Mina, nohik



Holly Smale


Inglise keelest tõlkinud Liina Saarm

Vanaisale, minu lemmiknohikule

1
Minu nimi on Harriet Manners ja ma olen nohik.
Ma tean seda, sest vaatasin selle sõna tähenduse just leksikonist järele. Tegin väikese linnukese kõigi sümptomite juurde, mis tulid tuttavad ette, ja paistab, et mul on need kõik. Mis – ja ma peaksin siinkohal täiesti aus olema – ei tulnud just tohutu üllatusena. Asjaolu, et mul üldse on öökapil sõnaraamat, oleks pidanud olema üks vihjetest. See, et ma hoian selle kõrval Londoni loodusmuuseumi pliiatsit ja joonlauda, et saaksin huvitavad sissekanded korralikult alla joonida, oleks pidanud olema teine.
Aa, ja siis veel sõna „NOHIK”, mis on kirjutatud punase markeriga minu koolikoti välistaskule. See on eile tehtud.
Loomulikult ei teinud seda mina. Kui ma otsustaksin iseenda omandit sodida, valiksin sügavmõttelise rea mõnest väga heast raamatust või huvitava fakti, mida teavad vähesed inimesed. Ja kohe kindlasti ei kirjutaks ma punasega. Ma kirjutaksin musta või sinise või vahest rohelisega. Ma ei ole punase värvi suur austaja, olgu see pealegi pikim valguse lainepikkus, mida inimsilm näeb.
Et sinuga täielikult aus olla, siis ma tegelikult ei tea, kes otsustas minu koti peale kirjutada – kuigi mul on omad kahtlused –, aga seda võin ma öelda, et tema käekiri on peaaegu loetamatu. On selge, et ta ei kuulanud eelmise nädala emakeeletunni ajal, kui meile räägiti, et käekiri on väga tähtis Eneseväljendusvahend. Mis on paras vedamine, sest kui ma ainult leiaksin sarnast tooni kirjutus­vahendi, õnnestuks mul võib-olla sinna R-täht vahele kirjutada. Ma võiksin teeselda, et see on viide minu huvile Vana-Kreeka ja fetajuustu vastu.
Ma eelistan Cheddarit, aga keegi ei pea seda teadma.
Igatahes on point selles: kuna minu koolikott, anonüümne vandaal ja sõnaraamat paistavad olevat ühel meelel, saan vaid järeldada, et ma olen tõepoolest nohik.
Kas teadsid, et vanasti kirjeldati sõnaga „nohik” karnevaliesinejat, kes hammustas oma etenduse osana elus kanadel või madudel või nahkhiirtel päid otsast?
Täpselt. Ainult nohik teaks sellist asja.
Seda nimetatakse vist irooniaks.
2
Nüüd, kui sa tead, kes ma olen, tahad teada, kus ma olen ja mida teen, eks? Tegelane, tegevus ja tegevuskoht – nendest koosneb lugu. Ma lugesin seda raamatust „Millest koosneb lugu”; selle on kirjutanud mees, kellel pole hetkel mingeid lugusid, aga kes teab täpselt, kuidas neid jutustada, kui tal neid lõpuks on.
Niisiis.
Praegu on detsember, ma olen voodis – umbes nelja­teistkümne teki alla topitud – ega tee mitte kui midagi peale selle, et muutun iga hetkega aina soojemaks. Ma ei taha sind küll ehmatada või midagi, aga arvan, et võin tegelikult olla väga haige. Käed kleepuvad, kõhus keerab ja ma olen märkimisväärselt kahvatum kui kümne minuti eest. Peale selle on mul näol midagi, mida võib kirjeldada ainult mingi … lööbena. Väikesed punased täpid täiesti suvaliselt ja üldsegi mitte sümmeetriliselt üle mu põskede ja lauba laiali. Üks suur lõual. Ja üks otse vasaku kõrva juures.
Vaatan veel kord väikesesse käsipeeglisse öökapil ja ohkan siis nii valjult, kui saan. Selles pole mingit kahtlust: ma olen ilmselgelt väga haige. Oleks vale riskida selle ohtliku nakkuse levitamisega teistele, võimalik, et vähem karastunud immuunsüsteemidele. Mul tuleb lihtsalt üksi selle tõvega lahingut pidada.
Päev otsa. Ilma kuhugi minemata.
Poen nohistades natuke sügavamale tekkide alla ja vaatan vastasseinal olevat kella (see on väga kaval: kõik numbrid on alläärde maalitud, nagu oleksid nad lihtsalt alla kukkunud, kuigi see tähendab seda, et kui mul kiire on, pean mõistatama, mis kell on). Seejärel panen silmad kinni ja loendan mõttes:
kümme, üheksa, kaheksa, seitse, kuus, viis, neli, kolm, kaks …
Sellel hetkel, justkui käsu peale nagu alati, läheb uks lahti ja ruum plahvatab: juuksed ja käekott ja mantel ja käsivarred igal pool. Nagu mingi tüdrukupomm. Ja seal, otsekui mingil väga punktuaalsel võluväel, seisab Nat.
Olgu märgitud, et Nat on minu Parim Sõber ja me oleme nii täielikult ühel lainel, nagu oleks meil üks aju, mis sündides kaheks tükiks jaotati. Või (suurema tõenäosusega) kaks aju, mis peatselt pärast sündi kokku põimiti. Kuna me kohtusime alles viieaastastena, räägin ma ilmselgelt metafooriliselt, või me oleksime mõlemad surnud.
Ma tahan sellega öelda, et me oleme lähedased. Me oleme kooskõlas. Me oleme üks ja sama. Me oleme nagu veatu teadvusevoog, meie vahel pole iialgi paha sõna. Me töötame täiuslikus kaheldamatus sünergias. Nagu kaks delfiini, kes hüppavad täpselt samal ajal ja viskavad üksteisele basseinis palli.

*

Igatahes. Nat teeb toas ühe sammu, vaatab mind, peatub siis ja paneb käed puusa.
„Tere hommikust,” krooksatan tekkide alt ja hakkan seejärel ägedalt köhima. Inimese köhatus vallandab õhku kiirusega umbes 60 miili tunnis ja tahtmata küll edev olla, meeldib mulle mõelda, et minu oma küündib vähemalt kiiruseni 65 või 70 miili tunnis.
„Ära sa mitte mõtlegi,” nähvab Nat.
Lõpetan köhimise ja vaatan teda oma kõige ümmargusemate, kõige suuremas segaduses silmadega. „Hmmm?” teen süütult. Ja hakkan siis jälle köhima.
„Ma mõtlen seda tõsiselt. Ära sa mitte mõtlegi selle peale mõelda.”
Mul pole õrna aimugi, millest ta räägib. Küllap paistetab palavik mu aju üles.
„Nat,” ütlen nõdralt, sulgedes silmad ja surudes käe vastu pead. Ma olen oma varasema mina tühi kest. Koorik. „Mul on halbu uudiseid.” Avan ühe silma ja piilun toas ringi. Natil on endiselt käed puusas.
„Las ma arvan,” ütleb ta kuivalt. „Sa oled haige.”
Naeratan nõrgalt, kuid südilt – niimoodi, nagu „Uhkuses ja eelarvamuses” Jane Lizziele naeratab, kui ta on väga hullu külmetusega voodis, aga siiski hästi vapper. „Sa tunned mind nii hästi,” ütlen kiindumusega. „Nagu meil oleks üks aru, Nat.”
„Ja sina oled sellest arust ära, kui arvad, et ma ei vea sind jalgupidi voodist välja.” Nat astub mõned sammud minu poole. „Peale selle tahan ma oma huulepulka tagasi,” lisab ta.
Köhatan kurgu puhtaks. „Huulepulka?”
„Seda, millega sa oled kogu oma näo ära täpitanud.”
Teen suu lahti ja panen selle jälle kinni. „See ei ole huulepulk,” ütlen vaiksel häälel. „See on ohtlik nakkus.”
„Siis on su ohtlik nakkus sädelev, Harriet, ja sobib juhtumisi minu kingadega täiuslikult kokku.”
Poen natuke sügavamale voodisse, nii et ainult mu 
silmad on näha. „Nakkused on tänapäeval väga arenenud,” ütlen nii suure väärikusega, kui mul koguda õnnestub. „Mõnikord on nad äärmiselt valgustpeegeldavad.”
„Ja sisaldavad pisikesi kullakübemeid?”
Kergitan trotslikult lõuga. „Vahel küll.”
Nati nina tõmbleb ja ta pööritab silmi. „Jajah. Ja su nägu toodab valget talki või?”
Turtsun kiiresti. Oi, suhkruküpsised küll! „On oluline, et haiged inimesed oleksid kuivad,” ütlen nii hooletult, kui suudan. „Niiskus võib aidata bakteritel areneda.”
Nat ohkab jälle. „Harriet, kobi voodist välja.”
„Aga …”
„Kobi voodist välja.”
„Nat, ma …”
„Välja. Kohe.”
Vaatan paanikas oma tekke. „Aga ma ei ole valmis! Mul on pidžaama seljas!” Proovin ühe meeleheitliku korra veel. „Nat,” ütlen taktikat muutes oma kõige tõsisema, sügavmõttelisema häälega. „Sa ei mõista. Mis tunne sul siis on, kui sa eksid? Kuidas sa selle teadmisega elada suudad? Ma võin olla suremas.”
„Tegelikult on sul õigus,” nõustub Nat veel kaht sammu minu poole astudes. „On jah. Ma olen sõna otseses mõttes sekundite kaugusel sinu tapmisest, 
Harriet Manners. Ja kui see juhtuma peaks, elan ma selle teadmisega täitsa hästi. Kobi nüüd voodist välja, sa väike teeskleja.”
Ja enne, kui ma ennast kaitsta suudan, sööstab Nat minu poole ja kisub tekid pealt.
Valitseb pikk vaikus.
„No Harriet,” ütleb Nat lõpuks kurval ja samal ajal võidukal häälel.
Sest ma leban voodis täies riides, kingad jalas. Ja ühes käes on talgikarp, teises erkpunane huulepulk.
3
Okei, ma siis valetasin natukene.
Kaks korda tegelikult.
Nat ja mina ei ole päriselt sugugi täiuslikus kooskõlas. Me oleme kindla peale lähedased ja me veedame kindla peale kogu oma aja koos ja me kindla peale jumaldame teineteist väga, aga nüüd, kus me oleme peaaegu suureks kasvanud, on hetki, kui meie huvid ja kired õige 
veidikene lahknevad.
Või – tead – palju.
Loomulikult ei takista see meil olemast lahutamatud. Me oleme Parimad Sõbrad, kuna me ajame sageli teineteist naerma; lausa nii palju, et ükskord panin ma ta ninast apelsinimahla purskama (tema ema valgele vaibale – pärast seda lõpetasime naermise päris kiiresti). Ja ka sellepärast, et ma mäletan, kui ta kuueaastaselt balletiruumi põrandale pissis, ja tema on kogu maailmas ainus inimene, kes teab, et mul on endiselt dinosauruseplakat teibiga riidekappi riputatud.
Kuid viimaste aastate jooksul on kindlasti ette tulnud tibatillukesi hetki, kui meie igatsused ja vajadused on … veidikene vastuollu läinud. Mistõttu ma võib-olla ütlesin täna hommikul, et olen veidikene haigem, kui ma tegelikult olin, ehk siis mitte eriti.
Või üldse, tegelikult. Ma tunnen ennast suurepäraselt.
Ja seetõttu on Nat minu vastu natuke nipsakas, kui me parajasti jookseme kooli reisibussi poole nii kiiresti, kui mu jalad võtavad.
„Tead,” ütleb Nat, oodates kaheteistkümnendat korda,
et ma talle järele jõuaksin. „Ma vaatasin eelmisel nädalal sinuga seda tobedat filmi kommunistlikust revolutsioonist ja see oli umbes neli tundi pikk. Vähim, mida sa teha võid, on haarata kinni Hariduslikust Võimalusest näha tekstiile koos minuga Lähedasest Tarbijaperspektiivist.”
„Šoppamine,” ähin end kätega külgedelt toetades, et ma päris katki ei laguneks. „Seda nimetatakse šoppa­miseks.”
„Lendlehel on kirjas midagi muud. See on kooliekskursioon: selles peab olema midagi hariduslikku.”
„Ei,” lõõtsutan. „Ei ole.” Nat peab jälle kinni, et ma saaksin üritada talle järele jõuda. „See on lihtsalt šoppamine.”
Ausalt öeldes on minu meelest mu jutus iva. Me läheme Birminghami moemessile. Eeldatavasti nimetatakse seda nii, kuna seal näidatakse riideid. Ja neid saab osta. Ja pärast endaga koju kaasa võtta.
Mida ühtlasi teatakse šoppamisena.
„See on lõbus,” ütleb Nat minust mõni meeter eespool. „Harriet, neil on seal kõike. Kõike, mida võib üldse tahta.”
„Tõsi või?” ütlen kõige sarkastilisema häälega, mida mul kuuldavale tuua õnnestub, arvestades, et ma jooksen nüüd nii kiiresti, et hingamine hakkab piiksuvaks muutuma. „On neil seal tritseeratopsi kolju?”
„… Ei.”
„On neil esimese lennuki elusuuruses mudel?”
„… Tõenäoliselt mitte.”
„Ja on neil John Donne’i käsikiri koos väikeste valgete kinnastega, et seda tohiks puudutada?”
Nat mõtleb järele. „Minu arvates on ebatõenäoline, et neil see on,” tunnistab ta.
„Nii et neil ei ole kõike, mida ma tahan, mis?”
Me jõuame bussiastmeteni ja ma vajun äärepealt kokku. Ma ei saa sellest aru: me mõlemad jooksime maha sama pika maa ja me mõlemad kulutasime sama palju energiat. Ma olen Natist tervelt sentimeetri lühem, nii et mul on vähem massi, mida (keskmiselt) samal kiirusel liigutada. Meil mõlemal on täpselt sama arv kehalise kasvatuse tunde. Ja siiski – hoolimata füüsikareeglitest – ma hingeldan ja olen lilla ning Nat ainult õhetab kergelt ja suudab endiselt nina kaudu hingata.
Mõnikord puudub teaduses igasugune loogika.
Nat hakkab paanikas bussiustele kopsima. Me jäime hiljaks – tänu minu suurepärasele näitlemisoskusele – ja paistab, et klass võib ilma meieta minekut teha. „Harriet,” nähvab Nat minu poole pöördudes, samal ajal kui uksed hakkavad tegema imevaid hääli, nagu nad suudleksid. „Lenin tõukas tsaar Nikolai II võimult aastal 1917.”
Pilgutan üllatunult silmi. „Jah,” ütlen. „Tõukas jah.”
„Ja kas sa arvad, et ma tahan seda teada? Seda pole isegi meie ainekavas. Mul ei lähe seda teadmist mitte kunagi tarvis. Nii et nüüd on sinu kord leida paar paari kingi ja teha „uuu” ja „ooo”, sest Jo sõi krevette ja ta on krevettidele allergiline ja ta jäi haigeks ja ei saa tulla ja ma ei istu viis tundi üksi bussis. Okei?”
Nat tõmbab sügavalt hinge ja ma vaatan häbiga oma käsi. Ma olen isekas, isekas inimene. Ma olen ühtlasi väga sädelev inimene: mu käsi katab kuldne sätendus.
„Okei,” ütlen vaiksel häälel. „Palun vabandust, Nat.”
„Annan andeks.” Bussiuksed libisevad lõpuks lahti. „Roni nüüd bussi ja teeskle üheks väikseks päevaks, et sul on moe vastu kõige pisitillukesemgi huvikübe.”
„Olgu,” ütlen, hääl veelgi vaiksemaks muutumas.
Sest – juhul, kui sa pole nüüdseks taibanud – see on põhiline asi, mis mind ja Nati tõesti eristab:
mul ei ole.