Meie elurajoon Jefferson Park oli kunagi mereväebaas. Kuid siis merevägi seda enam ei vajanud ning andis maa tagasi Florida osariigi Orlando linna elanikele, kes otsustasid ehitada tohutu elu­rajooni, sest just seda Floridas maaga ette võetakse. Minu ja Margo vanemad sattusid naabermajadesse elama üsna varsti pärast esimeste majade valmimist. Margo ja mina olime kaheaastased.
Varemalt oli Jefferson Park Pleasantville, ja enne seda, kui siia tehti mereväebaas, kuulus maa päriselt elanud Jeffersonile, kutile, kelle nimi oli Dr. Jefferson Jefferson. Dr. Jefferson Jeffersonil on Orlandos enda järgi nimetatud kool ja lisaks sellele veel ka hea­tegevusfond, kuid kütkestav ja uskumatu tõde Dr. Jefferson Jeffersoni kohta on see, et ta polnud üldse mingi doktor. Ta oli lihtsalt tavaline apelsinimahla müüja, kelle nimi oli Jefferson Jefferson. Kui ta sai rikkaks ja mõjuvõimsaks, läks ta kohtusse ning muutis J­effersoni oma keskmiseks nimeks ja Dr.-i võttis eesnimeks.
Suur D. Väike r. Punkt.

Niisiis, Margo ja mina olime üheksased. Meie vanemad olid sõbrad ja mõnikord me mängisime koos, sõitsime rattaga tupiktänavatest mööda päris Jeffersoni pargini, meie elurajooni keskpunktini.
Iga kord, kui ma kuulsin, et Margo astub läbi, muutusin ma tohutult närviliseks, sest ta oli kõige fantastilisemalt imelisem olend, kelle jumal on eales loonud. Kõnealusel hommikul kandis Margo lühikesi valgeid pükse ja roosat T-särki, millel oli kujutatud roheline lohe, kes purskas suust oranžidest litritest koosnevat tuld. On päris keeruline seletada, kui vägev see särk toona minu arva­­-
tes oli.
Margo sõitis nagu ikka rattal püsti seistes, käed ees kõveras, lenkstangi kohale kummardumas, lillad tennised üks tohutu keerlev ähmane kogu. Oli higistama ajavalt palav märtsikuu päev. Taevas oli selge, kuid õhk maitses nagu hape, justkui võiks ilm hiljem tormiks üle minna.
Tollal meeldis mulle mõelda endast kui leiutajast, ning kui me Margoga rattad hoidjasse lukku panime ja alustasime lühikest jalutuskäiku läbi pargi mänguväljakule, rääkisin ma Margole mõttest, mis mul oli seoses ringolaatoriks nimetatud leiutisega. Ringolaator oli gigantne kahur, mis tulistaks Maa-lähedasele orbiidile suuri värvilisi kivimürakaid, mis annaksid Maale samasuguse rõngaste süsteemi, nagu on Saturnil. (Ma arvan endiselt, et see oleks tore mõte, aga tuleb välja, et sellise kahuri ehitamine, mis suudaks ­Maa-lähedasele orbiidile kaljurahnusid lennutada, on üsnagi keeruline.)
Ma olin käinud selles pargis nii palju kordi, et see oli kaardistatuna mu mällu sööbinud, seega, kui me olime astunud pargis kõigest paar sammu, hakkas mulle tunduma, et maailm on paigast ära, kuigi ma ei osanud otsekohe välja mõelda, mis täpselt teist­­moodi oli.
“Quentin,” ütles Margo vaikselt, rahulikult.
Ta näitas näpuga. Ja siis sain ma aru, mis oli teistmoodi.
Meist mõne meetri kaugusel oli suur tamm. Jäme ja pahklik ja iidvana. See ei olnud uus. Mänguväljak jäi meist paremale. Ka see ei olnud uus. Aga praegu oli üks hallis ülikonnas kutt puutüve najale siruli vajunud. Ega liigutanud end. See oli uus. Teda ümbritses veri; suust voolas seda poolkuivanud allikana juurde. Suu oli lahti nii, nagu suud tavaliselt lahti olema ei peaks. Kärbsed puhkasid ta surnu­kahvatul otsaesisel.
“Ta on surnud,” ütles Margo, nagu ma ise poleks aru saanud.
Ma astusin kaks väikest sammu tagasi. Mäletan, et mõtlesin: kui ma teen mõne liigjärsu liigutuse, võib ta üles ärgata ja mulle kallale tulla. Võib-olla oli ta zombi. Ma teadsin, et zombisid pole olemas, aga ta päris kindlasti nägi välja nagu zombi.
Sellal kui mina astusin need kaks sammu tagasi, astus Margo kaks sama väikest ja vaikset sammu edasi. “Tema silmad on lahti,” ütles ta.
“Mepeamekojuminema,” kostsin mina.
“Ma mõtlesin, et inimene paneb silmad kinni, kui ta ära sureb,” lausus Margo.
“Margomepeamekojuminemajarääkima.”
Ta astus veel ühe sammu. Ta oli nüüd nii lähedal, et oleks võinud mehe jalga puudutada. “Mis sa arvad, mis temaga juhtus?” küsis ta. “Võib-olla olid süüdi narkootikumid või midagi.”
Ma ei tahtnud jätta Margot sinna üksinda surnud mehega, kes võis olla mingi jõle ründav zombi, aga ma ei tahtnud ka eriti seal seista ja tema hinguselemineku asjaoludest lobiseda. Võtsin julguse kokku, astusin Margo juurde ja haarasin tal käest. “Margo­­mepeamekohepraeguminema!”
“Okei, jajah,” sõnas ta. Jooksime rataste juurde, mu kõhus keeras miski ja see tundus täpselt nagu põnevus, aga ei olnud. Hüp­pasime rataste selga ja ma lasin Margol ees sõita, sest ma nutsin, kuid ei tahtnud, et ta näeks. Ma märkasin, et ta lillade tenniste tallad olid verega koos. Mehe verega. Selle surnud mehe verega.
Ja siis olime tagasi kodus, eraldi majades. Minu vanemad helistasid hädaabinumbril ning siis kuulsin ma kaugusest sireene ja küsisin, kas ma võin minna tuletõrjeautosid vaatama, kuid ema ei lubanud. Seejärel tegin ma väikese uinaku.
Mu vanemad on mõlemad terapeudid, mis tähendab, et ma olen pagana tasakaalukas. Nii et kui ma üles ärkasin, oli mul emaga pikk vestlus elutsüklist ja sellest, et surm on elu osa, aga kuna oma elu praeguses etapis, üheksa-aastasena, ei peaks ma sellepärast eriti muretsema, hakkas mul parem. Ausalt, sellepärast ma väga ei muretsenudki. Ja see juba tähendab midagi, sest ma võin teha nii mõndagi muret tekitavat.
Asi on nimelt selles: ma leidsin surnud kuti. Väike nunnu­ üheksa­-aastane mina ja minu veel väiksem ja veel nunnum mängu­kaaslane leidsime surnud kuti, kelle suust voolas verd, ja kui me koju sõitsime, nägin, et see veri oli mu mängukaaslase väikesed nunnud tennised ära määrinud. See kõik on väga dramaatiline, aga no mis vahet seal on? Ma ei tundnud seda kutti. Mulle tuttavad inimesed surevad kogu pagana aeg. Kui ma saaksin närvi­vapustuse iga kord, kui maailmas midagi kohutavat juhtub, oleks ma tükk maad segasem kui hullumaja kandidaat.

___

Sel õhtul läksin ma kell üheksa oma tuppa, et magama minna, sest kell üheksa oli minu magamaminekuaeg. Ema pani mulle teki peale ja ütles, et ta armastab mind, ja mina ütlesin: “Homme näeme!” ja ta­ vastas: “Homme näeme!” ning siis kustutas ta tule ja pani ukse pea­aegu kinni.
Kui ma külili keerasin, nägin Margo Roth Spiegelmani oma akna taga seismas, nägu peaaegu vastu putukavõrku pressitud. Ma tõusin ja avasin akna, kuid putukavõrk jäi meie vahele, pikseldades ta näo ruudukesteks.
“Ma viisin läbi juurdluse,” ütles ta vägagi tõsiselt. Isegi hästi lähedalt vaadates lagundas putukavõrk ta näo väikesteks tükkideks, aga ma nägin ometi, et ta hoidis käes väikest märkmikku ja pliiatsit, mille kustuka ümber olid hambajäljed. Ta heitis pilgu oma märkmetele. “Proua Feldman teiselt poolt parki Jefferson Courtist ütles, et tema nimi oli Robert Joyner. Ta ütles, et mees elab Jefferson Roadil ühe toidupoe kohal asuvas korteris, nii et ma läksin sinna ja seal oli igavene hunnik politseinikke ja üks küsis, kas ma töötan kooli ajalehes, ja ma vastasin, et meie koolil ei ole ajalehte, ja tema ütles, et juhul kui ma pole ajakirjanik, võib ta mu küsimustele vastata. Ta ütles, et Robert Joyner oli kolmekümne kuue aastane. Advokaat. Tema korterisse nad mind ei lasknud, aga üks proua, kelle nimi on Juanita Alvarez, elab teisel pool kori­do­ri vastaskorteris, ja tema korterisse sain ma sisse, kui küsisin, kas ta saab tassitäit suhkrut laenata, ja siis tema ütles, et Robert Joyner oli end relvast maha lasknud. Ja siis ma küsisin miks ja ta rääkis, et sel mehel oli parajasti käsil abielulahutus ja ta oli sellepärast väga kurb.”
Seejärel jäi ta vait ja mina lihtsalt vaatasin teda: ta nägu oli hall ja kuuvalge ja putukavõrgu kangast tuhandeks väikeseks tükiks lõhestatud. Tema suured pärani silmad vilksasid märkmiku ja minu vahet. “Paljud inimesed lahutavad, kuid ei tapa ennast,” ütlesin mina.
“Ma tean,” nõustus ta, hääles põnevus. “Seda mainisin ma ka Juanita Alvarezele. Ja siis ütles ta…” Margo keeras märkmikus lehekülge. “Ta ütles seda, et härra Joyner oli häiritud. Ja siis küsisin mina, mida ta sellega silmas peab, ja ta ütles, et me peaksime tema hinge pärast palvetama ja et ma peaksin nüüd selle suhkru emale viima, aga mina ütlesin, et unustagu see suhkur, ja läksin minema.”
Ma ei öelnud jälle mitte midagi. Ma lihtsalt tahtsin, et ta edasi räägiks – see peenike, pinev, peaaegu kõige teadmisest põnevil hääl tekitas minus tunde, et minuga juhtub midagi tähtsat.
“Ma võib-olla tean miks,” ütles ta viimaks.
“Miks?”
“Võib-olla kõik need pingul keeled ta sees purunesid,” ütles ta.
Kuni ma üritasin välja mõelda, mida selle peale kosta, küünitasin ettepoole, vajutasin meid lahutava putukavõrgu lukku ning võtsin selle akna eest ära. Ma asetasin putukavõrgu põrandale, kuid ta ei andnud mulle võimalust midagi lausuda. Enne kui ma jõudsin uuesti maha istuda, tõstis ta pilgu ja sosistas: “Pane aken kinni.” Seda ma ka tegin. Ma arvasin, et ta läheb ära, aga ta vaid seisis seal, vaatas mind. Ma lehvitasin talle ja naeratasin, ent tema pilk oli kinnitunud millelegi minu selja taga, millelegi koletislikule, mis oli vere ta näost viinud, ja ma kartsin ringi pöörata ja vaadata. Kuid otse loomulikult polnud minu selja taga midagi – kui see surnud kutt võib-olla välja arvata.
Lõpetasin lehvitamise. Mu pea oli tema omaga samal kõrgusel ja nii me vahtisimegi teineteisele otsa, üks ühel ja teine teisel pool akent. Ma ei mäleta, kuidas see lõppes – kas läksin voodisse mina või tema. Minu mälestustes see ei lõpegi. Me lihtsalt seisame seal, vaatame teineteisele igavesti otsa.
___

Margo armastas alati müsteeriume. Ja kõigi nende hilisemate tükkide puhul ei suutnud ma kunagi kõrvale tõrjuda mõtet, et võib-olla armastas ta müsteeriume nii väga, et ka temast endast sai müsteerium.

* * * * *
1.
Minu elu kõige pikem päev algas pikaldaselt. Ma ärkasin hilja, olin liiga kaua duši all, mistõttu pidin sel kolmapäeval oma hom­­mikusööki nautima kell 7.17 ema kõrval Chrysleri pereautos.
Tavaliselt sõitsin ma kooli koos oma parima sõbra Ben Starlinguga, kuid Ben oli õigeks ajaks kooli läinud, seega oli ta minu jaoks kasutu. Õige aeg oli meie jaoks kolmkümmend minutit enne seda, kui kool päriselt algas, sest see pool tundi enne esimest kella oli meie sotsiaalse lävimise tipphetk: seisime ukse kõrval, mis viis bändi­ruumi, ja lihtsalt rääkisime. Enamik mu sõpradest mängisid bändis ja suurema osa tundidest vabast ajast veetsin ma bändiruumist kuue meetri raadiuses. Kuid ise ma bändis ei olnud, sest ma põdesin mingit helikurtust, mida üldiselt seostatakse ka tegeliku kurtusega. Ma jäin kakskümmend minutit hiljaks, mis tegelikult tähendas, et ikkagi jõudsin ma kooli kümme minutit enne tundide algust.
Kooli poole sõites küsis ema minult tundide ja eksamite ja lõpupeo kohta.
“Mulle ei istu lõpupeod,” tuletasin ma talle meelde, kui ta ümber nurga keeras. Saatsin ühe lusikatäie rosinatega hommikuhelbeid ülima asjatundlikkusega toetama minu gravitatsioonijõude. Ma olen seda ka varem teinud.
“Noh, midagi hullu ei juhtu, kui sa lähed sinna mõne sõbraga. Sa võiksid kutsuda näiteks Cassie Hiney.” Ja ma oleksin võinud kutsuda Cassie Hiney, kes oli tegelikult täitsa kena ja meeldiv ja armas, hoolimata tõsiasjast, et tal oli fantastiliselt ebaõnnestunud ­perekonnanimi.[ Hiney – ingl k ka “tagumik”. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
]
“Asi pole ainult selles, et mulle ei meeldi lõpupidu. Mulle ei meeldi ka need inimesed, kes lõpupeole lähevad,” seletasin ma, ehkki kui päris aus olla, ei vastanud tõele. Ben oli ainuüksi lõpu­peole minemise mõttest absoluutselt pöördes.
Ema keeras kooli territooriumile ja ma hoidsin peaaegu tühjast hommikuhelveste kausist mõlema käega kinni, kui ta lamavast politseinikust üle sõitis. Piilusin kiiresti abiturientide parkimisala poole. Margo Roth Spiegelmani hõbedane Honda oli pargitud tava­­pärasele kohale. Ema peatas auto bändiruumi lähedal ja suudles mind põsele. Nägin Beni ja teisi sõpru poolringis seismas.
Jalutasin nende juurde ning poolring laienes sundimatult, et ka mind endasse haarata. Nad rääkisid minu endisest tüdrukust Suzie Chungist, kes mängis tšellot ja tekitas ilmselt parajat kõmu, sest oli käima hakanud pesapalluri Taddy Maciga. Kas see oli tema risti­­nimi või ei, seda ma ei teadnud. Igatahes oli Suzie otsustanud lõpupeole minna Taddy Maciga. Järjekordne kaotus.
“Vennas,” ütles ringis minu vastas seisev Ben. Ta nookas peaga ja pööras ringi. Ma läksin talle järele, jätsin poolringi selja taha ja astusin kooliuksest sisse. Lühike oliivikarva nahaga tegelane, keda oli tabanud puberteet, kuid mitte liiga hullusti, oli mu sõber olnud viiendast klassist saati, kui me mõlemad võtsime omaks tõsiasja, et tõenäoliselt ei hakka kumbki meist meeldima kellelegi teisele, kellest võiks saada meie parim sõber. Pealegi pingutas ta selle nimel kõvasti ja see meeldis mulle, suurema osa ajast.
“Kuidas käbarad käivad?” küsisin ma. Olime turvaliselt koolimajas, kõik teised vestlused summutasid meie oma kuuldamatuks.
“Radar läheb lõpupeole,” ütles ta mornilt. Radar oli meie teine parim sõber. Me kutsusime teda Radariks, sest ta meenutas natuke seda väikest prille kandvat Radari-nimelist kutti vanast TV-sarjast “M*A*S*H”, ainult et: 1. TV-Radar ei olnud mustanahaline, ja
2. ühel hetkel pärast hüüdnime andmist kasvas meie Radar viisteist sentimeetrit ja hakkas kandma kontaktläätsi, seega ma arvan, et
3. ta tegelikult ei meenutanud üldse seda kutti “M*A*S*H-ist”, aga 4. kuna kooli lõpuni oli aega ainult kolm ja pool nädalat, ei hakanud me asja ees, teist taga talle ka uut hüüdnime andma.
“See tüdruk – Angela?” küsisin ma. Radar ei rääkinud meile oma armuelust kunagi mitte midagi, kuid see ei keelanud meil sel teemal sagedasti spekuleerida.
Ben noogutas ning ütles: “Sa tead mu plaani kutsuda lõpupeole mõni rebasemupsuke, sest nemad on ainsad tüdrukud, kes ei tea Verise Beni lugu.” Ma noogutasin.
“Noh,” jätkas Ben, “täna hommikul tuli üks armas väike kümnenda klassi musimupsuke minu juurde ja küsis, kas mina olen Verine Ben, ning ma hakkasin talle selgitama, et see oli neerupõletik, ja siis ta itsitas ja jooksis minema. Nii et see plaan läks metsa.”
Kümnendas klassis viidi Ben neerupõletikuga haiglasse, kuid Becca Arrington, Margo parim sõbranna, lasi liikvele kuulujutu, et tegelikult leiti Beni uriinist verd hoopis kroonilise masturbeerimise pärast. Meditsiinilisest ebatõenäosusest hoolimata on see lugu Beni sest ajast saadik kummitanud. “Pagana jama,” ütlesin mina.
Ben hakkas visandama lõpupeokaaslase leidmise uut plaani, kuid ma kuulasin teda vaid poole kõrvaga, sest koridoris tihenevas rahvasummas nägin eemal Margo Roth Spiegelmani. Ta seisis enda kapi juures oma poisi Jase’i kõrval. Margol oli seljas valge põlvini seelik ja sinise trükimustriga topp. Ma nägin tema rangluud. Ta naeris millegi üle hüsteeriliselt – ta õlad olid kumaras, suured silmad nurkadest kurdudes, suu laialt lahti. Kuid sel ei paistnud olevat mingit pistmist Jase’i öelduga, sest ta vaatas poisist mööda, teisel pool koridori seisva kapirivi suunas. Vaatasin samuti sinnapoole ja nägin Becca Arringtoni, kes oli ühe pesapalluri külge haakunud, nagu oleks ta kuuseehe ja poiss jõulupuu. Ma naeratasin Margole, kuigi teadsin, et ta ei näe mind praegu.
“Vennas, sa peaksid selle lihtsalt ära tegema. Unusta see Jase. Jumal küll, see on üks suhkrust, jahust ja maasikavahust musi­mupsuke.” Edasi minnes heitsin läbi rahvasumma tema poole pilke, kiireid ülesvõtteid: fotoseeria pealkirjaga “Täiuslikkus seisab paigal, kui surelikud mööda jalutavad”. Lähemale jõudes mõtlesin, et järsku ta ei naernudki. Võib-olla tehti talle üllatus, kingitus või midagi. Jäi mulje, nagu ei saaks ta oma suud kinni panna.
“Jajah,” sõnasin Benile teda endiselt kuulamata, püüdes endiselt vaadata Margot nii pikalt, kui vahele jäämata võimalik. Asi polnud isegi selles, et ta oli ilus. Ta oli lihtsalt niivõrd lahe, ja seda sõna otseses mõttes. Ning siis olime temast liiga kaugele jõudnud, koridoris oli tema ja minu vahele tulnud liiga palju inimesi ja ma ei saanudki talle küllalt lähedale, et kuulda, mida ta räägib, või aru saada, mis see ülinaljakas üllatus oli olnud. Ben vangutas pead, sest ta oli juba tuhat korda näinud, kuidas ma Margot vaatan, ning oli sellega harjunud.
“Ausalt, ta on kuum, aga ta ei ole nii kuum. Tead, kes on tõsiselt kuum?”
“Kes?” küsisin ma.
“Lacey,” vastas Ben, pidades silmas Margo teist parimat sõbrannat. “Ja sinu ema ka. Vennas, ma nägin, kui su ema sulle täna hommikul põsemusi andis, ja anna andeks, aga, jumala nimel, ma olin nagu: “Mees, oleks ma Q. Ja ma tahaks, et mu põskedel oleks peenised.”” Ma andsin talle küünarnukiga ribidesse, kuid mõtlesin endiselt Margost, sest tema oli ainus legend, kes elas minu naabermajas. Margo Roth Spiegelman, kelle kuuesilbilist täisnime öeldi mingisuguse vaikse lugupidamisega. Margo Roth Spiegelman, kelle eepilistest seiklustest jutustavad lood levisid koolis kulu­­tulena: mingi vanamees, kes elas Mississippis Hot Coffees kokku­­varisenud majas, õpetas Margo kitarri mängima. Margo Roth Spiegelman, kes veetis kolm päeva koos tsirkusega ringreisil – need arvasid, et temast võib saada nende uus trapetsiakrobaat. Margo Roth Spiegelman, kes jõi pärast The Mallionairese St. Louises toimunud kontserti lava taga bändiga tassikese taimeteed, samal ajal kui nemad jõid viskit. Margo Roth Spiegelman, kes sai kontserdile sisse, kui ütles uksehoidjale, et ta on bassimängija tüdruk ja kas nad siis teda ära ei tunne ja kuulge, no päriselt, mees, minu nimi on Margo Roth Spiegelman ja kui sa läheksid lava taha ja paluksid bassimängijal heita mulle kõigest üksainus pilk, siis ütleb ta sulle kas seda, et ma olen tema tüdruk, või seda, et ta tahaks mind enda tüdrukuks, ning uksehoidja küsiski ja bassimängija ütles “jah, see on minu tüdruk, lase ta sisse”, ja siis hiljem, kui bassimängija tahtis Margoga ­ameleda, andis ta The Mallionairese bassimehele korvi.
Kui neid lugusid edasi räägiti, lõppesid need paratamatult sõnadega: tähendab, kas sa suudad seda uskuda? Päris tihti me ei suutnud, kuid need lood osutusid alati tõesteks.
Ja siis me jõudsime oma kappideni. Radar toetus seljaga vastu Beni kapi ust ja trükkis midagi oma nutiseadmesse.
“Nii et sa lähed lõpupeole,” ütlesin ma talle. Ta tõstis pilgu ja langetas taas.
“Ma devandaliseerin praegu Omnictionary artiklit Prantsusmaa kunagisest peaministrist. Eile öösel kustutas keegi kogu esimese lõigu ära ja asendas selle lausega “Jacques Chirac on homo”, mis on juhuslikult vale nii faktiliselt kui ka grammatiliselt.” Radar oli internetikasutajate loodud Omnictionary-nimelise veebiteatmeteose tohutu tähtis toimetaja. Kogu ta elu on pühendatud Omnictionary ülalpidamisele ja heaolule. See oli üks paljudest põhjustest, miks tema lõpupeokohtingu värk oli mingil määral üllatav.
“Nii et sa lähed lõpupeole,” kordasin ma.
“Sorri,” ütles ta pilku tõstmata. Oli üldteada fakt, et ma olin lõpupeo vastaline. Absoluutselt mitte miski selle juures ei tõmmanud mind – ei aeglane tants, ei kiire tants, ei kleidid ega laenutatud smokingud. Smokingu laenutamine oli minu arvates suure­pärane moodus selle eelmiselt laenutajalt mingi jõletu haigus saada, ja mul puudus igasugune soov saada maailma ainsaks neitsiks, kellel on kubemetäid.
“Vennas,” ütles Ben Radarile, “rebasemupsukesed teavad Verise Beni lugu.” Radar pani lõpuks oma nutiseadme ära ja noogutas kaastundlikult. “No igatahes,” jätkas Ben, “mu kaks allesjäänud strateegiat on kas osta lõpupeokaaslane internetist või lennata ­Missourisse ja röövida üks kena maisiga toidetud väike musimupsuke.” Ma olin üritanud Benile selgitada, et “musimupsuke” kõlab pigem seksistlikult ja nõmedalt kui retrokuumalt, aga ta keeldus seda oma sõnavarast eemaldamast. Teda ei paranda miski.
“Ma küsin Angelalt, kas ta teab kedagi,” ütles Radar. “Kuigi sulle lõpupeokaaslase leidmine on raskem kui tina muutmine kul­­laks.”
“Sulle lõpupeokaaslase leidmine on nii keeruline, et ainuüksi seda hüpoteetilist ideed kasutatakse tegelikult teemantide lõika­­miseks,” lisasin mina.
Radar koputas rusikaga kaks korda vastu kappi, et nõusolekut väljendada, ning tuli siis välja uue torkega. “Ben, sulle lõpupeokaaslase leidmine on nii raske, et Ameerika Ühendriikide valitsus usub, et seda probleemi ei saa lahendada diplomaatia abil, vaid tuleb kasutada jõudu.”
Ma üritasin just järgmisega lagedale tulla, kui me kõik nägime samal hetkel kindla plaaniga meie poole liikuvat anaboolsete steroidide inimkujulist mahutit, keda tunti Chuck Parsonina. Chuck Parson ei võtnud osa organiseeritud spordist, sest see segaks tema liikumist suurema eesmärgi poole: saada ühel päeval süüdimõistev otsus ettekavatsetud mõrvas. “Hei, pedekad!” hüüdis ta.
“Chuck,” vastasin mina nii sõbralikult, kui vähegi suutsin. Chuck polnud meid viimasel paaril aastal eriti tülitanud – keegi ägedate laste maalt oli välja andnud korralduse, et meid ei tohi puutuda. Seega oli natuke ebatavaline, et ta meiega üldse rääkis.
Võib-olla sellepärast, et ma olin suu lahti teinud, aga võib-olla ka millegi muu pärast, igatahes virutas ta käed mõlemal pool mind vastu kappi ja kummardus siis mulle nii lähedale, et ma võisin ära arvata tema hambapasta margi. “Mida sa tead Margost ja Jase’ist?”
“Ee…” tegin ma. Mõtlesin kõigele, mida ma neist teadsin: Jase oli Margo Roth Spiegelmani esimene ja ainus poiss. Nad hakkasid käima eelmise aasta lõpus. Nad mõlemad lähevad järgmisel aastal Florida ülikooli. Jase sai seal pesapallistipendiumi. Ta ei astunud kunagi Margo juurde sisse, vaid võttis ta lihtsalt maja eest peale. Margo ei olnud kunagi seda nägu, et poiss talle nii väga meeldiks, samas ei olnud ta kunagi ka seda nägu, et talle üldse keegi nii väga meeldiks. “Mitte midagi,” ütlesin ma lõpuks.
“Ära aja mulle paska,” urises ta.
“Ma vaevu tunnen neid,” ütlesin, ja see oli tõde.
Ta kaalus mu vastust minutikese ja ma püüdsin kramplikult hoiduda talle otse silma vaatamast. Ta noogutas väga kergelt, lükkas end kapist eemale ja jalutas oma esimesse valikainetundi: rinnalihaste hooldamine ja nuumamine. Helises teine kell. Tunni alguseni jäi üks minut. Radaril ja minul oli matemaatika, Benil edasi­jõudnute matemaatika. Klassiruumid asusid lähestikku – läksime sinnapoole koos, kolmekesi reas, uskudes, et klassikaaslaste meri meie ees kahte lehte lahkneb, mida see ka tegi.
Ma ütlesin: “Sulle lõpupeokaaslase leidmine on nii raske, et kui tuhat ahvi trükivad tuhandel trükimasinal tuhat aastat, ei trükiks neist ükski “Ma lähen lõpupeole koos Beniga”.”
Ben ei suutnud enda kritiseerimisele vastu panna. “Minu lõpupeoväljavaated on nii kehvad, et isegi Q vanaema andis mulle korvi. Ta ütles, et ta ootab, kuni Radar teda kutsub.”
Radar noogutas hästi aeglaselt pead. “Vastab tõele. Q vanaemale meeldivad mustanahalised.”
Lõpupeost rääkides oli niivõrd masendavalt lihtne unustada Chuck, kuigi lõpupidu jättis mind täiesti külmaks. Selline oli eluke tol hommikul: miski polnud väga oluline, ei head ega halvad asjad. Meil oli küllalt tegemist üksteise lõbustamisega ja me olime selles märkimisväärselt edukad.

Ma veetsin järgmised kolm tundi klassiruumides, püüdes hoiduda jõllitamast erisuguste tahvlite kohal rippuvaid kelli, ning siis vaatasin kella ja imestasin selle üle, kui vähe oli möödunud eelmisest kella­­vaatamisest. Mul oli kellavaatamise kogemusi peaaegu nelja aasta jagu, kuid nende pikatoimelisus suutis mind jätkuvalt üllatada. Kui keegi ütleks mulle, et mul on elada kõigest üks päev, võtaksin otsemaid suuna Winter Parki keskkooli pühade koridoride poole, kus päev kestab teatavasti tuhandeid aastaid.
Ja kuigi tundus, et kolmas tund – füüsika – ei lõpe mitte kunagi, siis ühel hetkel see ikkagi lõppes ja seejärel olin ma koos Beniga kohvikus. Radaril nagu paljudel teistel meie sõpradel oli lõunavahetund pärast viiendat tundi, nii et üldiselt me istusime Beniga kahekesi, meie ja pundi näiteringis käivate õpilaste vahel kaks rida laudu. Täna sõime väikseid pepperoni-pitsasid.
“Pitsa on hea,” ütlesin ma. Ben noogutas hajameelselt. “Mis viga on?” küsisin.
“Ei mifkit,” kostis ta pitsat täis suuga. Ta neelas. “Ma tean, et sinu meelest on see nõme, aga ma tahan lõpupeole minna.”
“1. Minu meelest see ongi nõme; 2. Kui sa tahad minna, siis lihtsalt mine; 3. Kui ma ei eksi, siis pole sa veel kedagi kutsunud.”
“Ma kutsusin matemaatikatunni ajal Cassie Hineyt. Ma saatsin talle kirja.” Kergitasin küsivalt kulme. Ben õngitses pükste taskust mitu korda kokku volditud paberitüki ja andis mulle. Ma silusin seda veidi.

Ben
Ma väga tahaksin sinuga lõpupeole minna,
aga ma lähen juba Frankiga. Sorri!
C

Voltisin paberi uuesti kokku ja lükkasin üle laua tagasi Benile. “Pagana jama,” ütlesin ma.
“Jajah, mida iganes.” Mul oli tunne, otsekui oleks müra seinad meie peale alla varisenud, ja olime natuke aega vait. Ben vaatas mind väga tõsiselt ja ütles: “Ülikoolis saan ma tohutult mängida. Mind pannakse “Guinessi rekordite raamatusse” kategooria alla “Kõige rohkem rahuldatud musimupsukesi”.”
Naersin. Mõtlesin sellest, et Radari vanemad vist juba olid ­“Guinessi rekordite raamatus”, kui märkasin ilusat, tihedate lokkis juus­tega afroameerika päritolu tüdrukut meie kohal kõrgumas. Mul võttis hetke aega, enne kui tundsin ära Angela, Radari arvatava tüdruku.
“Tšau!” ütles ta mulle.
“Tšau!” vastasin ma. Mul olid Angelaga mõned tunnid koos ja ma tundsin teda natuke, kuid me ei teretanud koridoris ega midagi. Andsin märku, et ta istet võtaks. Ta tõmbas tooli välja ja istus laua otsa.
“Ma mõtlesin, et teie, kutid, tunnete Marcust vist paremini kui keegi teine,” ütles ta Radari pärisnime kasutades. Ta naaldus meile lähemale, asetas küünarnukid lauale.
“See on üks sitt värk, aga keegi peab seda tegema,” ütles Ben naeratades.
“Mis te arvate, kas ta nagu häbeneb mind?”
Ben hakkas naerma. “Mida? Ei,” ütles ta.
“Tegelikult,” lisasin mina, “peaksid sina teda häbenema.”
Angela pööritas naeratades silmi. Komplimentidega harjunud tüdruk. “Aga ta nagu pole mind kunagi koos teiega hängima kutsunud.”
“Ohhhh,” tegin ma asjast lõpuks aru saades. “See on sellepärast, et tema häbeneb meid.”
Angela naeris. “Te tundute päris normaalsed.”
“Sa pole kunagi näinud, kuidas Ben Sprite’i nina kaudu sisse tõmbab ja siis suu kaudu välja tatistab,” ütlesin mina.
“Ma näen välja nagu nõdrameelne gaseeritud purskkaev,” väitis Ben surmtõsiselt.
“Aga tegelt ka, kas teie ei muretseks? Tähendab, me oleme käinud juba viis nädalat, aga ta ei ole mind veel kordagi endale külla kutsunud.” Vahetasime Beniga teadva pilgu ja krimpsutasin nägu, et naeru alla suruda. “Mida?” küsis Angela.
“Ei midagi,” ütlesin ma. “Ausalt, Angela. Kui ta sunniks sind kogu aeg koos meiega hängima ja kutsuks sind endale külla…”
“Siis tähendaks see päris kindlasti, et sa ei meeldi talle,” lõpe­­tas Ben.
“Kas ta vanemad on imelikud?”
Nägin kõvasti vaeva, et sellele küsimusele ausalt vastata. “Ee… ei. Nad on normaalsed. Nad on vist lihtsalt üleliia kaitsvad või nii.”
“Jah, üleliia kaitsvad,” nõustus Ben pisut liiga kähku.
Angela naeratas, tõusis siis püsti ning ütles, et peab enne lõuna­­vaheaja lõppu veel kellegagi rääkima. Ben ootas, kuni tüdruk oli kaugemale läinud, enne kui suu lahti tegi. “See tüdruk on üliäge,” teatas ta.
“Ma tean,” vastasin. “Huvitav, kas me saaksime ta kuidagi Radari vastu välja vahetada.”
“Kahjuks pole ta vist arvutitega nii osav. Meil on vaja kedagi, kes on arvutitega osav. Pealegi, ma olen kindel, et ta täiega põruks “Resurrectionis”.” Mis oli meie lemmikvideomäng. “Muide,” lisas Ben, “see oli hästi öeldud, et Radari vanemad on üleliia kaitsvad.”
“Noh, pole minu asi seda talle öelda,” sõnasin ma.
“Huvitav, kui kaua läheb aega, kuni ta ükskord näeb Radari meeskonna residentsi ja muuseumi.” Ben naeratas.
___

Vahetund oli peaaegu läbi, nii et tõusime püsti ja viisime Beniga kandikud konveierlindile. Sellelesamale, kuhu Chuck Parson keskkooli esimesel aastal minu viskas, saates mind Winter Parki keskkooli nõudepesuüksuste jõledasse allilma. Jalutasime Radari kapi juurde ja ootasime seal, kuni ta pärast esimest kella joostes kohale jõudis.
“Ma otsustasin keset ühiskonnaõpetusetundi, et ma imeks kas või eesli mune, kui saaksin kuidagi semestri lõpuni sellest tunnist vabastuse.”
“Eesli munadelt on tegelikult võimalik ühiskonnaõpetuse kohta väga palju õppida,” ütlesin ma. “Muide, sa raudselt sooviksid, et su lõunavahetund oleks olnud neljandal vahe­­tunnil, me lõunatasime just Angelaga.”
Ben irvitas Radarile vastu ja lisas: “Jah, ta tahab teada, miks sa teda kunagi külla pole kutsunud.”
Radar hingas sügavalt välja, kui ta oma kapi poole pööras ja hakkas luku koodi keerama. “Pekki,” ütles ta lõpuks.
“Kas sa häbened midagi?” küsisin ma naeratades.
“Jää vait,” vastas ta mulle küünarnukiga kõhtu äsades.
“Sul on nii armas kodu,” ütlesin.
“Päriselt ka, vennas,” lisas Ben. “Ta on tõesti väga kena tüdruk. Ma ei saa aru, miks sa ei võiks teda oma vanematele tutvustada ja talle casa Radarit näidata.”
Radar viskas õpikud kappi ja lõi kapiukse kinni. Meid ümbritsev jutukõma vakatas väheke, kui ta silmad taeva poole tõstis ja karjus: “POLE MINU SÜÜ, ET MU VANEMATEL ON MAAILMA SUURIM MUSTADE JÕULUVANADE KOLLEKTSIOON!”
Ma olin kuulnud Radarit ütlemas “maailma suurim mustade jõulu­­vanade kollektsioon” oma tuhat korda elu jooksul, ja mitte kunagi ei suutnud ma naeru pidada. Aga ta ei teinud nalja. Ma mäletasin esimest korda, kui tema juures käisin. Ma olin vist kolmteist. Oli kevad, jõuludest oli möödas mitu kuud, ja ometi olid mustad jõuluvanad aknalaudadel reas. Paberist mustade jõulu­­vanade väljalõiked rippusid trepikäsipuu küljes. Mustade jõulu­vanade kujulised küünlad kaunistasid söögilauda. Musta jõuluvana kujutav õlimaal rippus kamina kohal korstna küljes, kusjuures ka kaminasimsil olid reas mustade jõuluvanade kujukesed. Neil oli Namiibiast ostetud musta jõuluvana peaga PEZ-i kommijagaja. Valgustusega must plastjõuluvana, kes seisis tänupühadest kuni uue aastani eesaias postkasti kõrval ja pidas ülejäänud aasta uhkelt vahti külaliste­­toa vannitoas, mis omakorda oli kaetud musta värvi jõuluvana­­kujuliste käsnadega ise tehtud mustade jõuluvanade tapeediga. Kui Radari tuba välja arvata, oli maja mustade jõuluvanade pühamu – kõik toad olid üle ujutatud kipsist ja plastist ja marmorist ja savist ja puust ja kummivaigust ja kangast mustade jõuluvanadega. Kokku oli Radari vanematel üle tuhande kahesaja erisuguse musta jõuluvana. Nagu tahvel nende musta ukse ees kuulutas, oli Radari kodu Jõulude Ühingu andmetel ametlikult registreeritud jõuluvanade vaatamisväärsus.
“Sa lihtsalt pead talle sellest rääkima, mees,” ütlesin ma. “Sa lihtsalt pead talle ütlema: “Angela, sa meeldid mulle väga, aga sa peaksid midagi teadma: kui me läheme minu juurde ja ameleme natuke, jälgivad meid tuhande kahesaja musta jõuluvana kaks tuhat nelisada silma.”
Radar tõmbas sõrmedega läbi masinaga pügatud juuste ja raputas pead. “Jajah, ma ei usu, et ma seda päris niimoodi ütleksin, aga ma võtan selle asja ette.”
Ma läksin ühiskonnaõpetusetundi, Ben läks valikainesse, kus õpetati videomängude kujundamist. Ma vaatasin kellasid veel kahes klassiruumis, ja siis lõpuks levis mu rinnus kergendustunne, kui see kõik läbi sai – iga päeva lõpp nagu meie lõpetamise eelproov peaaegu kuu aja pärast.
___

Läksin koju. Sõin varase õhtuootena kaks maapähklivõi-­marme­laadi­saia. Vaatasin telekast pokkerit. Vanemad tulid koju kell kuus, kallistasid teineteist ja kallistasid mind. Nad küsisid, kuidas koolis läks. Nad küsisid lõpupeo kohta. Nad imetlesid, kuivõrd suure­päraselt nad on minu kasvatamisega hakkama saanud. Nad rääkisid mulle oma päevast, mil nad pidid suhtlema inimestega, keda ei ole nii hiilgavalt kasvatatud. Nad läksid telekat vaatama. Mina läksin oma tuppa, et e-kirjad üle vaadata. Kirjutasin inglise keele jaoks natuke “Suurest Gatsbyst”. Lugesin natuke “Föderalisti artikleid”[ Alexander Hamilton, James Madison ja John Jay “The Federalist” (hiljem ka “The Federalist Papers”) on 1788. a ilmunud artiklite ja esseede kogumik. Seal ilmunud tekstide eesmärk oli mõjutada rahvast hääletama Ameerika põhiseaduse ratifitseerimise poolt.
], mis oli väga varane ettevalmistus minu ühiskonnaõpetuse lõputöö kirjutamiseks. Ajasin netis Beniga natuke juttu ja siis logis Radar ka sisse. Vestluses kasutas ta fraasi “maailma suurim mustade jõuluvanade kollektsioon” neli korda ja ma naersin iga kord. Ma ütlesin talle, et mul on tema üle hea meel, sest tal on oma tüdruk. Tema ütles, et tuleb väga ilus suvi. Ma nõustusin. Oli viies mai, kuid oleks võinud olla ka mõni muu päev. Minu päevad olid meeldivalt ühesugused. Mulle oli see alati sobinud: mulle meeldis rutiin. Mulle meeldis tunda igavust. Mitte et ma oleksin seda just väga tahtnud, aga mul polnud selle vastu midagi. Seega oleks viies mai võinud olla ükskõik mis päev – kuni natuke enne keskööd lükkas Margo Roth Spiegelman putukavõrguta akna lahti, esimest korda pärast seda, kui ta oli üheksa aasta eest palunud mul see kinni panna.