Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

LOE katkendit New York Timesi bestsellerist "Paberist printsess": Issand jumal. See mees röövib mu ära.



LOE katkendit New York Timesi bestsellerist "Paberist printsess": Issand jumal. See mees röövib mu ära.
Foto: Kirjastus Pegasus

See perekond veel hukutab su … Ella Harper on ellujääja. Ta on terve elu koos oma tuulepäise emaga ühest linnast teise kolinud, näinud vaeva, et ots otsaga kokku tulla, ja uskunud, et ühel päeval teeb ta sellele virelemisele lõpu.

Pärast ema surma jääb Ella täiesti üksi. Kuni ilmub välja Callum Royal – mees, kes korjab ta vaesusest välja ja viib elama oma häärberisse. Ella peab õppima elama koos Callumi viie pojaga, kes kõik Ellat vihkavad.

Iga Royali-poiss on kütkestavam kui teine, aga ükski ei ole nii võluv kui Reed Royal – poiss, kes on võtnud kindlaks nõuks saata Ella tagasi tänavale. Reed ei taha Ellat. Tema sõnul ei kuulu tüdruk Royalite hulka. Ja tal võib olla õigus. Jõukus. Küllus. Pettus.

Et Royalite palees ellu jääda, tuleb Ellal õppida mängima Royalite endi mängu. Aga kõik pole alati nii, nagu esmapilgul näib.

Erin Watti nime taga on kaks menuautorit, keda ühendab armastus heade raamatute vastu ja kirjutamissõltuvus. „Paberist printsess“ on nende esimene ühine raamat, mis ühtlasi tõusis peagi pärast ilmumist New York Timesi edetabelis esikohale.

* Raamat ei sobi lugemiseks alla 15-aastastele.

Paberist 
printsess

Royalid • Esimene raamat

 Erin Watt

TÄNUSÕNAD
Seotud lood:

Kui otsustasime pead kokku panna ja selle raamatu kirjutada, ei olnud meil aimugi, kui kihvt see välja kukub ja kui väga me enda loodud tegelastesse ja maailma kiindume. Selle projekti kirjutamine on algusest peale olnud puhas rõõm, aga me ei oleks suutnud seda enda peadest teie kätesse tuua ilma mõne päris imelise inimese abi ja toetuseta.
Varajased lugejad Margo, Shauna ja Nina, kellele me endiselt meeldime, hoolimata raamatu jõhkralt pooleli jäävast lõpust.
Meie publitsist Nina, kelle entusiasm oli nakkav ja kes sellele projektile püsivalt kaasa elas.
Meljean Brooks, kes mõtles välja kaanekujunduse, mis sellele sarjale nii naeruväärselt hästi sobib!
Ja loomulikult oleme igaveseks tänu võlgu kõigile blogijatele, kriitikutele ja lugejatele, kes võtsid aega selle raamatu lugemiseks, arvustamiseks ja sellest rääkimiseks. Tänu teie toetusele ja tagasisidele oli kogu protsess seda vaeva väärt!

Loe veel

ESIMENE PEATÜKK
„Ella, sind oodatakse direktori kabinetis,” ütleb õpetaja Weir, enne kui jõuan tema matemaatikatundi astuda.
Vaatan kella. „Ma ei jäänud isegi hiljaks.”
Üks minut üheksani ja see kell ei eksi kunagi. See on tõenäoliselt kõige kallim ese, mis mul on. Ema ütles, et see oli mu isa oma. Peale oma sperma on see ainus asi, mille ta endast jättis.
„Ei, asi ei ole hilinemises … seekord.” Tema tavaliselt ränikivile sarnanev pilk on äärtest pehme ja mu sisikond annab loiule hommikusele ajule edasi hoiatuse. Õpetaja Weir on karm naine, mistõttu ta mulle meeldibki. Ta kohtleb oma õpilasi nii, nagu me oleksime siin selleks, et õppida päris matemaatikat, mitte mingisugust elu õppetundi ligimesearmastusest ja sedasorti jurast. Nii et see, et ta mind kaastundlikult vaatab, tähendab, et direktori kabinetis on küpsemas midagi halba.
„Olgu.” Ega ma saagi midagi muud vastata. Noogutan ja võtan suuna kooli kontorile.
„Ma saadan sulle selle tunni ülesande meiliga,” hõikab õpetaja Weir mulle järele. Eks ta vist arvab, et ma ei tule tundi tagasi, aga direktor Thompson ei saa mind üllatada millegagi, mis oleks hullem sellest, millega olen seni silmitsi seisnud.
Enne seda, kui 11. klassis George Washingtoni Keskkooli astusin, olin kõik olulise juba kaotanud. Isegi kui õpetaja Thompson on kuidagi aru saanud, et ma tehniliselt võttes ei ela GW kooli piirkonnas, võin valetada, et aega võita. Ja kui peangi kooli vahetama, mis oleks halvim, mis minuga täna juhtuda saab, siis pole hullu. Eks ma siis vahetan.
„Kuidas läheb, Darlene?”
Emasoenguga koolisekretär tõstab vaevu pilgu ajakirjalt People. „Istu, Ella. Õpetaja Thompson kohe tuleb.”
Jep, me Darlene’iga kutsume üksteist eesnime pidi. Üks kuu GW Keskkoolis, ja tänu oma üha kasvavale hilinemismärkuste kuhjale olen ma siin kabinetis juba kaugelt liiga palju aega veetnud. Aga nii läheb, kui töötad öises vahetuses ega saa enne kella kolme öösel linade vahele.
Küünitan kaela, et läbi direktor Thompsoni avatud ribikardina tema kabinetti piiluda. Keegi istub külalise toolis, aga ma näen ainult karmi alalõuga ja tumepruune juukseid. Minu täielik vastand. Mina olen nii blond ja sinisilmne, kui veel olla saab. Ema sõnul tänu oma spermadoonorile.
Thompsoni külaline meenutab mulle neid läbisõidul ärimehi, kes maksid mu emale megaraha, et ta mängiks üheks õhtuks nende tüdruksõpra. Mõni mees saab sellest suuremat rahuldust kui tegelikust seksist. Seda ma tean muidugi oma ema jutust. Mina pole seda rada kõndima pidanud … veel. Ja ma loodan, et ei pea ka kunagi, sellepärast mul ongi tarvis keskkoolidiplomit, et ma saaksin ülikooli minna, kraadi saada ja normaalne olla.
Mõned noored unistavad maailmas ringi rändamisest, kiiretest autodest, suurtest majadest. Mina? Mina tahan omaenda korterit, toitu täis külmkappi ja kindlat töökohta, eelistatavalt sellist, mis oleks sama põnev kui värvi kuivamine.
Kaks meest muudkui räägivad ja räägivad. Viisteist minutit läheb mööda ja nemad laterdavad ikka veel.
„Kuule, Darlene! Ma jään praegu matemaatikatunnist ilma. Kas on okei, kui ma tulen siis tagasi, kui õpetaja Thompsonil kiire ei ole?”
Proovin sõnastada seda võimalikult kenasti, aga eluaastad ilma õige täiskasvanuliku kohaloluta – minu armas tuulepäine ema ei lähe arvesse – teevad minu jaoks raskeks selle vajaliku alandlikkuse tekitamise, mida täiskasvanud ootavad kõigilt, kes ei tohi seaduse järgi alkoholi tarvitada.
„Ei, Ella. Õpetaja Thompson kohe tuleb.”
Seekord on tal õigus, sest uks avaneb ja direktor astub välja. Õpetaja Thompson on umbes viis jalga kümme tolli pikk ja näeb välja, nagu oleks eelmisel aastal keskkooli lõpetanud. Kuidagimoodi saab ta hakkama teatud võimeka kohusetundlikkuse auraga.
Ta viipab mu lähemale. „Preili Harper, palun tulge sisse.”
Sisse? Samal ajal, kui Don Juan seal on?
„Teil on seal kabinetis juba keegi.” Ma märgin ära ilmselge. See näeb kuradi kahtlane välja ning kõhutunne käsib mul sealt kaduda. Aga kui ma jooksu pistan, loobun sellest ettevaatlikust elust, mida kuude kaupa planeerinud olen.
Thompson pöördub ja vaatab Don Juani, kes tõuseb toolilt ja lehvitab mulle oma suure käega. „Jah, no tema pärast te siin oletegi. Palun tulge sisse.”
Vastupidi oma paremale äranägemisele lipsan direktor Thompsonist mööda ja jään otse ukse juures seisma. Thompson sulgeb ukse ja tõmbab kontori ruloo alla. Nüüd olen väga närvis.
„Peili Harper, istuge, olge lahke.” Thompson osutab toolile, mille Don Juan just vabastas.
Panen käed rinnal risti ja vaatan neid mõlemaid mässumeelselt. Mered võiksid maa üle ujutada, ennem kui istet võtan.
Thompson ohkab ja sätib ennast oma toolile, ta tunneb lootusetu juhtumi ära, kui seda näeb. See teeb mu veelgi närvilisemaks, sest kui ta sellest võitlusest loobub, tähendab see, et suurem on tulemas.
Ta võtab laualt portsu pabereid. „Ella Harper, see on Callum Royal.” Ta teeb pausi, justkui tähendaks see mulle midagi.
Samal ajal vahib Royal mind nii, nagu poleks kunagi varem ühtki tüdrukut näinud. Taipan, et mu ristis käed suruvad mu tisse kokku, niisiis lasen käed kohmakalt külgedele rippu.
„Meeldiv teiega kohtuda, härra Royal.” Kõigile ruumisviibijatele on ilmne, et ma mõtlen täpselt vastupidist.
Minu hääl raputab ta hüpnoosist välja. Ta sammub lähemale ja enne, kui liigutada jõuan, on minu parem käsi tema omade vahel.
„Jumala eest, sa oled täpselt tema nägu.” Sõnad on sosinal öeldud, nii et ainult tema ja mina kuuleme. Siis, justkui mäletades, kus ta on, surub ta mul kätt. „Palun ütle mulle Callum.”
Tema sõnadel on kummaline toon. Nagu oleks neid raske välja öelda. Sikutan oma käe tema pihust välja, mis nõuab mõningast pingutust, kuna see nilbik ei taha lahti lasta. Õpetaja Thompson peab selleks köhatama, et Royal mu käe vabastaks.
„Milles asi?” nõuan. Seitsmeteistaastasena täiskasvanuid täis ruumis on minu toon kohatu, kuid keegi ei pilguta silmagi.
Õpetaja Thompson veab erutatult käega läbi juuste. „Ma ei tea, kuidas seda öelda, nii et olen lihtsalt otsekohene. Härra Royal ütles mulle, et sinu mõlemad vanemad on meie hulgast lahkunud ja tema on nüüd sinu hooldaja.”
Kõhklen. Ainult hetkeks. Täpselt niikauaks, et šokk saaks pahameeleks filtreeruda.
„Kuradi vale!” Vandesõna paiskub välja, enne kui seda peatada suudan. „Mu ema pani mind tundidesse kirja. Teil on registreerumisankeetidel tema allkiri.”
Mu süda peksab miljon korda minutis, sest see on tegelikult minu allkiri. Ma võltsisin selle, et oma elu üle kontrolli säilitada. Kuigi ma olen alaealine, olen viieteistaastasest saadik pidanud oma perekonnas täiskasvanu olema.
Õpetaja Thompsoni kiituseks tuleb öelda, et ta ei hurjuta mind ropendamise pärast. „Dokumendid viitavad sellele, et härra Royali väide on seaduspärane.” Ta rabistab kätega pabereid.
„Jah? No ta valetab. Ma pole seda tüüpi elu sees varem näinud, ja kui te lasete mul temaga kaasa minna, näete järgmiseks teadet, et mingi tüdruk GW-st kadus seksivahendusskeemi.”
„Sul on õigus, me ei ole varem kohtunud,” ütleb Royal vahele. „Aga see ei muuda siin tegelikkust.”
„Las ma vaatan.” Hüppan Thompsoni laua juurde ja haaran tal paberid käest. Mu silmad jooksevad üle lehekülgede, nende sisu õieti lugemata. Mulle torkavad silma sõnad „hooldaja” ja „surnud” ja „pärandama”, kuid need ei tähenda midagi. Callum Royal on endiselt võõras inimene. Punkt.
„Kui su ema siia tuleks, saaksime võib-olla kõik klaariks teha,” paneb õpetaja Thompson ette.
„Jah, Ella, kutsu oma ema siia ja ma võtan oma nõude tagasi.” Royali hääl on mahe, aga ma kuulen terast. Ta teab midagi.
Pöördun tagasi direktori poole. Tema on siin nõrk lüli. „Ma võiksin selle kooli arvutiklassis valmis teha. Mul poleks isegi Photoshopi vaja.” Viskan dokumendivihu tema ette. Tema silmis on vormumas kahtlus, niisiis käin peale. „Ma pean tagasi tundi minema. Semester alles algab ja ma ei taha maha jääda.”
Ta lakub ebakindlalt huuli ja ma põrnitsen teda kogu oma südames leiduva veendumusega. Mul ei ole isa. Kohe kindlasti ei ole mul hooldajat. Kui oleks olnud, kus see jobu kogu mu elu oli, kui mu ema nägi vaeva, et ots otsaga kokku tulla, kui ta oli vähist hirmsates piinades, kui ta nuttis hospiitsivoodis selle­pärast, et mind üksi jätab. Kus see mees siis oli?
Thompson ohkab. „Olgu, Ella, äkki läheksid klassi. Meil härra Royaliga on ilmselgelt veel asju, mida arutada.”
Royal on vastu. „Need dokumendid on korras. Te tunnete mind ja te tunnete minu perekonda. Ma ei oleks siin ega esitaks seda teile, kui see ei oleks tõsi. Miks ma peaks midagi sellist tegema?”
„Maailmas on perverte küllaga,” ütlen põlastavalt. „Neil on lugude väljamõtlemiseks palju põhjuseid.”
Thompson vehib käega. „Ella, küllalt sellest. Härra Royal, see on meile kõigile üllatuseks. Kui oleme Ella emaga ühendust võtnud, saame kõik ära klaarida.”
Royalile viivitus ei meeldi ja ta kordab oma argumente selle kohta, kui tähtis ta on ja kuidas üks Royal ei valetaks. Ootan pooleldi, et ta kutsub endale appi George Washingtoni ja kirsipuu. Kuni nemad kaks jagelevad, lipsan ruumist välja.
„Darlene, ma lähen tualetti,” valetan. „Pärast lähen kohe otse klassi.”
Ta jääb kergesti uskuma. „Ära kiirusta. Ma ütlen su õpetajale.”
Ma ei lähe tualetti. Ma ei lähe tundi. Selle asemel lidun bussipeatusesse ja sõidan G-bussiga lõpp-peatusesse. Sealt on 30-minutine jalutuskäik korterisse, mida üürin näruse viiesaja eest kuus. Seal on üks magamistuba, räämas vannituba ja elutuba/köök, mis lõhnab kopituse järele. Aga see on odav ja omanikuks on naine, kes oli nõus raha vastu võtma ja mu tausta mitte kontrollima.
Ma ei tea, kes Callum Royal on, aga ma tean, et tema kohalolu Kirkwoodis tähendab halba. Need dokumendid ei olnud Photoshopiga tehtud. Need olid ehtsad. Aga ma ei anna mingil juhul oma elu mingi võõra inimese kätte, kes järsku nagu välk selgest taevast välja ilmus.
Minu elu on minu oma. Mina elan seda. Mina juhin seda.
Puistan oma sajadollarilised õpikud seljakotist välja ning täidan tühjaks saanud koti riiete, tualett-tarvete ja oma viimaste säästudega – sada dollarit. Pagan. Mul on kiiresti raha tarvis, et linnast välja saada. Mu rahavaru on täiesti ammendunud. Koos bussipiletite, esimese ja möödunud kuu üüri ning tagatisrahaga läks siia kolimine mulle maksma üle kahe tuhande. Jama lugu, et üüriraha läheb raisku, aga on selge, et siia ma jääda ei saa.
Ma põgenen jälle. Minu elulugu. Me emaga põgenesime kogu aeg. Tema elukaaslaste, tema pervertidest bosside, sotsiaaltöötajate, vaesuse eest. Hospiits oli ainus koht, kuhu me pikemaks ajaks jäime, ja seda sellepärast, et ta oli suremas. Mõnikord ma mõtlen, et universum on otsustanud, et mul ei ole lubatud õnnelik olla.
Istun voodiserval ja katsun mitte frustratsioonist ja vihast – ning olgu, jah, isegi hirmust – nutta. Luban endale viis minutit enesehaletsust ja võtan seejärel telefoni. Põrgusse universum!
„Hei, George, ma olen mõelnud su pakkumisele Daddy G-s töötada,” ütlen, kui meeshääl kõnele vastab. „Ma olen valmis pakkumise vastu võtma.”
Olen teinud striptiisi Miss Candys, beebiklubis, kus ma olen G-stringi ja nibukatete väel. Seal saab head, aga mitte suurepärast raha. George on viimased paar nädalat palunud mul liikuda edasi Daddy G-sse, täisalastusega kohta. Olen vastu olnud, kuna pole vajadust näinud. Nüüd näen.
Mind on õnnistatud oma ema kehaga. Pikad jalad. Peenike piht. Mu tissid ei ole tähelepanuväärsed topelt-D-d, aga George ütles, et talle meeldib minu kikkis B-korv, kuna see jätab nooruslikkuse illusiooni. See ei ole illusioon, aga minu isikut tõendav dokument ütleb, et ma olen kolmkümmend neli ja minu nimi ei ole mitte Ella Harper, vaid Margaret Harper. Minu surnud ema. Superõõvastav, kui selle üle mõtlema jääda, mida ma katsun mitte teha.
Ei ole palju ameteid, mida seitsmeteistkümneaastane saab poole kohaga teha ja ikkagi arveid maksta. Ja ükski neist ei ole seaduslik. Narkootikume vedada. Litsi lüüa. Striptiisi teha. Mina valisin viimase.
„Kurat, tüdruk, see on suurepärane uudis!” kraaksub George. „Mul on täna vaba koht. Sa võid kolmas tantsija olla. Kanna katoliku kooli vormi. See kuttidele meeldib.”
„Kui palju tänase eest?”
„Kui palju mida?”
„Raha, George. Kui palju raha?”
„Viissada ja nii palju tippi, kui saada õnnestub. Kui privaatseid sületantse teha tahad, annan sulle sada tantsu eest.”
Raisk. Täna saaksin vabalt tuhat teenida. Lükkan kogu ärevuse ja ebamugavustunde mõistuse tagaossa. Praegu pole aeg sisemiseks moraalseks debatiks. Ma vajan raha ja strippamine on selle saamiseks minu jaoks üks ohutumaid viise.
„Tulen kohale. Bronni mulle nii palju, kui saad.”

TEINE PEATÜKK
Daddy G on sitaauk, aga see on palju kenam kui mõned teised linna klubid. Samas, see on, nagu öelda: „Võta üks amps seda roiskunud kana. See ei ole nii roheline ja hallitav kui need teised tükid.” Ikkagi, raha on raha.
Callum Royali ilmumine minu kooli on mind päev otsa painanud. Kui mul oleks sülearvuti ja internetiühendus, oleksin seda tüüpi guugeldanud, aga mu vana arvuti on katki ja mul pole asenduse hankimiseks vaba raha olnud. Ma ei tahtnud ka võtta ette retke raamatukokku, et sealset kasutada. Rumal küll, aga ma kartsin, et kui korterist väljun, võib Royal mind tänaval varitseda.
Kes ta on? Ja miks ta arvab, et ta on minu hooldaja? Ema ei maininud tema nime mitte kordagi. Ennist mõtlesin hetkeks, kas ta võib minu isa olla, aga nende dokumentide järgi on minu isa samuti surnud. Ja kui ema mulle just ei valetanud, siis tean, et minu isa nimi ei olnud Callum. Tema nimi oli Steve.
Steve. See on mulle alati väljamõeldisena kõlanud. Nagu kui su laps ütleb: „Räägi mulle mu issist, emme!” ja sul pole midagi ette mõeldud ja pahvatad välja esimese nime, mis pähe tuleb – „Ee, tema nimi oli, ee, Steve, kallike.”
Aga mulle oleks vastumeelne mõelda, et ema valetas. Me olime teineteise vastu alati ausad.
Lükkan Callum Royali oma mõtetest välja, sest täna on minu debüüt Daddy G-s ja ma ei saa lasta mingisugusel tuhande­dollarilise ülikonnaga keskealisel võõral end segada. Selles urkas on niigi piisavalt keskealisi mehi, et mõtted tegevuses hoida.
Klubi on puupüsti täis. Katoliku koolitüdrukute õhtu on vist Daddy G-s suur tõmbenumber. Põhikorruse lauad ja kabiinid on kõik hõivatud, kuid kõrgem tasand, kus paikneb VIP-lounge, on hüljatud. See pole mingi üllatus. Kirkwoodis, selles väikeses Tennessee linnas Knoxville’i kandis, ei ole palju VIP-e. See on sinikraede linnake, peamiselt madalam klass. Kui teenid aastas üle 40 tuhande, peetakse sind ropult rikkaks. Sellepärast ma selle valisingi. Rent on odav ja riiklik koolisüsteem on korralik.
Riietusruum on taga ja see pulbitseb elust, kui sisse astun. Poolpaljad naised heidavad minu sisenemisel pilke. Mõned noogutavad, paar tükki naeratavad, ja siis pööravad nad oma tähelepanu uuesti tripivööde kinnitamisele või tualettlaudade ääres meigi peale panemisele.
Ainult üks neist ruttab ligi.
„Tuhkatriinu?” ütleb ta.
Noogutan. See on lavanimi, mida olen Miss Candys kasutanud. Tundus tol ajal sobiv.
„Mina olen Rose. George palus mul sulle täna näidata, kuidas siin asjad käivad.”
Igas klubis on alati üks emakana – vanem naine, kes saab aru, et ta hakkab gravitatsioonile lahingut kaotama ja otsustab ennast teistel viisidel kasulikuks teha. Miss Candys oli see Tina, vananev pleekinudblond, kes mu esimesest hetkest enda tiiva alla võttis. Siin on selleks vananev punapea Rose, kes kaagutab minu kohal mind metallist kostüümirestide poole juhtides.
Kui koolitüdruku vormi võtma hakkan, peatab ta mu käe. „Ei, see on pärastiseks. Pane see selga.”
Järgmiseks aitab ta mind ristis paeltega musta korsetti ja pitsilisse musta thong’i.
„Ma tantsin selles või?” Ma suudan korsetis vaevu hingata, rääkimata enda ette küünitamisest, et selle paelad lahti harutada.
„Unusta ülemine ots ära.” Ta naerab, kui minu pooleldi katkendlikku hingamist märkab. „Võbista lihtsalt oma taguotsa ja ratsuta Richie Richi posti otsas ja saad hakkama küll.”
Heidan talle mõistmatu pilgu. „Ma mõtlesin, et lähen lavale?”
„George ei öelnud? Sa teed kohe VIP-lounge’is privaattantsu.”
Mida? Aga ma alles jõudsin siia. Minu Miss Candyst saadud kogemuste põhjal tantsid paar korda laval, enne kui mõni klient privaattantsu tellib.
„Eks mõni sinu püsiklientidest su eelmisest klubist,” arvab Rose, kui minu segadust märkab. „Richie Rich tantsib lihtsalt uksest sisse, nagu oleks tema siin omanik, annab George’ile viis sajast ja käseb su kohale saata.” Ta pilgutab mulle silma. „Mängi õigesti ja sa pigistad tast veel mõned Benjaminid välja.”
Siis on ta läinud. Kepsutab ühe teise tantsija juurde, samal ajal kui mina seisan ja arutlen, kas see oli viga.
Mulle meeldib teha nägu, nagu ma oleksin sitke, ja jah, olen ka, mõnevõrra. Ma olen olnud vaene ja näljas. Mind kasvatas üles strippar. Ma tean, kuidas rusikaga virutada, kui vaja. Kuid ma olen kõigest seitseteist. Mõnikord tundub see liiga noor, et olla elanud sellist elu. Mõnikord vaatan enda ümber ringi ja mõtlen: ma ei kuulu siia.
Aga ma olen siin. Ma olen siin ja mul on näpud põhjas ja kui ma tahan olla see normaalne tüdruk, kes ma meeleheitlikult olla püüan, siis tuleb mul sellest riietusruumist välja kõndida ja härra VIP-i posti otsas ratsutada, nagu Rose selle nii kenasti sõnastas.
George ilmub välja, kui ma koridori astun. Ta on jässakas mees, kellel on täishabe ja lahked silmad. „Kas Rose sulle kliendist rääkis? Ta ootab sind.”
Neelatan noogutades kohmetult. „Ega ma ju midagi uhket tegema ei pea? Lihtsalt tavalist sületantsu?”
Ta kõhistab naerda. „Tee nii uhkelt, nagu tahad, aga kui ta sind puutub, veab Bruno ta perse peal välja.”
Mulle on kergenduseks kuulda, et Daddy G-s kehtib kaupa-ei-puuduta reegel. Jäledatele meestele tantsimist on palju kergem taluda, kui nende jäledad käed ei tule sinu ligidalegi.
„Sa saad hästi hakkama, tüdruk.” Ta patsutab minu käsivart. „Ja kui ta küsib, siis sa oled kakskümmend neli, okei? Mäletad, siin ei tööta kedagi, kes oleks üle kolmekümne.”
Aga alla kahekümne, küsin peaaegu. Kuid hoian huuled kõvasti koos. Ta teab kindlasti, et ma valetan oma vanuse kohta. Seda teevad siin pooled tüdrukud. Ja ma olen küll elanud rasket elu, aga mingil juhul ei näe ma välja kolmekümne nelja aastane. Meik aitab mul välja näha kakskümmend neli. Hädavaevu.
George kaob garderoobi ja ma hingan sügavalt sisse, enne kui mööda koridori minema hakkan.
Pearuumis tervitab mind võrgutav bassipartii. Tantsija laval tegi just oma valge vormisärgi nööbid lahti ja mehed lähevad tema läbipaistva rinnahoidja peale pööraseks. Lavale sajab dollareid. Sellele ma keskendungi. Rahale. Persse kõik muu.
Ikkagi olen ma nii löödud mõttest, et pean ära tulema GW keskkoolist ja kõigi nende õpetajate juurest, keda paistab tegelikult ka huvitavat, mida nad õpetavad. Aga ma leian teises linnas teise kooli. Linnas, kus Callum Royal mind üles ei …
Jään jalapealt seisma. Siis tuhisen paanikas ringi.
On liiga hilja. Royal on juba üle varjudes VIP-lounge’i tulnud ja tema tugev käsi rõngastab mu õlavarre.
„Ella,” ütleb ta madalal häälel.
„Lase mind lahti.” Minu hääl on nii ükskõikne, kui suudan, aga mu käsi väriseb, kui tema omi enda küljest lahti kangutada üritan.
Ta ei lase lahti, mitte enne, kui varjudest astub välja veel üks kuju, mees, kellel on tume ülikond ja kaitsemängija õlad. „Ei katsu,” ütleb väljaviskaja kurjakuulutavalt.
Royal laseb mu käsivarre lahti, justkui oleks see laavast tehtud. Ta heidab väljaviskaja Bruno poole sünge pilgu ja pöördub siis uuesti minu poole. Tema silmad püsivad minu näos kinni, nagu pingutaks ta demonstratiivselt, et mitte minu nappi riietust vaadata. „Me peame rääkima.”
Viski tema hingeõhus lööb mu äärepealt jalust maha.
„Mul pole sulle midagi öelda,” vastan jahedalt. „Ma ei tunne sind.”
„Ma olen sinu hooldaja.”
„Sa oled võõras inimene.” Nüüd olen ma kõrk. „Ja sa segad mu tööd.”
Tema suu avaneb. Siis sulgub. Seejärel ütleb ta: „Olgu. Hakka siis tööga pihta.”
Mida?
Tema silmis on pilkav helk, kui ta, selg ees, plüüsdiivanite poole triivib. Ta istub ja ajab jalad kergelt harki, mind endiselt pilgates. „Anna mulle, mille eest ma maksin.”
Mu südamelöögid kiirenevad. Mitte mingil juhul. Sellele mehele ma ei tantsi.
Näen silmanurgast, et George läheneb lounge’i trepile. Minu uus boss vahib mind ootavalt.
Neelatan. Ma tahan nutta, aga ei tee seda. Selle asemel libisen Royali poole enesekindlusega, mida ma ei tunne.
„Olgu. Sa tahad, et ma sulle tantsiksin, issi? Ma siis tantsin.”
Pisarad torgivad laugude sisekülgi, aga ma tean, et nad ei hakka üle ääre ajama. Ma olen harjutanud, et mitte kunagi avalikult nutta. Viimati nutsin oma ema surivoodil, ja see oli pärast seda, kui kõik arstid ja õed olid ruumist väljunud.
Callum Royalil on näol valulik ilme, kui ma tema ees liigun. Minu puusad hööritavad muusika taktis justkui instinktist. Tegelikult see ongi instinkt. Tantsimine on mul veres. See on osa minust. Kui noorem olin, sai ema raha kokku, et mind kolm aastat balleti- ja džässitundidesse panna. Kui finantsvahendid otsa lõppesid, võttis ta õpetamise enda peale. Ta vaatas videoid või käis vabakuulajana kogukonnakeskuses tundides, kuni ta välja visati, ja tuli siis koju ja õpetas mind.
Ma armastan tantsida ja ma olen selles osav, aga ma ei ole nii loll, et arvata, nagu võiks see kunagi minu karjäär olla, kui ma just ei taha elukutseline strippar olla. Ei, minu karjäär tuleb praktiline. Äri või õigus, miski, mis teenib mulle head leiba. Tantsimine on väikese tüdruku rumal unistus.
Kui käsi võrgutavalt mööda korsetti alla libistan, Royal oigab. Ent see ei ole selline oigamine, mida ma olen harjunud kuulma. Ei tundu, nagu ta oleks erutatud. Ta paistab olevat … kurb.
„Ta keerab praegu hauas ringi,” ütleb Royal kähedalt.
Ma ei tee temast välja. Teda pole minu jaoks olemas.
„See ei ole õige.” Tundub, et tal on klomp kurgus.
Viskan juuksed taha ning ajan tissid õieli. Tunnen endal varjudes seisva Bruno pilke.
Sada dollarit kümneminutilise tantsu eest, ja kaks minutit olen ma juba maha keerutanud. Kaheksa veel. Ma suudan seda.
Kuid Royal nähtavasti ei suuda. Üks hööritus veel ja mõlemad tema käed klammerduvad minu puusade külge. „Ei,” uriseb ta. „Steve ei tahaks seda sulle.”
Mul ei ole aega silmigi pilgutada, tema sõnu mõista. Ta on jalul ja mina lendan läbi õhu, minu torso põrkab tema laia õla vastu.
„Lase mind lahti!” röögatan.
Ta ei kuula. Ta tassib mind õlal, nagu ma oleksin kaltsunukk, ja isegi Bruno äkiline ilmumine ei suuda teda peatada.
„Kao mu teelt, kurat!” Kui Bruno veel ühe sammu astub, kõmistab Royal: „See tüdruk on seitseteist aastat vana! Ta on alaealine ja mina olen tema hooldaja, ja jumala eest, kui sa veel ühe sammu astud, kubiseb see koht kõigist Kirkwoodi võmmidest ja sina ja kõik need ülejäänud perverdid visatakse alaealise ohustamise eest vangi.”
Bruno on küll tüüakas, aga loll ta ei ole. Ta tuleb rabatud näoga eest ära.
Mina nii koostööaldis ei ole. Minu rusikas taob vastu Royali selga, mu küüned kriibivad tema kallist pintsakut. „Pane mind maha!” kriiskan.
Ta ei tee seda. Ja keegi ei takista teda, kui ta väljapääsu poole marsib. Mehed klubis on liiga ametis lava poole jõllitamise ja huilgamisega. Näen liikumisevälgatust – George tuleb Bruno kõrvale, kes sosistab talle vihaselt kõrva –, aga siis on nad läinud ja mind tabab jahe õhupahvak.
Me oleme õues, aga Callum Royal ei pane mind ikka maha. Näen, kuidas tema edevad kingad parkimisplatsi pragulist asfalti taovad. Võtmekõlin, vali piiks, ja siis lennutatakse mind jälle läbi õhu, enne kui nahkistmele maandun. Ma olen auto tagaistmel. Uks mürtsatab. Mootor ärkab möiratusega ellu.
Issand jumal. See mees röövib mu ära.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare