Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

LOE KATKENDIT noorteraamatust "Meie keemilised südamed": esimese armastuse teekond võib olla katastroofiline



LOE KATKENDIT noorteraamatust "Meie keemilised südamed": esimese armastuse teekond võib olla katastroofiline
Foto: Päikese kirjastus

Henry Page ei uskunud, et ta võiks kunagi armuda. Ta võib küll pidada end romantikuks, aga see aegluubis kulgev ei-saa-süüa-ei-saa-magada-armastus, mida ta on otsinud, pole end siiani ilmutanud — vähemalt veel mitte. Henry on niikuinii liiga hõivatud; ta on abiturient, kes üritab enam-vähem korralikku ülikooli sisse saada, ja temast on viimaks ometi saanud koolilehe peatoimetaja — selle unistuse täitumine on nõudnud kolme aasta pikkust ränka vaeva. Ülejäänud vaba aja veedab ta oma parimate sõprade Lola ja Murray seltsis, mängib nendega videomänge ning nõustab neid nende endi valgustkartvate armuafääride asjus.

Siis aga kohtab ta Grace Towni, salapärast uut õpilast, kes kannab lohvakaid poisteriideid, kõnnib kepiga, ei tundu end eriti tihti pesevat ja varjab südantlõhestavaid saladusi. Ta pole üldse selline, nagu Henry oma unistuste tüdrukult oleks oodanud, aga kui neid valitakse koos koolilehte toimetama, hakkavad sädemed lendama. Pärast nii pikka ootamist saab Henry lõpuks teada, kui katastroofiline võib olla esimese armastuse teekond ja et mõnikord on just kõrvalepõiked need, mis osutuvad pikas perspektiivis palju olulisemaks.

See raamat tungib palju sügavamale kui tavapärased keskkooliromantikast kõnelevad lood ning raamatu peategelase Henry vaimukas kirjutamisstiil ja sarmikas eneseiroonia sobivad hästi kõigile John Greeni austajatele.

Seotud lood:

MA OLIN alati arvanud, et see hetk, kui kohtad oma elu armastust, on rohkem nagu lmis. Ilmselgelt mitte täpselt nagu lmis, kus juuksed lehvivad tuule käes aegluubis ja instrumentaalne taustamuusika kostab järjest valjemalt. Aga ma arvasin, et vähemalt midagi on teistmoodi, mõistate? Vahelejäänud südamelöök. Piste hinges, kui miski sinu sees ütleb: „Ah sa raisk. Tema see ongi. Lõpuks, pärast nii pikka ootamist, tema see ongi.”
Kui Grace Town viimase kooliaasta teisel teisipäeval proua Beady pärastlõunasesse teatritundi ilmus, olles kümme minutit hiljaks jäänud, ei juhtunud midagi seesugust. Grace oli seda tüüpi inimene, kes jättis igasse ruumi astudes kustumatu mulje, aga mitte sellepärast, et kõik oleksid temasse esimesest silmapilgust igaveseks kiindunud. Ta oli keskmist kasvu ja keskmise kehaehitusega ja keskmiselt kena — kõik need omadused oleksid pidanud aitama tal suurema vaevata uude keskkooli sulanduda, ilma nende dramaatiliste troopideta, mis tavaliselt taolise süžeega kaasas käivad.
Aga Grace’i puhul, veel enne, kui tema tavalisus oleks teda päästa suutnud, paistsid kohe silma kolm asja.
1. Grace kandis pealaest jalatallani meesteriideid. Mitte poisilikus, rulatüdruku stiilis riideid, vaid päris meestekaid, mis olid talle ilmselgelt liiga suured. Teksaseid, mis pidanuks olema liibuvad, hoidis üleval rihm. Hoolimata sellest, et oli alles septembri keskpaik, kandis ta kampsunit, ruudulist särki ja kootud mütsi ning pikka nahast kaelakeed, mille otsas oli ankur.
2. Grace nägi välja kasimatu ja haiglane. Tähendab, ma olin näinud narkareid, kes nägid paremad välja kui tema tol hommikul. (Ega ma polnud tegelikult nii paljusid narkareid näinud, aga ma olin vaadanud sarju „Võrgustik” ja „Halvale teele”, mis läheb täiega arvesse.) Tema blondid juuksed olid kammimata ja halvasti lõigatud, nahk kollakas, ja ma olen peaaegu kindel, et kui ma oleksin teda tol päeval nuusutanud, oleks ta haisenud.
3. Nagu kõigest sellest veel vähe oleks, et uude kooli sulandumist tema jaoks võimatuks teha, kõndis Grace Town tagatipuks kepiga.
Ja just nii see juhtuski. Niimoodi ma teda esimest korda nägin. Polnud mingit aegluupi, tuult, taustamuusikat ja kindlasti mitte mingeid vahelejäänud südamelööke. Grace komberdas kümme minutit pärast tunni algust sõnatult klassi sisse, nagu oleks ta selle valitseja, nagu oleks ta aastaid meie klassis käinud, ja võib-olla sellepärast, et ta oli uus või et ta oli imelik või kuna õpetaja nägi lihtsalt talle peale vaadates, et mingi osa tema hingest on katki, ei öelnud proua Beady midagi. Grace istus musta värvi seintega teatriklassi tagaosas toolile, võttis kepi põiki sülle ega öelnud kogu tunni jooksul sõnakestki.
Ma vaatasin veel kaks korda tema poole, aga tunni lõpuks olin ma tema kohalolu unustanud ja ta lipsas välja, ilma et keegi seda märganud oleks.
Nii et see ei ole kohe kindlasti lugu armastusest esimesest silmapilgust.
Aga see on armastuslugu. Või noh. Niivõrd-kuivõrd.

2.
KESKKOOLI LÕPUAASTA esimene nädal oli enne Grace Towni ootamatut ilmumist möödunud nii sündmustevaeselt, kui keskkoolis vähegi võimalik oli. Siiani oli leidnud aset ainult kolm väiksemat skandaali: üks üheteistkümnendik oli tüdrukute tualettruumis suitsetamise eest koolikeelu saanud (kui sa millegi eest koolikeelu saad, siis vali vähemalt midagi, mis ei oleks klišee), keegi anonüümne kahtlusalune oli pannud YouTube’i üles video pärast koolipäeva lõppu parklas toimunud kaklusest (juhtkond oli selle pärast tõeliselt närvis) ning liikusid kõlakad, et Chance Osenberg ja Billy Costa olid pärast sama tüdrukuga kaitsmata vahekorras olemist teineteisele suguhaiguse andnud (ma soovin, kallid lugejad, et see oleks vaid väljamõeldis).
Minu enda elu oli jäänud ikka, nagu varemgi, täielikult skandaalivabaks. Ma olin seitsmeteistaastane imelik kiitsakas poiss, umbes seda tüüpi, kelle oleks võinud palgata mängima noort Keanu Reevesi, kui suurem osa lmi eelarvest on juba halva arvutigraa ka ja toitlustuse peale ära kulutatud. Ma polnud kunagi isegi kellegi teise sigaretti suitsetanud ja mitte keegi, jumal tänatud, ei olnud mulle lähenenud ettepanekuga tantsida kaitsevahendita horisontaaltangot. Mul olid tumedad õlgadeni juuksed ja mulle oli hakanud eriti meeldima kanda isa kaheksakümnendatest pärit spordijakki. Võinuks öelda, et ma nägin välja umbes nagu meessoost Summer Glau ja Severus Snape’i ristand. Eemalda kongus nina, lisa mõned põselohud ja ets kae, üks täiuslik Henry Isaac Page ongi valmis.
Mind ei huvitanud tol hetkel ka tüdrukud (ega poisid, kui te nüüd seda mõtlesite). Mu sõbrad olid selleks ajaks peaaegu viis aastat ühest dramaatilisest teismeea suhtest teise traavinud, kuid mina polnud ikka veel kellestki isegi tõeliselt sisse võetud olnud. Muidugi, lasteaias oli olnud Abigail Turner (ma suudlesin teda põsele, kui ta seda oodata ei osanud; meie suhe läks pärast seda kiiresti allamäge) ja algkoolis oli vähemalt kolme aasta vältel olnud minu suur kinnisidee Sophi Zhouga abiellumine, aga pärast puberteediikka jõudmist oli minu sees justkui mingi ümberlülitus toimunud ja selle asemel, et muutuda testosterooni peal töötavaks seksikoletiseks nagu enamik minu kooli poisse, ei leidnud ma kedagi, keda ma oleksin sel moel oma ellu tahtnud.
Keskendusin meelsasti koolile ja hinnetele, mida mul enam- vähem korralikku ülikooli sissesaamiseks vaja oli, ning see oli ilmselt ka põhjus, miks ma Grace Towni peale vähemalt paar päeva ei mõelnud. Võib-olla poleks ma seda enam kunagi teinud, kui asjasse ei oleks sekkunud inglise keele õpetaja härra Alistair Hink.
See, mida ma härra Hinki kohta tean, piirdub endiselt sellega, mida enamik keskkooliõpilasi oma õpetajate kohta teavad. Tal oli juustes kohutav kõõm, mis poleks olnud pooltki nii silmatorkav, kui ta ei oleks kandnud iga päev musta kõrge kaelusega sviitrit, mille värv tõi valged ebemed tema õlgadel sama hästi esile nagu asfaldile langenud lume. Nii palju kui ma tema sõrmuseta vasaku käe põhjal järeldasin, ei olnud ta abielus, millel oli ilmselt nii mõndagi pistmist kõõmaga ja sellega, et ta oli kangesti Napoleon Dynamite’i venna Kipi moodi.
Hink oli ka kirglik inglise keele austaja, lausa niivõrd, et kui mu matemaatikatund ükskord viis minutit hiljem lõppes ja seetõttu meie inglise keele tundi sisse sõitis, helistas Hink matemaatikaõpetajale härra Babcockile ja pidas talle loengu sellest, kuidas humanitaarained on sama väärtuslikud kui matemaatika. Paljud õpilased naersid vaikselt tema üle — enamikku ootas ilmselt ees karjäär inseneriasjanduses, loodusteadustes või klienditeeninduses –, aga kui ma nüüd tagasi vaatan, võin täpipealt kindlaks määrata, et just sellel pärastlõunal armusin ma meie lämbes inglise keele klassis mõttesse, et minust saab kirjanik.
Ma olin alati osanud hästi kirjutada, sõnu ritta panna. Mõned inimesed sünnivad musikaalsena, mõned inimesed sünnivad joonistamisoskusega, mõnel inimesel — inimesel nagu mina, ilmselt — on aga kaasasündinud radar, mis ütleb neile, kuhu koma lauses käib. Mis puutub supervõimetesse, on keelevaist nende laheduse skaalal võrdlemisi madalal kohal, aga tänu sellele sain härra Hinki juures heasse kirja, sest just tema juhatas ja korraldas juhtumisi koolilehe väljaandmist, kus ka mina olin kümnendast klassist saati vabatahtlikutööd teinud, lootes, et äkki ühel päeval saab minust lehe peatoimetaja.
Proua Beady neljapäevane teatritund teisel koolinädalal oli umbes poole peal, kui telefon helises ja Beady sellele vastas. „Henry, Grace. Härra Hink tahab teid pärast tunde oma kabinetis näha,” ütles ta, olles paar minutit telefoniga rääkinud. (Beady ja Hink olid alati hästi läbi saanud. Kaks hinge, kes olid sündinud valel sajandil, mil maailmale meeldis naeruvääristada inimesi, kes ikka veel arvasid, et kunst on kõige imelisem asi, mida inimkond oli kunagi loonud või sai veel kunagi luua.)
Ma noogutasin ega vaadanud meelega Grace’i poole, kuigi nägin silmanurgast, et ta mind ruumi tagaotsast jõllitab.
Kui mõni teismeline pärast tunde õpetaja kabinetti kutsutakse, eeldab ta halvimat, aga nagu ma ütlesin, olin ma šokeerivalt skandaalivaba. Ma teadsin (või lootsin, et tean), miks Hink mind näha tahtis. Aga Grace oli olnud Westlandi keskkooli vang ainult kaks päeva, millest poleks piisanud, et nakatada kaasõpilasi trihhomonoosiga ja/või pärast tunde kakelda (kuigi tal oli kepp ja ta nägi tihti vihane välja).
See, miks härra Hink Grace’i näha tahtis, oli — nagu palju muudki tüdruku juures — müsteerium.
3. peatükk
GRACE OOTAS juba Hinki kabineti ukse taga, kui ma sinna jõudsin. Ta kandis täna jälle meesteriideid, seekord teistsuguseid, aga ta nägi palju puhtam ja tervem välja. Tema blondid juuksed olid pestud ja kammitud. See muutis tema välimust märkimisväärselt, kuigi puhtana langesid tema juuksed ebaühtlaste salkudena õlgadele, nagu oleks ta neid ise roostes hekikääridega lõiganud.
Ma istusin tema kõrvale pingile, oma kehast ülemäära teadlik; lausa niivõrd, et ma unustasin, kuidas loomulikult istuda, ja pidin oma jäsemed eesmärgipäraselt paika sättima. Ma ei saanud oma kehahoiakut õigeks ning vajusin lõpuks ebamugavas poosis ettepoole kössi, ja kuigi mu kael hakkas valutama, ei tahtnud ma uuesti liigutada, sest nägin, et ta vaatab mind silmanurgast.
Grace istus, põlved vastu rinda tõmmatud, kepp nende vahel. Ta luges raamatut, mille räbaldunud lehed olid kohvist kollaseks tõmmanud hammaste värvi. Ma ei näinud raamatu pealkirja, aga nägin, et selle leheküljed olid täis luuletusi. Kui ta tabas mind üle tema õla vaatamas, ootasin ma, et ta sulgeb raamatu või keerab seda minust eemale, kuid selle asemel liigutas ta seda veidike minu poole, et ma saaksin ka lugeda.
Luuletuse, mida Grace oli arvatavasti mitu korda lugenud, sest lehekülg narmendas ja oli toiduplekke täis ja üleüldiselt halvas seisus, oli kirjutanud Pablo Neruda nimeline tüüp, kellest ma polnud kunagi varem kuulnud. Selle pealkiri oli „Ma ei armasta sind”, mis köitis mu tähelepanu, nii et ma hakkasin lugema, olgugi et Hink ei olnud veel suutnud mind luulet armastama panna.
Kaks rida luuletusest olid värviliselt alla joonitud.
Armastan sind, nagu tuleb armastada teatud süngeid asju, salaja, varjude ja hinge vahel.
Siis astus Hink kabinetist välja ja Grace lõi raamatu kinni enne, kui ma lõpetada jõudsin.
„Oh, väga hea, ma näen, et olete kohtunud,” ütles Hink, kui meid koos nägi. Ma tõusin kiiresti püsti, soovides end vabastada sellest imelikust poosist, millesse olin ennast voltinud. Grace libistas end pingi äärele ja tõusis aeglaselt, jaotades ettevaatlikult oma raskust kepi ja terve jala vahel. Ma mõtlesin esimest korda, kui tõsine tema vigastus olla võiks. Kui kaua oli ta selline olnud? Kas ta sündis vigase jalaga või juhtus temaga lapsepõlves mingi traagiline õnnetus? „Noh, tulge sisse.”
Hinki kabinet asus koridori lõpus, mida oleks võinud pidada kaasaegseks ja kenaks kusagil kaheksakümnendate alguses. Kahvaturoosad seinad, luminofoorlambid, karjuvalt võltsid kunsttaimed, see imelik linoleum, mis peaks meenutama graniiti, aga mis koosneb tegelikult sadadest pisikestest plastitükkidest, mis on läbipaistva laminaadiga kaetud. Ma järgnesin Hinkile, sammudes aeglasemalt kui tavaliselt, sest ma tahtsin, et Grace minu kõrval kõnniks. Mitte sellepärast, et ma oleks tahtnud, et ta kõnniks nagu minu kõrval, saate aru, kuid ma mõtlesin, et see meeldiks talle, et see on äkki kena žest, aidata tal kellegagi sammu pidada. Aga isegi kui mu tempo tundus mulle hulluksajavalt aeglane, jäi tema ikka maha ja komberdas kaks sammu tagapool, kuni mulle hakkas tunduma, et me peame võistlust, kumb aeglasemalt käia suudab. Hink oli selleks ajaks meist juba kümne sammu jagu ees, nii et ma kiirendasin tempot ja jätsin Grace’i selja taha, ning nägin ilmselt välja nagu mõni totaalne veidrik.
Kui Hinki kabineti juurde jõudsime (see oli väike, mage, rohelistes toonides ja nii masendav, et minu arvates pidi ta ilmselt nädalavahetuseti mõnes kaklusklubis osalema), juhatas ta meid sisse ja me võtsime tema laua ees olevatel toolidel istet. Ma kortsutasin maha istudes kulmu, mõeldes, miks Grace minuga koos siin on.
„Te olete mõlemad siin muidugi oma väljapaistva kirjutamisoskuse pärast. Kui tuli aeg valida kaheteistkümnendike seast meie ajalehele peatoimetajad, ei tulnud mulle pähe kedagi paremat…”
„Ei,” ütles Grace Town talle vahele segades ja tema hääl tuli mulle paraja šokina, nii et ma ei saanud kohe arugi, et see oli esimene kord, kui teda rääkimas kuulsin. Tal oli selline tugev selge madal hääl, mis erines väga murtud ja ujedast kuvandist, mille ta endast maalis.
„Kuidas, palun?” küsis Hink, ilmselgelt rabatud.
„Ei,” ütles Grace uuesti, nagu see oleks piisav selgitus. „Ma… Ma ei mõista,” ütles Hink, vaadates minu poole, silmis paluv pilk. Ma peaaegu kuulsin tema vaikivat appikarjet, aga ei saanud teha muud, kui õlgu kehitada.
„Ma ei taha lehe peatoimetaja olla. Aitäh, tõesti, et minu peale mõtlesite. Aga ei.” Grace haaras põrandalt oma koti ja tõusis püsti.
„Preili Town. Grace. Martin tuli enne kooliaasta algust ekstra minu juurde ja palus mul vaadata sinu East Riveris avaldatud töid. Ma sain aru, et sa oleksid pidanud sel aastal nende ajalehe peatoimetajaks hakkama, kui sa poleks meile üle tulnud. Kas on nii?”
„Ma ei kirjuta enam.”
„Sellest on kahju. Sinu tööd on ilusad. Sul on sõnade peale loomulik anne.”
„Ja teil on klišeede peale loomulik anne.”
Hink oli nii šokeeritud, et tema suu vajus lahti.
Grace pehmenes pisut. „Vabandust. Aga need on ainult
sõnad. Need ei tähenda midagi.”
Grace vaatas mind sellisel laitval ilmel, mis oli minu jaoks
ootamatu ja täiesti mõistetamatu, pani siis seljakoti selga ja lonkas välja. Istusime seal Hinkiga vaikides, üritades aru saada, mis oli just juhtunud. Mul läks vähemalt kümme sekundit aega, taipamaks, et ma olen vihane, aga niipea, kui see mulle kohale jõudis, võtsin ka mina oma koti, tõusin kiiresti püsti ja liikusin ukse poole.
„Kas me saaksime sellest homme rääkida?” küsisin Hinkilt, kes oli ilmselt taibanud, et ma lähen Grace’ile järele.
„Jah, jah, muidugi. Tule enne tundi minu juurde.” Hink andis mulle lahkumiseks märku ja ma kiirustasin koridori, aga minu üllatuseks polnud Grace’i enam seal. Kui ma koridori otsas ukse avasin ja hoonest välja astusin, oli ta juba teisel pool kooli territooriumi. Kui ta püüdis, võis ta kuradi kiiresti liikuda. Ma sprintisin talle järele, ja kui olin temast kuuldekaugusel, hüüdsin: „Hei!” Ta pöördus korraks, vaatas mind hindavalt, heitis mulle tigeda pilgu ja jätkas siis kõndimist.
„Hei,” ütlesin ma hingetult, kui talle lõpuks järele jõudsin ja me kõrvuti ühes tempos jätkasime.
„Mida?” küsis ta, tehes ikka veel kiirkõndi, kepi ots iga sammuga vastu asfalti kolksumas. Meie selja taga lasi auto signaali. Grace osutas vihaselt oma kepile ja näitas siis käega, et auto kõrvalt mööduks. Ma ei olnud kunagi varem näinud sõidukit liikumas viisil, mida võinuks nimetada häbelikuks.
„Noh…” ütlesin ma, kuid ei leidnud sõnu, et öelda seda, mida öelda tahtsin. Ma olin üsna arvestatav kirjutaja, aga rääkimine? Helidega? Mis tulevad minu suust? See oli üks igavene nuhtlus.
„Mis noh?”
„Noh, ma polnud seda vestlust nii kaugele ette planeerinud.” „Sa tundud vihane.”
„Ma olengi vihane.”
„Miks?”
„Sest inimesed töötavad aastaid nagu loomad, et peatoimetaja kohta saada, sina aga hõljud viimase aasta alguses kohale, toimetaja koht kantakse sulle hõbekandikul ette ja sa ütled sellest ära.”
„Kas sa töötasid nagu loom?”
„Täiega. Ma olen umbes viieteistkümnendast eluaastast saadik Hinki moosinud ja teeselnud, et olen piinatud teismeline kirjanik, kes suhestub tõeliselt hästi Holden Caul eldiga.”
„Noh, palju õnne! Ma ei saa aru, miks sa vihane oled. Niikuinii on tavaliselt ainult üks peatoimetaja, kas pole? See, et ma keeldusin, ei puuduta sind üldse.”
„Aga… Nagu… Kuidas sa said ei öelda?”
„Sest ma ei taha seda kohta.”
„Aga…”
„Ja ilma minuta saad sina kõik olulised otsused vastu võtta ja
teha ajalehte täpselt nii, nagu sa oled seda ilmselt viimased kaks aastat ette kujutanud.”
„Noh… Ilmselt küll… Aga…”
„Nii et näed, see on sinu jaoks igatepidi hea. Pole tänu väärt, muide.”
Me kõndisime veel mõnda aega vaikides, kuni mu viha oli täielikult lahtunud ja ma ei suutnud enam täpselt meenutada, miks ma olin talle üldse järele jooksnud.
„Miks sa mind ikka veel jälitad, Henry Page?” küsis ta, peatudes keset sõiduteed, nagu oleks tal suva, et iga hetk võib mõni auto meie poole kihutada. Ja ma mõistsin, et kuigi meid polnud kunagi teineteisele tutvustatud ja me polnud enne tänast kordagi rääkinud, teadis ta mu täisnime.
„Sa tead, kes ma olen?” küsisin.
„Jah. Ja sina tead, kes mina olen, nii et pole mõtet teeselda, et me ei tea. Miks sa mind ikka veel jälitad?”
„Sellepärast, Grace Town, et ma olen nüüdseks koolist liiga kaugele kõndinud ja mu buss sõitis ilmselt juba minema ja ma otsisin head viisi, kuidas vestlust lõpetada, aga ei leidnud seda, niisiis leppisin oma saatusega.”
„Milleks on?”
„Kõndida selles suunas edasi, kuni mu vanemad mind kadunuks kuulutavad ja politsei mind linna piirilt leiab ja koju sõidutab.”
Grace ohkas. „Kus sa elad?”
„Highgate’i surnuaia juures.”
„Olgu. Tule minu juurde. Ma viskan su ära.”
„Oh. Äge. Aitäh!”
„Ainult siis, kui sa lubad, et sa selle peatoimetajaasjaga peale
ei käi.”
„Olgu. Ei mingit pealekäimist. Kui sa tahad eriti lahedast
võimalusest keelduda, siis see on sinu valik.” „Väga hea.”
Oli niiske pärastlõuna äärelinnapõrgus; pilved meie peade kohal sama tahked nagu suhkruvaap, õuemuru ja puud ikka seda erksat, kuldse varjundiga hilissuvist rohelist tooni. Me kõndisime kuumal asfaldil külg külje kõrval. Möödus veel viis minutit piinlikku vaikust, mil ma üha otsisin midagi, mida temalt küsida. „Kas ma saaksin selle luuletuse lõpuni lugeda?” küsisin viimaks, sest kõigist võimalikest variantidest tundus see kõige ohutum. (Variant üks: nii et… kas sa oled nagu transvestiit või midagi? Mitte et sellest midagi halba oleks; mind lihtsalt huvitab. Variant kaks: mis värk su jalaga on? Variant kolm: sa oled kindlasti narkar, eks ole? See tähendab, tulid just võõrutusravilt, jah? Variant neli: Kas ma saaksin selle luuletuse lõpuni lugeda?)
„Mis luuletuse?” küsis ta.
„Selle Pablo-tüübi kirjutatud luuletuse. „Ma ei armasta sind”. Või mis iganes selle pealkiri oligi.”
„Oh. Ikka.” Grace peatus ja ulatas mulle oma kepi, vinnas seljakoti kõhu peale, õngitses räsitud raamatu välja ning surus selle mulle kätte. See vajus lahti Pablo Neruda koha pealt, nii et sel hetkel teadsin ma kindlalt, et ta oli seda aina uuesti ja uuesti lugenud. Sattusin jälle selle rea peale, mis rääkis süngete asjade armastamisest.
Armastan sind, nagu tuleb armastada teatud süngeid asju, salaja, varjude ja hinge vahel.
„See on ilus,” ütlesin ma Grace’ile, kui raamatu sulgesin ja selle talle tagasi ulatasin, sest nii see tõesti oli.
„Arvad?” Ta vaatas mind siiralt küsival pilgul, silmad kergelt kissis.
„Sina ei arva?”
„Mina arvan, et inimesed ütlevad niimoodi siis, kui nad loevad luuletusi, millest nad aru ei saa. Mina arvan, et see on kurb. Mitte ilus.” Ma ei saanud aru, kuidas see täiesti kena armastusluuletus kurb oli, aga samas, minu armastatu oli mu sülearvuti, seega ei öelnud ma midagi. „Võta,” ütles Grace, avas uuesti raamatu ja rebis luuletusega lehe välja. Ma võpatasin, nagu oleks mul päriselt valus. „Kui see sulle meeldib, võta endale. Ilus luule on minu peale raisatud.”
Ma võtsin ta käest paberitüki, murdsin selle kokku ja libistasin taskusse, osaliselt šokeeritud, et ta oli raamatule viga teinud, osaliselt elevil, et ta oli vabatahtlikult andnud mulle midagi, mis ilmselgelt talle palju tähendas. Mulle meeldisid sellised inimesed. Inimesed, kes suutsid materiaalsetest asjadest kas peaaegu või täiesti kõhklemata loobuda. Nagu Tyler Durden.* „Lõpuks oled sa ise kõigi oma asjade omand” ja nii edasi.
Grace’i maja oli täpselt niisugune, nagu ma temast eeldasin. Aed oli rohtu kasvanud ja hooldamata, õuemurul oli lastud juba mõnda aega vabalt vohada. Akende ette olid tõmmatud kardinad ning maja ise, mis oli kahekorruseline ja ehitatud hallist tellisest, tundus kuidagi lontis, justkui maailma raskusest muserdatud. Sissesõiduteel seisis üksik auto, väike valge Hyundai, mille tagaklaasile oli kleebitud The Strokesi logo.
„Oota siin,” ütles Grace. „Ma pean autovõtmed tooma.”
Ma noogutasin ja jäin teda oodates omapäi maja ette murule seisma. Auto, nagu kõik muu tüdruku juures, oli kummaline. Miks ta kõndis (või pigem komberdas) iga päev viisteist minutit kooli, kui tal oli olemas juhiluba ja vaba auto? Iga teine kaheteistkümnendik, keda ma teadsin, oleks meeleheitlikult soovinud võimalust söögivahetunnil kaubamajja või McDonald’sisse sõita, et kooli ahistavalt territooriumilt pääseda. Ja siis pärastlõunal busside rodust mööduda ja veereda otse koju, kus ootavad söök ja PlayStationid ja ülimõnusad mugavad dressipüksid.
„Kas sul juhiluba on?” küsis Grace minu selja tagant. Ma võpatasin natuke, sest ma ei olnud isegi kuulnud teda majast väljumas, aga seal ta seisis, autovõtmed väikese sõrme otsas kõlkumas. Ka võtmete külge oli kinnitatud The Strokesi logo. Ma ei olnud seda bändi kunagi eriti kuulanud, aga panin kõrva taha, et nad koju jõudes Spotifyst üles otsiksin.
„Ee… tegelikult küll, jah. Ma sain selle paar kuud tagasi, aga mul pole veel oma autot.”
„Väga hea.” Ta viskas võtmed mulle, kõndis kõrvalistuja ukse juurde ja võttis oma telefoni välja. Umbes kahekümne sekundi pärast tõstis ta pilgu ekraanilt ja kergitas kulme. „Noh? Kas sa teed uksed lahti või ei?”
„Sa tahad, et mina sõidaksin?”
„Ei, ma mõtlesin, et oleks jube naljakas sulle võtmed anda ja seista siin, kuni keegi leiutab teleportatsiooni. Jah, Henry Page, ma tahan, et sina sõidaksid.”
„Ee… olgu siis. Ma olen veidi roostes, aga jah. Okei.” Ma tegin autouksed lahti, avasin ukse ja istusin juhiistmele. Auto sisemus lõhnas nagu Grace, see oli teismelise poisi muskusene maskuliinne lõhn. Mis oli minu jaoks äärmiselt segadusse ajav, kui tagasihoidlikult väljenduda. Ma käivitasin mootori — siiani oli kõik hästi — ja hingasin sügavalt sisse.
„Ma üritan meid mitte ära tappa,” ütlesin. Grace Town ei vastanud, seega naersin ma omaenda nalja üle — üksik piinlik „ha” — ja panin siis tagurpidikäigu sisse.
Mu vanaema oleks ka sõites lahedam välja näinud kui mina koduteel. Ma kummardusin higistades rooli kohale, üliteadlik sellest, et ma a) juhtisin kellegi teise autot, b) polnud mitu kuud ühtegi autot juhtinud ja c) olin end sõidueksamist läbi vedanud ainult tänu sellele, et eksamineerija oli mu tuumapohmellis sugulane ja ma pidin kolm korda peatuma, et ta saaks tee kõrval oksendada.
„Kas sa oled kindel, et tegid oma sõidueksami ära?” küsis Grace, kui kummardus spidomeetrit kontrollima, kust ilmnes, et ma sõitsin lubatust kümme kilomeetrit aeglasemalt.
„Kuule, ma pidin ainult kahele ametnikule altkäemaksu maksma. Ma olen oma juhiloa ära teeninud.” Ma vannun, et nägin teda peaaegu naeratamas. „Nii et sa tulid East Riverist, mis?”
„Jah.”
„Miks sa kaheteistkümnendas klassis kooli vahetasid?”
„Elu on seiklus,” ütles ta lakooniliselt.
„Noh, me oleme üks äärmiselt põnev institutsioon. Ma näen
selgelt, miks see sind võlus.”
„Hink tundub äge vend. Ta satub kindlasti igasugu hulludesse sekeldustesse.”
„Ta on tõeline peo hing.”
Ja siis, jumal tänatud, oli see läbi. Ma jõudsin oma maja ette
ja kangutasin sõrmed rooli küljest lahti, teadvustades endale esimest korda, kui pingul olin ma oma lihaseid hoidnud.
„Ma arvan, et ma pole näinud kedagi nii närviliselt sõitmas pärast… Kas sul on vaja end hetkeks koguda?” küsis ta.
„Mis ma oskan öelda? Ma olen tõeline mässaja.”
Eeldasin, et Grace libistab end juhiistmele, aga ta käskis mul hoopis mootori välja lülitada. Me ronisime mõlemad autost välja, ma ulatasin talle võtmed ja ta lukustas uksed, nagu kavatseks minu juurde sisse tulla. Ma kõhklesin. Kas ma peaksin ta sisse kutsuma? Aga siis pööras ta minu poole ja ütles: „Okei. Head aega! Homme näeme. Või äkki ei näe. Kes teab, kus ma selleks ajaks olen,” ning hakkas mööda tänavat minema liipama, täiesti vastassuunas sellele, kust me tulnud olime.
„Sealpool ei ole eriti midagi peale tormiveekanali ja surnuaia, mis asub kvartal edasi.” (Surnuaia lähedus oli algkoolis toonud minu jaoks kaasa mitmeid kohtumisi nõustajaga, kuna ma olin ühe lühikese, aga pingelise perioodi vältel olnud veendunud, et minu vanavanaisa Johannes van de Vlierti vaim tahab mind ära tappa.) Grace ei öelnud midagi, ei vaadanud tagasi, lihtsalt tõstis käe, mis keppi ei hoidnud, justkui öeldes: Ma tean, ning kõndis edasi.
Ma vaatasin talle hämmeldunult järele, kuni ta järgmise tänavanurga taha kadus.
„Hola, vennas!” ütles mu õde Sadie kohe, kui ma välisukse enda järel sulgesin.
„Jeesus, Suds, sa ehmatasid mu poolsurnuks,” ütlesin ma, haarates käega rinnust. Sadie oli minust kaksteist aastat vanem, hinnatud neuroteadlane ja teda peeti üldiselt ühtaegu nii pere musterlapseks kui ka mustaks lambaks. Me olime päris sarnased: tumedad juuksed, veidi punnis silmad, naerulohud. Kuigi Sudsi välimus oli minu omast pisut alternatiivsem: tal oli septum piercing, sleeve tattoo ja peened rastapatsid, mis olid kõik mälestused tema rahutust teismelisepõlvest.
„Pole mingi kaks päeva sind näinud ega sinust kuulnud, poiss. Hakkasin juba arvama, et ema ja isa on sind mõrvanud ja madalasse hauda matnud.” See oli muidugi strateegiline vale. Sudsil oli parajasti käsil üpris nõme lahutus oma üpris nõmedast arstina töötavast abikaasast, mis tähendas, et umbes 90 protsenti ajast, mil ta haiglas ei olnud, veetis ta meie juures.
„Sadie, ära ole naeruväärne,” ütles isa köögist, seljas tüüpiline Hawaii särgist, lühikestest pükstest ja mustadest prillidest koosnev komplekt. (Pärast seda, kui ta oma puutöökoja kolm aastat tagasi meie tagahoovi kolis, oli tema moevaist kiiresti taandarenenud. Ausalt öelda oli see ime, kui ta kandis midagi muud peale pidžaama.) Olime Sadiega oma juuksed temalt pärinud. Või vähemalt nii me arvasime. Pidev habemetüügas tema lõual oli tume, aga ta oli suurema osa mu elust kiilakas olnud. „Me teeksime tema haua vähemalt meeter või poolteist sügava. Siin majas võetakse mõrva tõsiselt.”
„Toby ja Gloria võivad seda kinnitada,” ütles Sadie, viidates juhtumile, mis leidis aset kuus aastat enne minu sündi ja oli seotud kahe kuldkala, putukamürgi ning tema veelemmikute tahtmatu, ent ometi enneaegse surmaga.
„Kakskümmend kolm aastat, Suds. Sellest on kakskümmend kolm aastat, kui su kuldkalad ära surid. Kas sa saad sellest juba üle?”
„Mitte enne, kui olen kätte maksnud!” karjus Sadie dramaatiliselt. Maja tagaosas hakkas nutma väikelaps. Sadie ohkas. „Võiks arvata, et pärast kolme aastat hakkan ma emadusevärgiga ära harjuma, aga ma unustan kogu aeg selle pagana lapse ära.”
„Ma lähen ise,” ütlesin ma, viskasin koolikoti maha ning suundusin mööda koridori Sadie vana toa poole, kus Ryan tavaliselt magas. Poiss oli olnud nagu minagi tööõnnetus ja üllatus. Ema ja isa olid plaaninud ainult üht last, aga kaksteist aastat pärast Sadie sündi said nad endale kraesse minu. „Ryan, poisu, mis toimub?” küsisin ma, kui avasin ukse ning nägin oma kahe ja poole aastast õepoega, keda isa nädala sees hoidis.
„Henli,” ütles ta kähedal häälel, hõõrudes silmi. „Kus emme on?”
„Tule, ma viin su tema juurde.”
„Muide, kes see tüdruk on?” küsis Sadie, kui ma Ryanil käest kinni hoides mööda koridori tagasi kõndisin.
„Tüdruk?”
„See, kes su koju tõi.” Kui ta Ryani sülle võttis, oli Sadiel selline peenike kõver naeratus näol. Ma olin seda ilmet palju kordi varem näinud, siis, kui ta oli veel teismeline. See tähendas alati pahandust.
„Oh. Tema nimi on Grace. Ta on uus. Ma jäin bussist maha, nii et ta pakkus mulle küüti.”
„Ta on kena. Sellisel imelikul, janis-joplinlikul, ilmselt-sureb-kahekümne-seitsme-aastaselt-moel.”
Ma kehitasin õlgu ja teesklesin, et ma polnud märganud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare