Valentinipäeva ajalugu

Kõige enam seostatakse valentinipäeva Rooma kristliku preestriga, kes salaja sõdureid laulatas, eirates nii keiser Claudius II käsku. Legendi järgi saatnud ta enne hukkamist 14. veebruaril 270. aastal armsamale kirja, millele oli alla kirjutatud "Sinu Valentin". See on sõbrapäevakaartidel kasutusel tänaseni. Aastal 496 nimetas paavst Gelasius 14. veebruari valentinipäevaks ja Valentini armastajate patrooniks. 1969. aastal jättis paavst Paulus VI aga päeva uuesti kalendrist välja.

Veel arvatakse, et päev tuleb paganlikust viljakuspühast, mida peeti abielu ja naiste jumalanna Juno auks 14. veebruaril. Festivali ajal oli naistel tavaks kirjutada armastuskirju ja visata need urni, kust mehed kirjad loosina välja tõmbasid ning kirjutajat otsima asusid. Selline traditsioon kestis kuni 18. sajandini.

Samuti on päeva seostatud lindude ja mesilaste paaritumisaja algusega, mis keskaegse arusaama järgi juhtus 14. veebruaril.

Kaardid ja sümbolid

Kaartide saatmise traditsiooni algust seostatakse Orleani Charlesiga, kes 1415. aastal vangistuses olles oma naisele romantilisi värsse kirjutas. 16. sajandist alates hakkasid värvilisele paberile värviliste tintidega kirjutatud valentinikaardid laialt levima.

Valentinikaartidelt vaatab vastu kogu Euroopa armastussümboolika, alustades Cupidost, Venuse pojast.

Tänini kasutatakse südamesümboolikat. Süda oli varasema ettekujutuse järgi emotsioonide, hinge ja armastuse asupaik.

Punased roosid, Venuse lemmiklilled on suurte tunnete sümboliks.

Pits kui daamide taskuräti ääristaja. Taskurätte kasutati kirglike tunnete väljendamiseks ja selle kaudu oli pits ühtlasi armusõnum.

Armusõlmed ehk lihtsalt sõlmed tähistavad tugevat ühendust inimeste vahel.

Tuvid kui armastajate sümbol.

X kui suudluse sümbol, tuntud alates keskajast. Algselt tõmbasid paberile X-i allkirja asemel need, kes kirjutada ei osanud.

Allikas: folklore.ee