Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

LOE KATKENDIT noorteraamatust Assassin's Creed: Ma maksan kätte neile, kes reetsid mu pere. Olen assassiin, olen tapja..."



LOE KATKENDIT noorteraamatust Assassin's Creed: Ma maksan kätte neile, kes reetsid mu pere. Olen assassiin, olen tapja..."
Foto: Kirjastus Pegasus

Pärast seda, kui Itaaliat valitsevad perekonnad ta reedavad, alustab üks noor mees enneolematut kättemaksuteekonda. Temast saab assassiin – tapja –, et juurida välja korruptsioon ja taastada oma perekonna au.

Enda teel kohtub Ezio selliste suurte mõtlejatega nagu Leonardo da Vinci ja Niccolò Machiavelli, kes õpetavad talle ellujäämiseks vajalikke oskusi. Samuti on Ezio teekonnal oluline usutunnistus, mille järgi ta peab elama.

Liitlastele saab Eziost muutuseid toov jõud, kes võitleb vabaduse ja õigluse eest. Vaenlastele kujutab ta aga ohtu, kes on pühendunud Itaalia rahvast kuritarvitavate türannide hävitamisele.

ASSASIN’S CREED
TAASSÜND
OLIVER BOWDEN
Inglise keelest tõlkinud Arno Vaik
Samal ajal kui arvasin, et õpin, kuidas elada,
olen ma õppinud, kuidas surra.
– Leonardo da Vinci

I
Tõrvikuleegid värelesid ja vilkusid Firenze raekojahoone Palazzo Vecchio ja Bargello kõrgetes tornides ning veidi maad põhja pool asuval katedraaliväljakul kumasid ainult üksikud laternad. Mõned tulukesed valgustasid ka Arno jõe kaldaid ääristavaid kaisid ning linnas, mille elanikest enamik öö saabudes seinte vahele tõmbus, võis niivõrd hilisel tunnil pimeduses näha väheseid meremehi ja laevalastijaid. Mõni üksik oma aluse eest hoolitsev laevnik lõpetas pimeduse varjus kiiruga taglase parandustöid, keris usinasti otsi kokku või küüris laeva­tekki, samal ajal kui laadijad toimetasid kaupu rutuga lähikonna ladudesse.
Tuled vilkusid ka veinimajades ja bordellides, aga tänavatel kõndis väga vähe inimesi. Nüüdseks oli sellest möödunud seitse aastat, kui linnavalitsejate hulka valiti tollal kahekümneaastane Lorenzo de’ Medici, kellel oli mõnevõrra õnnestunud kas või väliselt rahustada pingelist rivaalitsemist juhtivate panganduse ja kaubandusega tegelevate perekondade vahel, kes olid muutnud Firenze üheks rikkaimaks linnaks maailmas. Hoolimata sellest olid söed linnas hõõguma jäänud, lahvatades mõnikord leekidesse, sest iga klann püüdles endiselt võimu poole, mõned neist vahetasid pooli, mõned jäid üksteisele igavesteks ja lepitamatuteks vaenlasteks.
1476. aastal pärast Kristust polnud Firenze sugugi kõige turvalisem paik peale päikeseloojangut lageda taeva all viibimiseks – isegi mitte magusalt jasmiinihõngulisel kevadõhtul, kui tuule õige suuna korral võis Arnolt tulev hais peaaegu märkamata jääda.
Kuu oli kerkinud koobaltsiniseks värvunud taevasse, valitsedes rohkearvuliste tähtede üle. Selle valgus langes avatud väljakule, kus Ponte Vecchio koos oma praeguseks pimedate ja vaiksete, muidu aga rahvarohkete kauplemiskohtadega jõe põhjakaldaga ühines. Selle valgus oli üles leidnud ka ühe tumedasse riietatud kuju, kes seisis Santo Stefano al Ponte kiriku katusel. Noor mees, kõigest seitsmeteistkümne aasta vanune, aga sihvakas ja uhke. Silmitsedes teraselt ümbruskonda endast allpool, pani ta sõrmed suhu ja vilistas madalal, kuid läbitungival toonil. Vastuseks nägi ta pimedatelt tänavatelt ja võlvkaarte alt väljakule ilmumas kõigepealt üht, seejärel kolme, siis tosinat ja lõpuks kahtekümmet meest – noort nagu ta isegi –, enamik riietatud musta, mõnel peas veripunane, roheline või taevasinine kapuuts või müts, kõigil mõõgad ja pistodad vööl. Laiali hargnes terve kamp ohtliku väljanägemisega noorukeid, kelle liigutustes oli üleolev enesekindlus.
Noormees vaatas alla kuuvalges kahvatuna paistvate teotahteliste nägude poole, kelle pilgud keskendusid üles temale. Ta tõstis väljakutsuva tervituse märgiks rusika pea kohale.
„Me hoiame kokku!” hüüdis ta, kui teisedki rusikad tõstsid, mõned relvi välja tõmmates ja nendega viibutades, ning hõiskasid: „Hoiame!”
Noormees ronis nagu kass mööda ehitusjärgus olevat fassaadi kiiresti katuselt alla kiriku portikusele ja hüppas sealt mantlihõlmade lehvides julgesti nende sekka, maandudes kükakil. Ootusrikkalt kogunesid kõik tema ümber.
„Vaikust, sõbrad!” Ta tõstis käe, et vaigistada viimanegi üksik hõige. Ta naeratas süngelt. „Kas teate, mu lähimad liitlased ja sõbrad, miks ma teid täna siia kutsusin? Vajan teie abi. Olen liiga kaua vaikinud, samal ajal kui meie vaenlane – teate küll, keda ma silmas pean – Vieri de’ Pazzi, on käinud mööda linna ringi, laimates mu perekonda, loopides meie nime poriga ja püüdes oma haledal viisil meid häbistada. Muul juhul ei hakkaks ma nii madalale laskuma, et sellele kärnasele krantsile koht kätte näidata, aga …”
Teda katkestas üks suur sakiline kivitükk, mis silla poolt visatuna tema jalge ette maandus.
„Aitab jamast, grullo!” hüüdis mingi hääl.
Nooruk ja kogu tema kamp pöördusid kui üks mees hääle poole. Ta teadis juba, kellele see kuulus. Silda ületades lähenes lõuna poolt veel üks kamp noori mehi. Nende juht, käsi mõõgapidemel, astus uhkeldaval sammul kõige ees, kandes tumeda velvetülikonna peal punast mantlit, mille hõlmad olid kinnitatud sinisel taustal kuldsete delfiinide ja ristidega vappi kujutava pandlaga. Ta oli üsnagi nägus mees, kelle välimust rikkusid õel suu ja väike lõug, ning kuigi ta oli pisut ülekaalus, olid tema käed ja jalad kahtlemata jõulised.
„Buona sera, Vieri,” vastas noormees rahulikult. „Rääkisimegi parajasti sinust.” Ta kummardas liialdatud viisakusega, manades näole üllatunud ilme. „Aga andesta mulle. Sinu saabumist ei osanud me küll oodata. Arvasin, et Pazzid lasevad oma räpase töö alati kellelgi teisel ära teha.”
Tulnud lähemale ja peatunud koos oma jõuguga neist mõne meetri kaugusel, ajas Vieri end uhkelt sirgu. „Ezio Auditore! Väike ärahellitatud koerakutsikas! Ütleksin, et pigem jookseb sinu paberimäärijatest ja arvepidajatest perekond alati vähimagi ohu korral vahtide jutule. Codardo!” Ta haaras mõõga käepidemest. „Paistab, et kardate asjade eest ise hoolt kanda.”
„Noh, mis ma oskan kosta, Vieri, ciccione. Viimati, kui ma teda, su õde Violat, nägin, paistis ta küll rahul olevat sellega, kuidas ma tema eest hoolt kandsin.” Ezio Auditore vaatas vaenlast laia irvega, tundes rahulolu, kui kuulis kaaslasi selja taga itsitamas ja hõiskamas.
Aga ta mõistis, et oli läinud liiale. Vieri nägu oli raevust juba tulipunane. „Aitab, Ezio, sa kaabakas! Vaatame, kas sa võitled sama hästi kui kaagutad.” Ta pöördus taha oma meeste poole ja tõstis mõõga. „Tapke need lurjused!” röögatas ta.
Äkitselt vuhises läbi õhu veel üks kivi, aga seekord enam mitte tähelepanu võitmiseks visatult. See tabas Eziot riivamisi otsaette, tekitades veritseva haava. Ezio vaarus korraks tagasi, Vieri kaaslased aga saatsid teele kivirahe. Ezio meestel polnud eriti aega end kogudagi, kui Pazzi kamp neile peale lendas, tormates üle silla Ezio ja tema meeste poole. Võitlus oli äkitselt nii lähedal ja kõik toimus nii kiiresti, et alustuseks polnud aega mõõku ega isegi pistodasid välja tõmmata, seega ründasid kaks kampa teineteist lihtsalt rusikatega.
Lööming oli karm ja halastamatu: elajalike löökide ja hoopidega kaasnesid kontide murdumise ilged helid. Mõne ajani võinuks võita ükskõik kumb pooltest, kuid siis märkas Ezio, kelle nägemine oli otsaesiselt voolava vere tõttu veidi hägune, kuidas komistas ja kukkus kaks tema parimat meest, kelle sõtkusid jalge alla Vieri kõrilõikajad. Vieri laskis kuuldavale naerupahvaku ja, olles Ezio läheduses, paiskas veel ühe hoobi tema pea poole, raske kivi sõrmede vahele surutud. Ezio kummardus reiteni ja löök ei tabanud teda, aga see läks mööda nii napilt, et rõõmustamiseks polnud põhjust, ning nüüd kippus Auditorede klann alla jääma. Eziol õnnestus enne jalule tõusmist välja tõmmata pistoda ning virutada sellega umbropsu, kuid tulemuslikult tugeva kehaehitusega Pazzi kõrilõikaja reide, kes teda paljastatud mõõga ja pistodaga ründas. Ezio pistoda rebis puruks kanga ning lõikas läbi lihase ja kõõluse, mispeale tõi mees kuuldavale meeleheitliku röögatuse ning kukkus, pillas relvad maha ja surus mõlemad käed verd purskavale haavale.
Üsna lootusetuna end jalule ajav Ezio vaatas ringi. Ta nägi, et Pazzid olid tema mehed sisse piiranud, surudes nood vastu üht kirikuseina. Tundes, et osa jõust on jalgadesse naasmas, tormas ta kaaslaste poole. Kummardudes ühe Pazzide käsilase mõõgahoobi alt läbi, õnnestus tal tabada rusikaga mehe tüükais lõuga ning ta nägi oma rahuloluks hambaid lendamas ja ründajat löögist rabatuna põlvili kukkumas. Ta kisendas, et oma mehi julgustada, aga mõtles tegelikult, kuidas võimalikult väärikalt taganeda, kui kuulis äkitselt üle võitluskära valju, heatujulist ja väga tuttavat häält talle Pazzide kamba selja tagant hüüdmas.
„Hei, fratellino, mille kuradiga sina siin tegeled?”
Ezio südames vallandus kergendustunne ja tal õnnestus hingeldades vastata: „Hei, Federico! Mida sina siin teed? Arvasin, et sa oled katusekividel nagu tavaliselt!”
„Jama jutt! Ma teadsin, et sul oli midagi plaanis, ja mõtlesin, et tulen vaatan, kas mu väikevend on lõpuks õppinud iseenda eest seisma. Aga ehk vajad sa selle kohta veel paari õppetundi!”
Federico Auditore, Eziost mõni aasta vanem ja Auditore vendadest vanim, oli suur mees, kellel oli suur isu nii alkoholi, armastuse kui ka võitlemise järele. Ta sekkus löömingusse juba vestluse ajal, lüües kahe Pazzi pead omavahel kokku ja tõstes jala, et tabada kolmanda lõuga, kui ta sammus läbi rüsina, et oma venna kõrval olla, paistes täiesti ükskõikne ümbritseva vägivalla vastu. Nende mehed ümberringi kahekordistasid julgust saanuna oma pingutusi. Pazzid olid omakorda aga kimbatuses. Mõned sadamatöölised olid kogunenud turvalise vahemaa kaugusele vaatama ja hämaruses pidasid Pazzid neid ekslikult Auditorede lisajõuks. Tänu sellele ning Federico –
kelle tegevust kiiresti õppiv Ezio jäljendas – röögatustele ja lendavatele rusikatele sattusid Pazzid peagi paanikasse.
Vieri de’ Pazzi raevukas hääl kostis üle üldise möllu. „Taganeme!” hüüdis ta oma meestele pingutusest ja vihast murtud häälel. Tema pilk tabas Ezio oma ja ta urises mingi kuuldamatu ähvarduse, enne kui üle Ponte Vecchio tagasi pimedusse kadus, tema järel need Pazzid, kes olid veel võimelised kõndima, ning neid omakorda jälitasid tuliselt Ezio nüüdseks võidukad liitlased.
Ezio hakkas sedasama tegema, aga venna lihav käsi takistas teda. „Üks hetk,” ütles ta.
„Mis mõttes? Me peame nad kätte saama!”
„Rahu nüüd,” kortsutas Federico kulmu, puudutades õrnalt haava Ezio kulmul.
„See on kõigest kriimustus.”
„See on midagi rohkemat,” arvas vend, näol sünge ilme. „Peaksime arsti juurde minema.”
Ezio sülitas. „Mul pole aega arstil käimiseks raisata. Pealegi …” Ta vaikis murelikult. „Mul pole raha.”
„Häh, raiskasid selle arvatavasti naiste ja veini peale,” muigas Federico ning patsutas vennale sõbralikult õlale.
„See polnud just raiskamine, ütleksin mina. Ja vaata, millist eeskuju oled sina mulle andnud.” Ezio muigas, kuid siis kõhkles. Äkitselt tajus ta, et pea lõhkus. „Siiski, ehk ei teeks paha lasta see üle vaadata. Oletan, et pole mingit võimalust, et sa laenaks mulle paar fiorini’t?”
Federico patsutas oma kukrut. See ei kõlisenud. „Tegelikult olen ma ise ka parajasti üsna kuival,” ütles ta.
Ezio muigas oma venna rahapuuduse üle. „Ja mille peale sina siis selle raiskasid? Oletan, et missadele ja indulgentsidele?”
Federico naeris. „Olgu. Saan aru, millele vihjad.” Ta vaatas ringi. Lõpuks oli nende meestest üksnes kolm või neli saanud vigastada nii hullusti, et olid võitlusväljale jäänud, ja nad istusid seal, oigasid natukene, aga muhelesid ka. Seljataga oli raske võitlus, aga keegi polnud konte murdnud. Teisalt aga lebas peaaegu pool tosinat Pazzide käsilasi täiesti rivist väljas maas ja vähemalt paar neist kandis uhkeid rõivaid.
„Vaatame, kas meie langenud vaenlastel on vara, mida jagada,” tegi Federico ettepaneku. „Pealegi on meie vajadused nende omadest suuremad, aga ma olen kindel, et nende koormat ei saa kergendada ilma neid äratamata.”
„Seda me veel vaatame,” ütles Ezio ja asus mõningase eduga asja kallale. Enne paari minuti möödumist oli ta kokku kogunud piisavalt kuldmünte, et täita nende mõlema kukrud. Ezio vaatas võidukalt venna poole ja kõlksutas värskelt omandatud vara, et rõhutada asja mõtet.
„Aitab!” röögatas Federico. „Jäta neile ka natukene, et neil oleks, millega koju longata. Me pole ju mingid vargad – see on kõigest sõjasaak. Ja mulle ikkagi ei meeldi see, milline su haav välja näeb. Peame laskma selle kiiresti kellelgi üle vaadata.”
Ezio noogutas ja heitis veel viimase pilgu Auditorede võiduväljale. Kannatamatult pani Federico käe noorema venna õlale. „Tule nüüd,” ütles ta ja asus ilma pikema jututa teele niisuguse tempoga, millega lahingust väsinud Eziol oli raske sammu pidada, aga kui ta liiga kaugele maha jäi või valesse tänavasse pööras, ootas Federico teda järele või ruttas tagasi, et teda õigele teele juhatada. „Andestust, Ezio. Soovin, et jõuaksime võimalikult ruttu medico juurde.”
See polnud tõepoolest kaugel, kuid Ezio väsis iga minutiga. Viimaks jõudsidki nad hämarasse ruumi, mida ehtisid salapärased tööriistad ning vasest ja klaasist pudelikesed, mis olid rivistatud tumedatele tammelaudadele ning rippusid laes, nagu rippusid ka kuivatatud taimede kobarad – seal oli nende perekonnaarsti vastuvõtt. Ezio polnud suuteline enamaks kui jalulpüsimiseks.
Dottore Ceresa polnud selle üle just rõõmus, et ta keset ööd üles äratati, aga tema hoiak muutus murelikuks kohe, kui ta oli sirutanud küünla Ezio haavale piisavalt lähedale, et seda üksikasjalikult vaadelda. „Hm,” ütles ta süngelt. „Olete end seekord päris korralikult tümitada lasknud, noormees. Kas teiesugustel pole enam midagi targemat teha kui teisi peksmas käia?”
„See oli auküsimus, armuline doktor,” ütles Federico vahele.
„Või nii,” ütles arst rahulikult.
„See on tõepoolest tühiasi,” ütles Ezio, kuigi tundis end jõuetuna.
Federico, kes nagu ikka varjas oma muret huumoriga, ütles: „Lappige ta kokku nii hästi, kui suudate, sõber. See kena näolapp on tema ainus vara.”
„Hei, fottiti!” ründas Ezio vastu ja näitas vennale keskmist sõrme.
Arst ei teinud neist väljagi, pesi käed, uuris ettevaatlikult haava ja valas ühest oma paljudest pudelitest linasele riide­lapile mingisugust läbipaistvat vedelikku. Ta tupsutas sellega haava ja see kipitas nii väga, et Ezio hüppas toolilt peaaegu püsti, nägu valust moondunud. Seejärel, veendunud, et haav on puhas, võttis arst nõela ja pani selle taha peene soolest niidi.
„Niisiis,” ütles ta. „See on tõepoolest natukene valus.”
Kui pisted olid sooritatud ja haav seotud, nii et Ezio nägi välja nagu turbanit kandev türklane, naeratas arst julgustavalt. „See teeb kolm fiorini’t, selleks korraks. Tulen paari päeva pärast teie palazzo’sse õmbluseid eemaldama. Siis tuleb veel kolm fiorini’t maksta. Teie pea hakkab kohutavalt valutama, kuid see läheb üle. Proovige puhata, juhul kui see teie loomusega sobib. Ja ärge muretsege, haav näeb välja hullem, kui asi tegelikult on, ja asjal on ka hea külg: sellest ei tohiks jääda erilist armi, seega ei valmista te naistele tulevikus liiga suurt pettumust!”
Tagasi tänavale jõudnud, pani Federico käe ümber noorema venna õlgade. Ta võttis välja plasku ja pakkus seda Eziole. „Ära muretse,” ütles ta, märgates Ezio näoilmet. „See on meie isa parim grappa. See on sinu seisundis mehele kasulikum kui emapiim.”
Mõlemad võtsid sõõmu, tundes, kuidas tuline vedelik neid soojendas. „On alles öö,” ütles Federico.
„Tõepoolest. Ma soovin, et nad kõik oleksid niisama lõbusad nagu …” Siinkohal Ezio katkestas teda, märgates, kuidas venna muie kõrvuni venis. „Eh, oota!” parandas ta ennast: „Seda nad ju ongi!”
„Sellegipoolest arvan ma, et üks väike eine koos napsuga enne kojuminekut ei teeks paha, et sind korda seada,” ütles Federico. „On hilja, ma tean, aga siin läheduses on üks kõrts, mis on hommikusöögi ajani avatud ja …”
„… sina ja oste olete amici intimi?”
„Kuidas sa ära arvasid?”
Umbes tund aega hiljem, pärast ribollita ja bistecca söömist, mis uhuti alla pudeli Brunello veiniga, tundis Ezio, nagu polekski ta üldse haavata saanud. Ta oli noor ja heas vormis ning tundis, et kogu kaotatud energia oli temasse tagasi voolanud. Pazzi jõugu üle saadud võidust tulenev adrenaliin aitas kindlasti kaasa taastumise kiirusele.
„Aeg minna koju, väikevend,” ütles Federico. „Isa imestab kindlasti, kus me oleme, ja ta loodab sinule, kui tal on vaja pangaga abi. Minu õnneks pole mina arvutamises eriti tugev, mis – ma eeldan – on ka põhjus, miks ta ei jõua ära oodata, millal ma poliitikuks hakkan!”
„Poliitika või tsirkus – nii su elu edasi läheb.”
„Mis neil vahet on?”
Ezio teadis, et vend ei ihunud selle peale hammast, et nende isa usaldas perekonna äriasju ajada rohkem tema kui ta vanema vennaga. Federico sureks igavuse kätte, kui peaks seisma silmitsi pankurieluga. Probleem oli selles, et Ezio tundis, et temaga võib juhtuda samamoodi. Aga praegu oli veel kaugel päev, mil ta peab selga tõmbama Firenze pankuri musta sametülikonna ja riputama kaela kullast keti, ning ta oli otsustanud nautida vabaduse ja süüdimatuse aega täiel rinnal. Ta ei osanud aimatagi, kui lühikeseks see aeg jääb.
„Peaksime ka seepärast kiirustama,” ütles Federico, „et pääseda näägutamisest.”
„Äkki ta muretseb.”
„Ei, ta teab, et oskame iseendi eest hoolt kanda.” Federico vaatles Eziot arutlevalt. „Aga me peaksime sellegipoolest liikuma hakkama.” Ta vaikis korraks. „Sul pole ju midagi väikese kihlveo vastu, ega? Võib-olla üks võistlus?”
„Kuhu?”
„Ütleme nii, et” – Federico vaatas üle kuuvalguses linna ühte mitte eriti kaugel olevat torni – „Santa Trinità katusele. Kui see sulle just liig ei ole; pealegi pole see kodust kaugel. Ainult üks asi veel.”
„Jah?”
„Me ei jookse mööda tänavaid, vaid katuseharju.”
Ezio hingas sügavalt sisse. „Olgu. Eks proovi mulle järele jõuda,” ütles ta.
„Hästi, väike tartaruga, läksime!”
Rohkem sõnakestki lausumata oli Federico läinud, ronides sisaliku osavusega mööda lähedal asetsevat krohvitud seina üles. Lõppu jõudnuna ta peatus, paistes lausa vaaruvat ümmarguste punaste kivide ümber, siis lasi ta kuuldavale naeru­turtse ja kadunud ta oligi. Ajaks, mil Ezio katusele jõudis, oli tema vend juba kakskümmend meetrit eespool. Ta asus jälitama, olles tagaajamise adrenaliinirikka erutusseisundi tõttu valu unustanud. Siis nägi ta, kuidas Federico sooritas hiiglasliku hüppe üle pigimusta tühjuse, maandudes kergelt halli palazzo lamedal katusel, mis asetses veidi madalamal kui see, millelt ta oli hüpanud. Ta jooksis natukene edasi ja ootas. Ezio tundis hirmuvärinat, kui tema ees terendas kaheksa korruse sügavune tänavakuristik, aga ta teadis, et pigem sureb, kui oma venna nähes kõhkleb; niisiis, võttes kogu julguse kokku, sooritas ta hiiglasliku hüppe tundmatusse, nähes kuuvalguses lennates oma siplevate jalgade all kaugel maas kõvu graniidist tänavakive. Korraks käis tema peast läbi mõte, kas ta oli vahemaad õigesti hinnanud, kui palazzo kõva hall kivisein paistis talle vastu kerkivat, aga seejärel, mingil viisil sukeldus see alla ja ta oli uuel katusel, tõsi küll, natukene komistades, ent jäädes siiski jalgadele, ja ülevas meeleolus, kuigi ta hingas raskelt.
„Väikevennal on veel palju õppida,” pilkas Federico, jätkates teekonda, edasi sööstev vari korstnavirnade vahel hajali paiknevate pilvede all. Ezio viskus ettepoole, sulandudes täielikult olukorra metsikusse. Tema ees haigutasid järjestikused kuristikud: mõned neist kõigest väikesed kõrvaltänavad, mõned aga laiad peatänavad. Federicot polnud kuskil näha. Äkitselt kerkis tema ette Santa Trinità torn, kasvades välja kiriku kergelt kaldus punasest katusepinnast. Aga lähenedes meenus talle, et kirik asus väljaku keskel ja vahemaa selle katuse ning ümbritsevate majade vahel oli palju suurem kui ükski seniületatu. Ta ei raatsinud kõhelda ega just nüüd kiirust kaotada – tema ainuke lootus oli, et kiriku katus oli madalam kui see, millelt tal tuli end ära tõugata. Suudaks ta end vaid piisavalt jõuliselt ära tõugata ja tõeliselt õhku heita, teeks gravitatsioon ülejäänu. Mõne sekundi vältel lendaks ta nagu lind. Ta surus kõik ebaõnnestumise tagajärgedega seotud mõtted peast välja.
Katuse serv lähenes üpris kiiresti ja seejärel – ei midagi. Ta lennutas end üles ja kuulas kõrvades õhu vilistamist, mis tõi talle pisarad silma. Kiriku katus näis olevat lõpmata kaugel – ta ei jõuagi selleni, ei naera ega võitle enam iial, ei hoia naist oma käte vahel. Ta hing jäi kinni. Ta sulges silmad ja seejärel …
Keha tõmbus kägarasse, ta hoidis end jalgade ja kätega, aga need olid saanud endale toe – ta oli sellega hakkama saanud, sentimeetrite kaugusel äärest, ent ta oli jõudnud kiriku katusele!
Aga kus oli Federico? Ezio klammerdus torni alumise osa külge ja pöördus, et vaadata tuldud teele tagasi just sel hetkel, kui vend läbi õhu lendas. Federico maandus kindlalt, kuid tema kaal paiskas mõned katusekivid paigast ning ta oleks peaaegu jalgealuse kaotanud, sest kivid libisesid üle katuseääre alla ja purunesid mõne hetke pärast kaugel all kõvadel tänavakividel. Aga Federico oli tasakaalu tagasi saanud ja tõusis püsti, küll hingeldades, aga ta näol oli lai ja uhke naeratus.
„Sa pole siiski tartaruga,” ütles ta, tuli üles ja patsutas Eziot õlale. „Möödusid minust nagu õlitatud välk.”
„Ma isegi ei teadnud, et seda tegin,” vastas Ezio lühidalt, püüdes hinge tõmmata.
„Hästi, aga tornitippu sa küll minust varem ei jõua,” sähvas Federico vastu, tõugates Ezio kõrvale, kui ta hakkas klammerduma jässaka torni külge, mille linnavalitsejad olid mõelnud mõne moodsama väljanägemisega ehitise vastu välja vahetada. Seekord jõudis Federico esimesena kohale ja seejuures pidi ta ulatama abikäe haavatud vennale, kellele hakkas tunduma, et voodisseminek polekski nii paha mõte. Nad mõlemad olid hingetud ja seisatasid korraks taastudes, vaadates üle oma kodulinna, mis oli hallikas koidukumas nii rahulik ja vaikne.
„Me elame head elu, vennas,” ütles Federico talle mitteomase tõsidusega.
„Parimat,” nõustus Ezio. „Ja jäägu see igavesti nii.”
Mõlemad vaikisid – kumbki ei soovinud rikkuda hetke täiuslikkust –, aga mõne aja pärast ütles Federico tasa. „Ärgu see meidki muutku, fratellino. Tule, me peame tagasi minema. Seal on meie palazzo katus. Palu jumalat, et isa pole terveks ööks üles jäänud, muidu me selle eest veel saame. Lähme.”
Ta hakkas torniäärele minema, et ronida tagasi katusele, ent peatus, kui nägi, et Ezio oli paigale jäänud. „Mis lahti?”
„Oota korraks.”
„Mida sa seal vaatad?” küsis Federico temaga uuesti ühinedes. Ta jälgis Ezio pilku ja tema näole tekkis irve. „Sa üle­annetu saatan! Sa ei mõtle ju praegu sinna minna, mis? Lase sellel vaesel neiul magada!”
„Ei, ma arvan, et Cristinal on aeg ärgata.”

Loe veel

Seotud lood:

Ezio oli tutvunud Cristina Calfucciga alles mõni aeg tagasi, aga juba paistsid nad lahutamatuna, hoolimata asjaolust, et nende vanemad pidasid neid tõsise liidu loomiseks liiga nooreks. Ezio polnud sellega nõus, aga Cristina oli alles seitseteist ja tema vanemad ootasid, et Ezio jätaks oma metsikud kombed, enne kui nad temasse sõbralikult suhtumise peale üleüldse mõtlema hakanuks. Eziot tegi see loomulikult üksnes veelgi keevalisemaks.
Ta oli koos Federicoga pärast oma õele pühakutepäevaks mõne nipsasjakese ostmist lonkinud keskturul, vaadanud linna ilusaid neidusid koos nende accompagnatrice’dega, kui nad ühe leti äärest teise äärde liikusid, uurides pitsikest siit, siidiriba ja kangarulli sealt. Aga üks neiu oli teiste seast silma paistnud, ilusam ja graatsilisem kõigist, keda Ezio varem oli näinud. Ezio ei unustanud seda päeva iialgi, päeva, mil ta neiut esimest korda silmas.
„Oh,” häälitses ta tahtmatult. „Vaata! Ta on nii kaunis.”
„Olgu,” vastas tema praktilise meelega vend. „Miks sa ei lähe siis teda tervitama?”
„Mida?” Ezio oli rabatud. „Ja kui ma olen teda tervitanud, mis siis saab?”
„Noh, sa võid üritada temaga juttu teha. Mida sina ostsid, mida tema ostis – vahet pole. Vaata, väikevend, enamik mehi kardavad ilusaid naisi nii väga, et kui keegi võtab südame rindu, et veidikene juttu ajada, on tal kohe suur eelis. Mida? Kas sa arvad, et nad ei taha, et neid märgataks, nad ei taha nautida väikest vestlust meesterahvaga? Muidugi tahavad! Pealegi, su välimusel pole viga ja sa oled Auditorede perekonnast. Seega, mine ja tee ära, mina hajutan tema saatjanna tähelepanu. Ja pealegi pole temagi välimusel midagi viga.”
Ezio mäletas, kuidas ta Cristinaga omapäi jäänuna sõnatult paigale tardus, tema tumedate kaunite silmade, pikkade pehmete punakaspruunide juuste, püstise ninaotsa lummusesse sattus …
Neiu jõllitas talle otsa. „Mis on?” küsis ta.
„Mis mõttes?” pahvatas poiss.
„Miks sa siin niisama seisad?”
„Oi … ee … sest ma tahtsin sinult midagi küsida.”
„Ja mis see võiks olla?”
„Mis su nimi on?”
Neiu pööritas silmi. Neetud, mõtles Ezio, ta on seda kõike juba kuulnud. „Sinul ei lähe küll kunagi tarvis seda kasutada,” vastas ta. Ja lahkus. Ezio jõllitas teda korraks ja ruttas siis talle järele.
„Oota!” ütles ta kohale jõudes, hingetu, nagu oleks jooksnud terve kilomeetri. „Ma polnud valmis. Ma tahtsin olla väga võluv. Ja sarmikas! Ja vaimukas! Kas sa annaksid mulle veel ühe võimaluse?”
Liikumist katkestamata heitis neiu pilgu tagasi, aga tema näos oli siiski ähmane naeratuse jälg. Ezio oli ahastuses, ent Federico nägi seda pealt ja hüüdis talle tasaselt: „Ära nüüd küll alla anna! Ma nägin teda sulle naeratamas! Sa jääd talle meelde.”
Julgust kokku võttes järgnes Ezio neiule – varjatult, hoolit­sedes, et too seda ei märkaks. Kolmel või neljal korral pidi ta hüppama müügiputka varju või pärast väljakult lahkumist sukelduma ukseavasse, aga tal õnnestus neiut üsna edukalt jälitada kuni tolle perekonna häärberini, kus neiu teed takistas mees, kelle Ezio ära tundis. Ta tõmbus tagasi.
Cristina vaatas meest kurjalt. „Ma olen sulle juba öelnud, Vieri, et ma pole sinust huvitatud. Luba mind nüüd mööda.”
Ezio hingas oma peidupaigas sügavalt sisse. Vieri de’ Pazzi! Loomulikult!
„Aga, signorina, mina olen huvitatud. Pealegi veel väga huvitatud,” ütles Vieri.
„Siis võta järjekorda.”
Neiu üritas Vierist mööduda, kuid mees astus talle ette. „Mina ei arva nii, amore mio. Ma olen otsustanud, et olen väsinud ootamast, millal sa jalad omal soovil laiali ajad.” Ja ta haaras kõvasti kinni Cristina käest, tõmbas ta endale lähemale ja pani oma teise käe tema ümber, kui neiu proovis end vabaks rabeleda.
„Mulle tundub, et sulle ei jõua sõnum kohale,” ütles Ezio äkitselt, astus ettepoole ja vaatas Vierile silma.
„Oi, väike Auditorede kutsikas. Cane rognoso! Mida kuradit sinul sellega asja on? Käi põrgusse!”
„Ja buongiorno sullegi, Vieri. Vabanda, et sekkusin, aga mulle paistab selgelt, et sa kipud rikkuma selle noore daami päeva.”
„Ah sa arvad nii jah? Vabanda mind, mu kallis, kuni ma selle tõusiku mättasse löön.” Seepeale tõukas Vieri Cristina eemale ja sirutas parema käe rusika Ezio poole. Ezio tõrjus selle kergesti ja astus kõrvale ning pani talle jala taha hetkel, mil tema rünnaku hoog teda edasi kandis, paisates ta tolmu siruli.
„Kas said piisavalt, sõber?” noris Ezio. Aga Vieri oli hetkega jalul ja tormas raevunult ja rusikatega vehkides tema poole. Ta lajatas kõva hoobi Ezio lõua pihta, aga Ezio taganes vasakhaagi eest ning tabas omakorda kaks lööki, ühe kõhtu ja teise, kui Vieri kägarasse tõmbus, lõua pihta. Ezio pöördus Cristina poole, et kontrollida, kas temaga on kõik korras. Hingetu Vieri taganes, kuid tema käsi haaras pistoda järele. Cristina nägi seda liigutust ja hüüatas tahtmatult hoiatuseks, kui Vieri pist­odaga Ezio selja poole lõi, aga tänu neiu hüüatusele pöördus Ezio hetkega ümber ja haaras Vieril tugevasti randmest ning väänas pistoda endast eemale. See kukkus maha. Kaks noort meest seisid raskesti hingeldades teineteise vastas.
„Kas see on parim, mida sa suudad?” surus Ezio läbi hammaste.
„Pane suu kinni või, jumala nimel, ma tapan su!”
Ezio tõi kuuldavale naerupahvaku. „Mind ei peaks vist üllatama näha sind surumas ennast peale kenale tütarlapsele, kes peab sind täielikuks sitakotiks, võttes arvesse, et sinu isa püüab oma pangaintresse Firenze linnale peale suruda.”
„Idioot! Sinu isa on see, kellele on tarvis alandlikkust õpetada!”
„Pazzidel oleks aeg meie laimamine lõpetada, aga samas, eks te oletegi rohkem jutu- kui tegudeinimesed.”
Vieri huul veritses ohtralt. Ta pühkis seda käisega. „Sa veel maksad selle eest – sina ja kogu su perekond. Ma ei unusta seda, Auditore!” Ta sülitas Ezio jalgadele, kummardus, et võtta oma pistoda, pöördus seejärel ja jooksis ära. Ezio jälgis ta lahkumist.

Talle meenus see kõik, seistes seal kirikutorni otsas ja vaadates Cristina maja poole. Talle meenus rõõmujoovastus, mida ta tundis, kui ta pöördus Cristina poole ja nägi tolle silmis soojust, kui neiu teda tänas.
„Kas sinuga on kõik korras, signorina?” küsis ta.
„Nüüd on jah, tänu sinule.” Neiu kõhkles, hääl endiselt hirmust värisemas. „Sa küsisid mu nime … noh, mu nimi on Cristina. Cristina Calfucci.”
Ezio kummardus. „Mul on suur au sinuga kohtuda, signorina Cristina. Ezio Auditore.”
„Kas sa tunned seda meest?”
„Vierit? Meie teed on paaril korral ristunud. Aga meie perekondadel pole põhjust teineteisest lugu pidada.”
„Ma ei tahaks teda enam kunagi näha.”
„Kui see oleks minu teha, siis seda ei juhtuks.”
Neiu naeratas ujedalt ja ütles: „Ezio, olen sulle tänulik – ja seetõttu olen valmis andma sulle teise võimaluse pärast ebaõnnestunud algust!” Ta naeratas leebelt, seejärel suudles meest enne häärberisse sisenemist põsele.
Väike rahvahulk, mis oli paratamatult kogunenud, aplodeeris Eziole. Ta naeratas ja kummardas, aga teadis lahkudes, et ehkki võis olla, et ta oli saanud endale sõbra, oli ta saanud ka lepitamatu vaenlase.
„Lase Cristinal magada,” kordas Federico, tuues Ezio unistustest tagasi.
„Selleks on aega piisavalt – hiljem,” vastas ta. „Ma pean teda nägema.”
„Hästi, kui sa just pead, mina proovin sind isa ees kaitsta. Aga ole ettevaatlik, Vieri mehed võivad veel väljas ringi luusida.” Seepeale ronis ta mööda torni alla katusele ja hüppas sellelt heinavankrile, mis seisis koju viiva tänava ääres.
Ezio vaatas tema minekut, otsustas seejärel venda jäljendada. Heinavanker paistis olevat temast üksjagu allpool, aga ta meenutas, mida talle oli õpetatud, jälgis oma hingamist, rahustas end maha ja keskendus.
Seejärel lendas ta läbi õhu, tehes oma senise elu pikima õhulennu. Korraks kartis ta, et on sihtmärki valesti hinnanud, kuid ta surus oma hetkelise paanika alla ja maandus ohutult heina sees. Tõeline hüpe tundmatusse! Veidi hingetu, aga edust rõõmujoovastuses, õõtsutas Ezio end tänavale.
Päike hakkas just kerkima idapoolsete küngaste kohale, aga inimesi oli veel vähe liikvel. Ezio seadis end juba Cristina häärberi poole liikuma, kui kuulis sammude kaja ning sukeldus meeleheitlikult peituda püüdes kiriku portikuse varju ja hoidis hinge kinni. Nurga tagant ilmus välja ei keegi muu kui Vieri koos kahe Pazzide vahimehega.
„On vist aeg loobuda, pealik,” ütles vanem vahimees. „Nad on nüüdseks ammu läinud.”
„Ma tean, et nad on kusagil läheduses,” nähvas Vieri. „Ma peaaegu tunnen nende lõhna.” Tema ja ta mehed tegid ringi kirikuväljakul, aga ei ilmutanud mingit märki edasiliikumisest. Päikesevalgus vähendas varje. Ezio hiilis ettevaatlikult tagasi heina alla ja lebas seal kaua – talle tundus, et terve igaviku –, kibeledes oma teed minna. Korra möödus Vieri Eziost nii lähedalt, et ta võis peaaegu tolle lõhna tunda, ent viimaks andis too oma meestele vihase žestiga märku edasi liikuda. Ezio jäi heintesse pisut kauemaks, seejärel ronis kuhja otsast alla ja hingas kergendunult. Ta pühkis endalt tolmu ja läbis kiiresti vahemaa, mis eraldas teda Cristinast, palvetades, et keegi sealses majapidamises ei oleks veel ärkvel.
Häärberis oli endiselt vaikus, kuigi Ezio arvas, et teenijad teevad tagaruumides köögipliitide alla tuld. Ta teadis, milline on Cristina aken, ja viskas peotäie kivikesi vastu aknaluuke. Müra tundus kõrvulukustav ja ta ootas, süda kurgus. See­järel avanesid luugid ja neiu tuli verandale. Neiu öösärk tõi esile tema keha veetlevad piirjooned, kui Ezio tema poole üles vaatas. Ta oli äkitselt kirest haaratud.
„Kes seal on?” küsis neiu mahedal häälel.
Ezio astus sammu tahapoole, et teine teda näeks. „Mina!”
Cristina ohkas, kuigi sõbralikul toonil. „Ezio! Oleksin võinud arvata.”
„Kas ma tohin üles tulla, mia colomba?”
Neiu vaatas üle õla, enne kui sosinal vastas: „Olgu. Aga ainult korraks.”
„See on kõik, mida ma vajan.”
Neiu muigas. „Kas tõesti?”
Ezio sattus segadusse. „Ei, andestust, ma ei mõelnud seda nii! Luba, ma näitan sulle …” Vaadates enda ümber, veendumaks, et tänav on endiselt tühi, toetas ta jala suurele rauast rõngale, mis oli hoone kiviseina kinnitatud hobuste lõastamiseks, ning kangutas end üles, leides rustikaalselt ehitatud kivimüürist kätele ja jalgadele kergesti tuge. Kahe silmapilgu pärast vinnas ta end üle rinnatise ja neiu oli ta käte vahel.
„Oh Ezio!” õhkas Cristina, kui nad suudlesid. „Vaata oma pead. Mida sa nüüd siis tegid?”
„Pole hullu. Kriimustus.” Ezio vaikis naeratades. „Ehk lubad mul nüüd, kui ma üleval olen, sisse astuda?” küsis ta viisakalt.
„Kuhu?”
Ezio oli süütus ise. „Sinu magamistuppa, loomulikult.”
„Hästi, võib-olla tõesti, kui vajad selleks kõigest minutit …”
Käed teineteise ümber põimitud, sisenesid nad topeltuste kaudu Cristina toa sooja valgusesse.

Tund aega hiljem äratasid neid akendest sisse tungivad päikesekiired, tänavalt kostev kärude ja inimeste sagimise müra ning, mis kõige hullem, Cristina isa hääl, kui too magamistoa ukse avas.
„Cristina,” ütles ta. „Aeg ärgata, neiu! Su koduõpetaja saabub mõne … Mis kurat siin toimub? Kaabakas!”
Ezio suudles Cristinat rutakalt, aga kõvasti. „Aeg minna, ma arvan,” ütles ta, haaras oma riided ja sööstis läbi akna. Ta ronis mööda seina alla ja tõmbas riideid selga, kui Antonio Calfucci ülal rõdule ilmus. Mees oli maruvihane.
„Perdonate, messere,” proovis Ezio.
„Ma näitan sulle, perdonate, messere,” röökis Calfucci. „Vahid! Vahid! Järele sellele cimice’le! Tooge mulle ta pea! Ja ma soovin ka ta coglioni’sid!”
„Ma ju vabandasin …” alustas Ezio, aga häärberi väravad juba avanesid ja Calfuccide ihukaitsjad tormasid välja, mõõgad käes. Olles enam-vähem riides, hakkas Ezio mööda tänavat jooksma, põigeldes oma teel vankrite eest ja möödudes linnakodanikest, pidulikes mustades ülikondades rikastest ärimeestest, pruunis ja punases kaupmeestest, kodukootud kuubedes lihtinimestest, sealhulgas ka ühest kiriklikust rongkäigust, millega ta niivõrd ootamatult kokku põrkas, et oleks peaaegu ümber ajanud neitsi Maarja pühakuju, mida kandsid mustades kapuutsides mungad. Viimaks, pärast tänavaid mööda kihutamist ja üle müüride kargamist, ta peatus ja kuulatas. Vaikus. Isegi hüüdeid ja vandumist, mida tavakodanikud tema poole saatsid, polnud enam kuulda. Mis vahte puudutas, siis nemad oli ta maha raputanud, selles oli ta veendunud.
Ta lootis vaid, et signor Calfucci ei tundnud teda ära. Cristina ei reedaks teda, selles võis ta kindel olla. Pealegi oli ju neiu osavam oma isast, kes teda jumaldas. Ja isegi kui too saanuks teada, mõtiskles Ezio, polnud ta ju sugugi kehv väimees. Tema isa juhtis linna üht suurimatest pankadest, mis võis ühel päeval olla suurem isegi Pazzide omast või ehk, kes teab, ka Medicite omast.
Kõrvaltänavaid kasutades jõudis ta koju. Esimesena kohtas ta Federicot, kes vaatas teda süngelt ja raputas kurjakuulutavalt pead. „Nüüd kukkusid sa sisse,” ütles ta. „Ära ütle, et ma sind ei hoiatanud.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare