Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

LOE KATKENDIT südantlõhestavalt reaalsest noorteromaanist, mis räägib teismelisest tüdrukust

 (1)
Osale loosis ja võida raamat!

LOE KATKENDIT südantlõhestavalt reaalsest noorteromaanist, mis räägib teismelisest tüdrukust
Foto: erakogu

Charlotte Davis on katki. Seitsmeteistaastaselt on ta juba kaotanud rohkem kui enamik inimesi terve elu jooksul. Aga ta on õppinud unustama. Klaaspurgi killud lõikavad sügavale ja valu uhab kurbuse minema, kuni järele jääb ainult rahu. Ei pea mõtlema isale ja jõele. Parimale sõbrannale, kes on igaveseks kadunud. Ega emale, kel pole enam midagi anda.

Iga uus arm teeb Charlie südant veidike kõvemaks, aga see valutab ikka hirmsasti. Valutab nii väga, et ta ei hooligi enam, ja vahel peabki niimoodi minema, enne kui kuristiku servalt leitakse tagasitee.

Kathleen Glasgow’ debüütromaan on südantlõhestavalt reaalne, vankumatult aus ja sügavalt liigutav portree teismelisest tüdrukust, kes äärepealt ennast kaotab, ja teekonnast, mille ta peab ette võtma, et oma nahas ellu jääda. See on lugu, millest ei saa mööda vaadata.

Osale raamatuloosis SIIN!

Olen üleni valge nagu grööni hülge Poeg. Mu küünarvarred on paksudes valgetes sidemetes, rasked kui nuiad. Ka reied on paksult kinni seotud; valge marli piilub välja lühikeste pükste alt, mille õde Ava õdede posti tagant leiukastist välja õngitses.
Nagu orb tulin siia ilma riieteta. Nagu orb olin voodilinasse mähitud ja regionaalhaigla ette murule jäise lobjaka ja lume kätte jäetud, veri läbi lillelise lina immitsemas.
Turvamees, kes mind leidis, oli läbi imbunud mentooliga sigarettide ja masinakohvi liisunud lehast. Tema ninasõõrmetes kasvas krässus valgete karvade mets.
Ta ütles: „Sa püha jumalaema, kuule, tüdruk, mis sinuga tehtud on?”
Ema ei tulnud mulle järele.
Aga ma mäletan sellest ööst tähti. Need paistsid taeva taustal otsekui sool, nagu oleks keegi soolatoosi väga tumedale kangale ümber ajanud.
See nende juhuslik ilu oli mulle oluline. Viimane asi, mida ma võisin enda arvates näha, enne kui külmal märjal rohul hinge heitsin.
___
Siinsed tüdrukud tahavad mind rääkima meelitada. Nad küsivad: mis su lugu, punapugu? Räägi ära, kohvipära! Mina kuulen nende lugusid iga päev rühmas, lõunalauas, käsitöös, hommiku- söögi ajal, õhtusöögi ajal ja nii edasi. Nendest välja voolavad sõnad, mustad mälestused ei saa kunagi otsa. Lood pistavad neid elusalt nahka, keeravad pahupidi. Nad ei saa jutustamist järele jätta.
Mina lõikasin kõik oma sõnad välja. Minu süda sai neist triiki täis.
___
Olen ühes toas Louisaga. Louisa on minust vanem ja tema juuksed on nagu punakuldne mühav ookean, mis ta selga mööda alla voolab. Neid on selline kuhi, et tal ei õnnestu neid isegi patside ega krunnide ega kummidega vaos hoida. Tema juuksed lõhnavad maasikate järele; ta lõhnab paremini kui ükski tüdruk, keda ma iial kohanud olen. Võiksin teda lõpmatuseni sisse hingata.
Kui ma esimest õhtut siin olin ja ta pluusi üles kergitas, et enne magamaminekut riideid vahetada, hetk enne seda, kui pöörased juuksed kaitsva keebina tema kehale langesid, nägin ma neid kõiki, viimset kui üht, ja mul jäi hing kinni.
Ta ütles: „Ära karda, pisike!”
Ma ei kartnudki. Ma polnud lihtsalt kunagi varem näinud tüdrukut, kel oleks samasugune nahk nagu minul.
___
Iga minut on arvel. Me tõuseme kell kuus. Kuus nelikümmend viis joome leiget kohvi või vesist mahla. Meil on kolmkümmend minutit aega, et papiste rõngassaiade peale toorjuustu kaapida või kahvatuid keedumune suhu toppida või klimpis kaeraputru neelata. Kell seitse viisteist võime oma toas duši all käia. Meie duširuumidel ei ole uksi ja ma ei tea, millest on tehtud vannitoapeeglid, aga klaasist need igatahes ei ole, sest hambaid pestes või juukseid kammides paistab nägu sealt uduse ja äraolevana. Kui tahad jalgu raseerida, peab õde või sanitar juures olema, kuid sellist asja ei taha keegi, seega on meie jalad karvased nagu poistel. Kell kaheksa kolmkümmend oleme rühmas ja siis hakkavad jutud ja pisarad voolama ning mõned tüdrukud karjuvad ja mõned tüdrukud oigavad, aga mina lihtsalt istun, istun ja see jube vanem tüdruk Blue, kellel on katkised hambad, küsib iga päev: kas täna hakkad rääkima, Surmvait Sue? Mina tahaks küll täna kuulda, mida Surmvait Sue’l öelda on, kas teie ei taha, Casper?
Casper käsib tal järele jätta. Casper käsib meil hingata, teha akordioni: sirutada käed kaugele-kaugele välja ja suruda sisse-sisse- sisse ja seejärel tõmmata välja-välja-välja, ja eks ole, me ju tunneme ennast paremini, kui me lihtsalt hingame? Pärast rühma tulevad rohud, siis vaikne tund, siis lõuna, siis käsitöö, siis individuaalvestlus, kui sa istud arsti juures ja tegeled jälle nutmisega, ja kell viis tuleb õhtusöök ehk jälle leige toit ja jälle Blue: kas sulle meeldivad juustuga makaronid, Surmvait Sue? Millal sul sidemed maha võetakse, Sue? Ja lõpuks tuleb meelelahutus. Pärast meelelahutust tuleb telefonikõne ja taas nutmine. Ja seepeale saab kell üheksa ja jälle rohud ja magamaminek. Tüdrukud vinguvad pidevalt päevaplaani, toidu, rühma, rohtude, igasugu asjade üle, aga mind ei huvita. Siin on süüa ja voodi ja soe ning mina olen toas ja mind ei ähvarda miski.
Minu nimi ei ole Sue.
___
Jen S. on kriimustaja: oksraagudesarnased lühikesed armid jooksevad ta käsi ja jalgu mööda üles-alla. Ta kannab läikivaid spordišortse; ta on kõigist teistest pikem, välja arvatud tohter Dooleyst. Jen põrgatab nähtamatut korvpalli piki beeži koridori edasi-tagasi. Teeb nähtamatule korvirõngale pealeviskeid. Francie on elus nõelapadi. Ta torgib oma nahka kudumisvarraste, orkide, nööpnõelte, ükskõik millega, mis kätte satub. Tal on vihane silmavaade ja ta sülitab põrandale. Sasha on paks tüdruk, kes on pilgeni silmavett täis: nutab rühmas, nutab söögilauas, nutab oma toas. Ta ei saa kunagi tühjaks. Tema on lihtsalt lõikuja: kahvatud punased jooned jooksevad risti üle käsivarte. Sügavalt ta sisse ei lõika. Isis on põletaja. Tema käsivarred on täis tipitud ümmargusi kärnas kühme. Rühmas oli juttu nöörist ja onupoegadest ja keldrist, aga ma keerasin kõrvad lukku ja oma sisemise muusika valjemaks. Blue armastab valuga eputada; temas on natuke kõike: paha issi, metahambad, sigaretijäljed, žiletilõiked. Linda/Katie/Cuddles kannab vanamemme kodukleite. Tema sussid haisevad. Temas on nii palju inimesi, et ei jõua järge pidada; tema armid on kõik sisimas, seal, kus tema inimesedki. Ma ei tea, miks ta siin on, kuid siin ta igatahes on. Ta määrib endale õhtusöögi ajal kartuliputru näkku. Mõnikord oksendab ilma põhjuseta. Isegi kui ta täiesti vaikselt paigal istub, saab ikkagi aru, et tema sees käib väga äge tegevus ja see ei ole hea.
Tundsin väljas mõnda temasugust inimest; ma hoian temast eemale.
___
Vahel ei saa ma siin pagana majas hingata; rind oleks nagu liiva täis. Ma ei saa aru, mis värk on. Mul oli liiga külm ja ma olin liiga kaua õues. Ma ei saa aru puhastest linadest, magusa lõhnaga päevatekist, toidust, mis imeliselt soojal kujul sööklas minu ees laual seisab. Satun paanikasse, hakkan värisema ja lämbuma ning Louisa tuleb minu juurde, meie toas, kus ma olen kaugele nurka pugenud. Tema hingeõhk lõhnab piparmünditee järele, kui see mu näo vastu puutub. Tüdruk võtab mu põsed pihku ja ma võpatan isegi selle peale. Ta ütleb: „Pisike, sa oled omade keskel.”
___
Tuba on ülearu vaikne, seepärast käin öösiti koridoris jalutamas. Mu kopsud valutavad. Liigun aeglaselt. Kõik on liiga vaikne. Tõmban sõrmega mööda seinu. Teen seda tundide kaupa. Tean, et kui mu haavad ära paranevad ja antibiootikumid saab maha võtta, tahetakse mind unerohu peale panna, aga ma ei taha mingeid unerohtusid. Ma pean olema ärkvel ja teadvusel.
Ta võib olla kus iganes. Ta võib olla siin.
___
Louisa on nagu kuninganna. Seekord on ta terve igaviku siin olnud. Ta ütleb mulle: „Ah, raisk, mina olin siin esimene plika, kui osakond avati.” Ta kirjutab kogu aeg musta-valgekirjusse kaustikusse; ta ei käi kunagi rühmas. Enamik tüdrukuid kannab joogapükse ja T-särke, lohvakaid riideid, aga Louisa lööb end iga päev üles: mustad sukad ja läikivad libikud, kaltsukast pärit glamuursed neljakümnendate kleidid, juuksed alati mingisse dramaatilisse soengusse sätitud. Tal on kohvritäite kaupa salle, õhulisi öösärke, jumestuskreeme, veripunaseid huulepulki. Louisa on nagu külaline, kes ei kavatsegi ära minna.
Ta ütleb, et laulab ühes bändis. „Aga minu närvilisus,” ütleb ta vaikselt, „minu probleem takistab.”
Louisa kõhul on kontsentriliste ringidena põletusarmid. Tema käsivarte sisekülgedel jooksevad juuresarnased jooned. Tema jalgadele on põletatud ja lõigatud täpseid selgeid mustreid. Tema selg on täis tätoveeritud.
Louisal saab ruum otsa.
___
Casper alustab rühma iga kord ühtemoodi. Akordioniharjutus, hingamine, kaelavenitused, varvaste puudutamine. Casper on tilluke ja pehme naine. Tal on jalas kontsapehmendusega puukingad nagu päkapikul. Kõigil teistel arstidel on terava kõlaga kõpskingad, mis teevad isegi mööda vaipa käies valju häält. Casper on kahvatu. Tema silmad on hiiglasuured, ümmargused ja väga sinised. Casperil ei ole ühtegi teravat nurka.
Ta vaatab meie hulgas ringi, tema näole tekib lahke naeratus. Ta ütleb: „Teie töö käib siin iseenda kallal. Me kõik oleme siin selleks, et paraneda, eks ole?”
Mis tähendab: praeguse seisuga oleme kõik kuses. Aga seda me teadsime ju niigi.
___
Tema nimi ei ole tegelikult Casper. Teda hüütakse niimoodi suurte siniste silmade pärast ja sellepärast, et ta nii vaikne on. Vahel ilmub ta justkui kummitus hommikuti voodi kõrvale, et meid läbi vaadata, tema soojad sõrmed libisevad umbes tolli kaugusele mu sidemete alla, et minu pulssi mõõta. Talle tekib armas topeltlõug, kui ta alla minu poole vaatab. Ta ilmub nagu kummitus järsku koridoris minu selja taha ja naeratab, kui ma üllatunult ringi keeran: kuidas sul läheb?
Tema kabinetis on üüratu akvaarium, kus üks paks ja aeglane kilpkonn sõuab ja sõuab, sõuab ja sõuab, ilma et ta eriti kuhugi jõuaks. Vaatan kogu aeg seda vaest soodat, võiksin teda tundide ja päevade kaupa vahtida, minu meelest töötab ta nii uskumatult kannatlikult ülesande kallal, mis ei anna mingit tulemust, sest ega ta ju sealt kuradi akvaariumist välja ei saa.
Ja Casper aina vaatab, kuidas mina kilpkonna vaatan.
___
Casper lõhnab hästi. Ta on alati puhas, tema riided kahisevad vaikselt. Ta ei tõsta kunagi häält. Ta hõõrub Sasha selga, kui too nii kõvasti nuuksub, et hing kinni jääb. Ta paneb käed Linda/ Katie/Cuddlesi ümber justkui väravavaht, kui mõni paha inimene jälle välja murrab. Olen näinud teda isegi Blue toas, kui Blue on teinekord ema käest tohutu kastitäie raamatuid saanud – siis lappab ta pehmeköitelisi raamatuid ja naeratab Bluele. Olen näinud, kuidas Blue selle naeratuse peale väheke, õige vähekene sulab.
Casper peaks olema kellegi ema. Ta peaks olema minu ema.
___
Meil ei ole kunagi pime. kõigis tubades on seintesse süvistatud valgustid, mis kell neli õhtul klõpsuga süttivad ja kell kuus hommikul klõpsuga kustuvad. Need on väikesed, aga eredad. Louisale ei meeldi valgus. Akende ees on karedad kardinad ja tema tõmbab need kindlalt kinni, igal õhtul enne magamaminekut, et naabruses asuva kontorihoone kollaseid aknaruute varjata. Tagatipuks tõmbab ta teki üle pea.
Niipea kui ta täna õhtul magama jääb, viskan teki pealt ära ja tõmban kardinad eest. Võib-olla otsin soolatähti. Ei tea.
Kusen metallist tualetipotti ja vaatan, kuidas Louisa vaikne kogu tekikuhila all magab. Selles imelikus peeglis meenutavad mu juuksed usse. Pigistan pusasid ja rastapatse sõrmede vahel. Minu juuksed haisevad ikka veel mustuse ja betooni, pööningu ja tolmu järele ning see ajab mul südame pahaks.
Kui kaua ma olen siin olnud? Ärkan millestki üles. Kusagilt. Ühest pimedast kohast.
Koridori laes on lambid nagu pikad eredad jõed. Heidan mööda minnes pilgu tubadesse. Ainult Blue on üleval, hoiab oma pehmes köites raamatut klõpstule juures, et näeks lugeda.
Siin pole uksi, lampe, klaasi, žilette, ainult pehme toit, mida saab lusikaga süüa, ja vaevu leige kohv. Siin pole mingit võimalust ennast vigastada.
Tunnen, kuidas ma sisimas kolisen ja logisen, kui õdede posti juures ootan ja sõrmedega letile trummeldan. Annan kella. See kõlab vaikses koridoris hirmus valjusti.
Barbero tuleb nurga tagant välja, suu midagi krõmpsuvat täis. Mind nähes tõmbab mees kulmu kortsu. Barbero on Menomineest pärit jämeda kaelaga endine maadleja. Ta lõhnab ikka veel salvi ja plaastrite järele. Talle meeldivad ainult ilusad tüdrukud. Sellest saab aru, sest pikkade jalgade ja tedretähnilise ninaga Jen S. on väga ilus tüdruk ning Barbero naeratab talle alati. Ta on ainuke tüdruk, kellele Barbero üldse naeratab.
Mees tõstab jalad lauale ja pistab kartulikrõpse suhu. „Kuule, sina,” ütleb ta, soolane puru huultelt sinistele tööriietele pudenemas. „Mida pekki sa keset ööd siit tahad?”
Võtan letilt kleepsupaberite paki ja pastaka ning hakkan kiiresti kirjutama. Tõstan kleepsupaberi üles. KUI KAUA MA OLEN SIIN OLNUD?
Mees vaatab kleepsupaberit. Raputab pead. „Äkää. Küsi!” Kirjutan: EI KÜSI. ÜTLE!
„Ei saa, Surmvait Sue.” Barbero kägardab krõpsupaki kokku ja topib prügikorvi. „Sa pead oma tuksis noka lahti tegema ja päris häälega rääkima, nagu suur tüdruk kunagi.”
Barbero arvab, et ma kardan teda, aga tegelikult ei karda. Ma kardan ainult ühte inimest, ja ta on kaugel, teisel pool jõge, ja tema mulle siia ligi ei pääse.
Vähemalt ma arvan, et ta ei pääse mulle siia ligi.
Järgmine kleepsupaber. ÜTLE, TURVAS! Mu käed siiski värisevad natuke, kui ma paberi üles tõstan.
Barbero naerab. Tema hambavahed on krõpsutükke täis.
Minu silme taga lööb sädemeid ja sisemine muusika läheb väga valjuks. Mu nahk muutub tuimaks, kui ma õdede postist eemale kõnnin. Tahaksin hingata, nagu Casper soovitab, aga ei saa, sellest ei tule midagi välja, vähemalt mitte minul, kui ma vihaseks saan ja muusika mängima hakkab. Nüüd pole mu nahk enam tuim, vaid lausa kiheleb, kui ma tuian ja tuian, otsin ja otsin, ning kui ma otsitud asja leian ja ringi keeran, siis Barbero enam ei naera. Mees vannub kurja ja tõmbab pea alla.
Plasttool põrkab õdede postist eemale. Tops, kus hoitakse kleebitavate plastlilledega kaunistatud pastakaid, lendab põrandale ja pastakad laotuvad mööda lõputut beeži vaipa laiali. Mööda lõputut, kõikjale ulatuvat beeži vaipa. Hakkan õdede posti jalaga taguma, mis on halb mõte, sest mul pole kingi jalas, aga valu tundub hea, nii et ma taon aina edasi. Barbero on nüüd püsti, kuid ma haaran uuesti tooli kätte ja mees ajab käed õieli, öeldes: rahune maha, hullvaim! Aga ta ütleb seda õige tasa. Justkui kardaks mind nüüd natuke. Ja ma ei tea, miks, aga see ajab mind veel rohkem vihale.
Tõstan parajasti tooli, kui tohter Dooley kohale ilmub.
___
Kui Casper ongi minus pettunud, ei näita ta seda välja. Ta lihtsalt vaatab, kuidas ma kilpkonna vaatan, ja kilpkonn ajab oma rida. Tahaksin olla see kilpkonn, vee all, vaikselt, täitsa üksi. Sel kilpkonnal on ikka sitaks rahulik elu.
Casper ütleb: „Vastuseks sellele küsimusele, mille sa Bruce’ile eile esitasid: sa oled Creeley keskuses olnud kuus päeva. Sind raviti haiglas ja hoiti seitse päeva jälgimisel, enne kui siia üle toodi. Kas tead, et sa põdesid püstijalu kopsupõletikku? Noh, kopsupõletik on sul veel praegugi, aga antibiootikumid peaksid aitama.”
Ta võtab laualt mingi kobaka asja ja libistab minu poole. See on lauakalender. Ma ei tea isegi, mida otsin, kuid näen siis otsitut lehekülje ülaservas.
Aprill. On aprilli keskpaik.
Casper ütleb: „Sul jäid Creeley lihavõtted napilt nägemata. Sa olid natuke levist väljas. Ega sa paljust ilma jäänud. Me ei saa ju lasta mingil hiidjänkul psühhiaatriaosakonnas ringi keksida, eks ole?” Ta naeratab. „Vabandust! Terapeutide nali. Aga munajaht käis meil siin küll. Tänupühal on palju lõbusam: kuivanud kalkun, klimpis kaste. Lõbu laialt.”
Ma tean, et ta üritab mul tuju tõsta, mind rääkima meelitada. Keeran näo tema poole, ent niipea, kui talle silma vaatan, tunnen kuradima pisarate kõrvetust ja pööran seepärast jälle pea tagasi kilpkonna poole. Mul on tunne, nagu ärkaksin üles ja vajuksin pimedusse, mõlemat ühekorraga.
Casper kummardub lähemale. „Kas sa üldse mäletad, et sa regionaalhaiglas olid?”
Mäletan turvameest ja tema ninas kasvanud karvametsa. Mäletan laetulesid, eredaid kui päike, piiksumist, mis iial ei lakanud. Mäletan, et tahtsin jalaga lüüa, kui mind käpiti, kui riideid ja jalanõusid minu ümbert ära lõigati. Mäletan, kui rasked tundusid mu kopsud, nagu oleksid need muda täis.
Mäletan, et kartsin nii kohutavalt, et Värdjas Frank ilmub uksele ja viib mind minema, tagasi Seemnemajja, tuppa, kus tüdrukud nutsid.
Mäletan nuttu. Mäletan õe kingadele lennanud oksepritsmeid ja seda, kuidas ta näoilme sugugi ei muutunud, mitte korrakski, nagu juhtuks seda temaga kogu aeg, ja ma püüdsin silmadega temalt andeks paluda, sest sõnu mul ei olnud, ja tema näoilme ei muutunud isegi siis.
Seejärel ei olnud enam midagi. Mitte midagi. Kuni Louisani.
Casper ütleb: „Sellest pole lugu, kui sa ei mäleta. Meie alateadvus on silmapaistvalt aktiivne. Mõnikord teab ta täpselt, millal tuleb meid välja lülitada, justkui meie enda kaitseks. Loodetavasti oli see arusaadav.”
Tahaksin talle kuidagi teada anda, et minu alateadvus on ilmselt katki, sest see ei lülitanud mind üldse välja, kui Värdjas Frank mind ähvardas või see tüüp mulle viadukti all kallale tuli.
Murtud suur varvas tuikab lahases ja selles imelikus ortoosis, mille tohter Dooley mulle jalga pani. Kui ma nüüd kõnnin, olen tükkis oma pusajuuste ja nuiasarnaste käte ja kinni seotud jalgade ja lonkamisega täiega hull väärakas.
Mis minust saab?
Casper ütleb: „Minu meelest kuluks sulle üks projekt ära.”
___
Ei ole tõsi, et ma tahan olla nagu kilpkonn ja täitsa üksi jääda. Tõtt-öelda tahan ma Ellist tagasi, aga tema ei tule enam kunagi tagasi, mitte iial. Vähemalt mitte sellisena, nagu ta oli. Ja tõsi on see, et ma igatsen Mikey ja DannyBoy järele ja ma igatsen isegi Evani ja Dumpi järele ja mõnikord ema järele, kuigi tema järele igatsemine sarnaneb pigem viha kui kurbusega, umbes nagu Ellise peale mõtlemine, ja ka see ei ole tegelikult tõsi, sest kui ma ütlen kurbus, mõtlen ma tegelikult: must auk minu sees, täis naelu ja kive ja klaasikilde ja sõnu, mida mul enam ei ole.
Ellis, Ellis.
___
Ja ehkki on tõsi, et minu riided on pärit leiukastist, ei ole päris tõsi see, et mul üldse midagi ei ole, sest õigupoolest on mul ikkagi mingi isiklik omand, aga seda ei anta mulle kätte. Nägin seda ükskord, kui tohter Dooley käskis mul meelelahutuse ajal poole filmi pealt õdede posti tulla. Kui ma kohale jõudsin, võttis ta laua alt välja seljakoti, minu seljakoti. Tohter Dooley on superpikk ja ilus mees, sedasorti ilus mees, kes raudselt ise ka teab, kui ilus ta on ja et tema elu on sellevõrra hõlpsam, ning seepärast teeb ta meile, inetutele, teinekord järeleandmisi. Nii et kui ta ütles: „Kaks poissi tõid selle siia. Kas see tundub sulle tuttav?”, olin ma silmapilk tema valgetest hammastest pimestatud ja sametisest habemetüükast võlutud.
Haarasin koti ja vajusin põlvili, tõmbasin luku lahti, toppisin käed sisse. Oli alles. Surusin koti kergendusohkega vastu rinda, kui tohter Dooley ütles: „Ära liiga elevile ka mine. Me tegime selle tühjaks.”
Võtsin oma apteegikarbi, sõjaväe esmaabikomplekti, mille olin neljateistaastasena leidnud, kui koos Ellisega Lääne 7. tänaval püha Vincent de Pauli seltsi heategevuskaltsukas tuulasin. Metallkarp oli mõlkis, kaanel olev suur punane rist kriimuline, värv tükati maha koorunud.
Minu apteegikarbis oli kõik olemas: minu salv, minu marliside, minu sinisesse sametkotti pandud moosipurgikillud, minu suitsud, minu tikud ja tsäks, nööbid, käevõrud, raha, minu linasesse riidesse keeratud fotod.
Karp ei kolisenud üldse, kui ma seda raputasin. Tuhnisin sügava- mal rohelises seljakotis, aga ka see oli pime ja tühi. Ei vahetussokke ega aluspesu, ei tualettpaberirulle, ei filmitoosi, mis oli kerjatud raha täis topitud, ei sulguriga kilekotis olnud tablette, ei rullikeeratud paksu villast tekki. Minu kaustikut ka ei olnud. Minu pastakate ja joonistussüte kott oli kadunud. Minu Landi polaroidkaamera oli puudu. Vaatasin tohter Dooleyle otsa.
„Me pidime sinu enda turvalisuse huvides kõik välja võtma.” Ta ulatas mulle käe ja koguni tema käsi oli ilus, peente sõrmede ja läikima löödud küüntega. Ma ei teinud seda märkamagi, vaid tõusin ise püsti, apteegikarp ja seljakott kõvasti peos. „Sa pead koti ja karbi tagasi andma. Need on senikaua meie juures hoiul, kuni sind välja lastakse.”
Arst sirutas käe ja sikutas seljakoti minu käest ära, tõmbas apteegikarbi minu peost välja. Ta pani need leti taha. „Aga need võid sa endale saada.”
Tohter Dooley surus ruuduks murtud linase riidetüki mulle pihku. Selle sees pehme kanga kaitse all on fotod meist: mina ja Ellis, Mikey ja DannyBoy, kõik kenasti koos, enne kui elu perse keeras.
Kui ma fotosid rinnale surudes minema kõndisin, hõikas tohter Dooley mulle järele: „Poisid ütlesid, et neil on kahju.”
Astusin edasi, aga sisimas tundsin, kuidas ma hetkeks seisma jäin.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare