Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

LOE KATKENDIT vaimukast, romantilisest ja südamlikust kaasaegsest noorteromaanist "Ütle mulle kolme asja"

1. peatükk!

LOE KATKENDIT vaimukast, romantilisest ja südamlikust kaasaegsest noorteromaanist "Ütle mulle kolme asja"
Foto: Päikese kirjastus

Jessiega on kõik valesti. Vähemalt nii tundub talle esimesel nädalal uues heidutavas Los Angelese Wood Valley erakoolis. Tema ema surmast on möödunud vaevalt kaks aastat ning kuna tema isa abiellus naisega, kellega kohtus internetis, pidi Jessie kolima riigi teise otsa. Just siis, kui ta mõtleb kimada tagasi Chicagosse, saabub talle e-kiri kelleltki, kes nimetab end Keegi/Eikeegiks ja kes pakub talle abi Wood Valley keskkooli pöörasustes navigeerimimisel. Kas see on pettus? Lõks? Pimedas usus - või täielikus meeleheites - hakkab Jessie KE-le lootma ja KE-st saab kiiresti tema eluliin ja lähim liitlane. Muidugi tahab Jessie KE-ga näost-näkku kohtuda. Aga võib-olla on mõned mõistatused parem lahendamata jätta?


Seitsesada ja kolmkümmend kolm päeva pärast mu ema surma, nelikümmend viis päeva pärast seda, kui mu isa põgenes ja abiellus ühe võõraga, kellega ta kohtus internetis, kolmkümmend päeva pärast seda, kui võtsime kätte ja kolisime Californiasse, ja ainult seitse päeva pärast seda, kui alustasin üheteistkümnendat klassi uhiuues koolis, kus ma ei tunne peaaegu mitte kedagi, tuli mulle meil. Mida iseenesest võiks pidada imelikuks – anonüümne kiri lihtsalt potsatab mu postkasti, enamgi veel, alla on kirjutanud mingi veider alias Keegi Eikeegi –, aga et mu elu on viimasel ajal nii äratundmatuseni muutunud, ei mõju miski enam šokeerivalt. Mul kulus kuni praeguseni – seitsesada kolmkümmend kolm pikka päeva, mille jooksul olen tundnud end normaalse vastandina –, avastamaks üht tähtsat elu õppetundi: tuleb välja, et veidra vastu võib immuunsus tekkida.

Loe veel

Seotud lood:

Saaja: Jessie A. Holmes (jesster567@gmail.com)
Saatja: Keegi Eikeegi (keegieikee@gmail.com)
Teema: sinu Wood Valley KK vaimne teejuht

hei, preili Holmes. me pole irl kohtunud ja ma ei ole kindel, kas kunagi üldse kohtumegi. tähendab, mingi aeg ilmselt küll – võib-olla küsin sult kella või midagi võrdväärselt ilmalikku ja meile mõlemale märkamatut –, aga me ei õpi kunagi teineteist tegelikult tundma, vähemalt mitte nii, et see päriselt tähtis oleks... selle pärast mõtlesingi sulle kirjutada anonüümsuse varjust.
ning jah, ma olen teadlik, et olen kuueteistkümneaastane kutt, kes just kasutas sõnu „anonüümsuse varjust”. aga palun, siin see on: põhjus nr 1 miks sa kunagi mu päris nime teada ei saa. sellise verbaalse poosetamise häbi ei suudaks ma iial taluda.
„anonüümsuse varjust”? päriselt?
ning jah, ma olen ka sellest teadlik, et enamik inimesi oleks lihtsalt sõnumi saatnud, aga maei osanud välja mõelda, kuidas seda ilma sulle oma isikut reetmata teha.
ma olen sind koolis jälginud. mitte kuidagi nilbelt. kuigi, huvitav, kas juba ainuüksi sõna „nilbe” kasutamine teeb mu de nitsiooni järgi nilbeks? igatahes, lugu on nii... sa äratad minus huvi. sa oled kindlasti juba märganud, et meie kool on peamiselt blondide, tühjasilmsete Barbiede ja Kenide tühermaa, ja midagi sinu juures – mitte vaid su uudsus, sest muidugi, me ülejäänud oleme kõik viiendast eluaastast peale koos koolis käinud –, aga midagi selles, kuidas sa liigud ja räägid ja tegelikult ei räägi, vaid vaatad meid kõiki, nagu me oleksime mõnes veidras National Geographicu dokumentaalis, paneb mind mõtlema, et järsku ei ole sa samasugune nagu kõik ülejäänud idioodid koolis.
sa tekitad minus huvi selle vastu, mis su peas toimub. ma ütlen ausalt: teiste inimeste peade sisu mind tavaliselt ei huvita. enda oma hoiab mind piisavalt tegevuses.
kogu selle kirja mõte on pakkuda sulle oma ekspertiisi. kahjuks on mul sulle halbu uudiseid: Wood Valley keskkooli pöörasustes navigeerimine pole lihtne. jooga ja mediteerimine ja lugemisnurgad ja kohvikäru (palun vabandust: Coffi Cäru) võivad küll jätta väga sooja ja sõbraliku mulje, aga see koht on pagana sõjatsoon, täpselt nagu iga teine Ameerika keskkool (võib-olla isegi hullem).
ja sellega pakun ma sulle oma virtuaalseid vaimse teejuhi teenuseid. küsi julgelt kõige kohta (välja arvatud muidugi minu isiku) ja ma annan vastamisel endast parima: kellega sõbraks saada (lühike nimekiri), kellest eemale hoida (pikem nimekiri), miks ei tohiks süüa söökla vegeburgereid (pikk lugu, mida sa ei taha kuulda, seotud spordipoiste jobiga), kuidas proua Stewarti tunnis A saada ja miks ei tohiks kunagi Ken Abernathy läheduses istuda (puhitusprobleemid). Ah jaa, ja ole kehalises ettevaatlik. Härra Shackleman käsib kõikidel ilusatel tüdrukutel lisaringe joosta, et ta saaks nende tagumikke vaadata.

tundub, et sellest praegu aitab.
ja kui see midagi väärt on, tere tulemast džunglisse.

lugupidamisega, Keegi Eikeegi
………………………………………………………………………………………………………………
Saaja: Keegi Eikeegi (keegieikee@gmail.com)
Saatja: Jessie A. Holmes (jesster567@gmail.com)
Teema: Kaalutletud pettus?

KE: Nagu päriselt või? Või siis on see mingisugune koolialguse tüng, á la tobe romantiline komöödia? Meelitad mu oma kõige sügavamaid, mustemaid mõtteid/hirme jagama ja siis, NÄTAKI, kui ma seda kõige vähem ootan, postitad sa need Tumblrisse ja mina jään kogu WVKK naerualuseks? Sellisel juhul jamad sa vale tüdrukuga. Mul on karates must vöö. Ma suudan ise enda eest hoolitseda.
Kui ei ole nali, aitäh pakkumast, aga tänan, ei. Ma tahan ühel päeval sõjareporteriks saada. Peangi kon iktitsoonidega ära harjuma. Ja pealegi, ma olen Chicagost. Ma arvan, et Valley ei käi mul üle jõu.
………………………………………………………………………………………………………………
Saaja: Jessie A. Holmes (jesster567@gmail.com)
Saatja: Keegi Eikeegi (keegieikee@gmail.com)
Teema: pettust pole, ei kaalutletud ega ühtegi muud

luban, see pole vemp. ja ma pole vist kunagi ühtegi romantilist komöödiat näinud. šokeeriv, ma tean. loodan, et see ei paljasta mingeid suuri puudujääke mu iseloomus.
sa tead ikka, et ajakirjandus on kaduv kunst, eks? äkki peaksid sõjablogijaks hakkama.
………………………………………………………………………………………………………………
Saaja: Keegi Eikeegi (keegieikee@gmail.com)
Saatja: Jessie A. Holmes (jesster567@gmail.com)
Teema: Konkreetselt suunatud spämm?

Väga naljakas. Oota, kas vegeburgerites on päriselt spermat?
………………………………………………………………………………………………………………
Saaja: Jessie A. Holmes (jesster567@gmail.com)
Saatja: Keegi Eikeegi (keegieikee@gmail.com)
Teema: sina, Jessie Holmes, oled võitnud $100,000,000 ühelt Nigeeria printsilt
mitte lihtsalt sperma, vaid higine lakrossi sperma.
pikkpoisist hoiaksin ma ka eemale, lihtsalt igaks juhuks. tegelikult võiksid üleüldse sööklat vältida. saad endale sellest pasast veel salmonelloosi.
………………………………………………………………………………………………………………
Saaja: Keegi Eikeegi (keegieikee@gmail.com)
Saatja: Jessie A. Holmes (jesster567@gmail.com)
Teema: Saadan ASAP oma pangakonto andmed.

kes sa oled?
………………………………………………………………………………………………………………
Saaja: Jessie A. Holmes (jesster567@gmail.com)
Saatja: Keegi Eikeegi (keegieikee@gmail.com)
Teema: ja palun ka koopiad sünnitunnistusest ning juhilubadest.
eip. unusta ära.
………………………………………………………………………………………………………………

Saaja: Keegi Eikeegi (keegieikee@gmail.com)
Saatja: Jessie A. Holmes (jesster567@gmail.com)
Teema: Ja minu isikukoodi läheb ka muidugi vaja, eks?

Hästi. Aga ütle siis vähemalt nii palju: mis värk sul suurte tähtedega on? Sul shift ei tööta või?
………………………………………………………………………………………………………………
Saaja: Jessie A. Holmes (jesster567@gmail.com)
Saatja: Keegi Eikeegi (keegieikee@gmail.com)
Teema: ja pikkus ja kaal, palun

krooniliselt laisk.
………………………………………………………………………………………………………………
Saaja: Keegi Eikeegi (keegieikee@gmail.com)
Saatja: Jessie A. Holmes (jesster567@gmail.com)
Teema: NÜÜD läheb asi isiklikuks.

Laisk ja latatara. Huvitav kombinatsioon. Ja ometi viitsid sa pärisnimed suure algustähega kirjutada?
………………………………………………………………………………………………………………
Saaja: Jessie A. Holmes (jesster567@gmail.com)
Saatja: Keegi Eikeegi (keegieikee@gmail.com)
Teema: ja ema neiupõlvenimi

ega ma täielik filister ka pole.
………………………………………………………………………………………………………………
Saaja: Keegi Eikeegi (keegieikee@gmail.com)
Saatja: Jessie A. Holmes (jesster567@gmail.com)
Teema: Laisk, latatara JA uudishimulik

„Filister” on ühe teismelise poisi kohta suur sõna.
………………………………………………………………………………………………………………
Saaja: Jessie A. Holmes (jesster567@gmail.com)
Saatja: Keegi Eikeegi (keegieikee@gmail.com)
Teema: laisk, latatara, uudishimulik ja...nägus

see pole kõik, mis mul... uhh. sain enne ilmselge nalja tegemist endal viimasel hetkel sabast kinni. sa ajasid mu täiega lõksu ja mul oleks peaaegu metsa läinud.
………………………………………………………………………………………………………………
Saaja: Keegi Eikeegi (keegieikee@gmail.com)
Saatja: Jessie A. Holmes (jesster567@gmail.com)
Teema: Laisk, latatara, uudishimulik ja... tagasihoidlik

Tema ütles sama.
………………………………………………………………………………………………………………

Vaat see ongi meilidega valesti. Päris elus ei ütleks ma kunagi midagi sellist. Labane. Kahemõtteline. Nagu oleksin ma selline tüdruk, kes säärase naljaga välja tuleks. Kes päris meessoost isikuga näost näkku olles teaks, kuidas irtida ja juukseid visata ja, kui asi nii kaugele peaks minema, kuidas teha palju enamat kui suudelda. (Muide, ma tean küll, kuidas suudelda. Mitte et ma sellel alal tasemetöö viiele teeks või olümpiakulla võidaksin või midagi, aga ma olen üsna kindel, et päris kohutav ma ei ole. Tean seda puhtalt võrdluse põhjal. Adam Kravitz. Üheksas klass. Tema: üleni ilane ja kannatamatu, rütmiline keel, nagu zombi, kes üritas mu pead ära süüa. Mina: liigagi aldis osaline, nägu oli kolm päeva hõõrdunud.)
Meilide saatmine on aktiivsuse- ja tähelepanuhäirega üsna sarnane. Kontrolltööde sooritamisel on tagatud lisaaeg. Päris elus ketran peas alatasa tagantjärele oma vestlusi üle, toimetan neid, kuniks mu vaimukas, muretu, sundimatu nöök on täiuslik – kõik see, mis näib teistel tüdrukutel loomulikult tulevat. Ajaraisk muidugi, sest selleks hetkeks on ammugi liiga hilja. Kui mu elu oleks Venni diagramm, ei kattuks mu ettekujutatud isiksus ealeski mu päris isiksusega. Meilide ja sõnumitega on mul aga need mõned lisahetked, mida vajan, et olla enda parem, toimetatud versioon. Et olla too tüdruk sellel hiilgaval Venni diagrammi ristumiskohal.
Peaksin olema ettevaatlikum. Saan sellest nüüd aru. Tema ütles sama? Päriselt? Ei suuda otsustada, kas mu jutt kõlab nagu korbipois või litsi oma; igal juhul ei kõla see minu moodi. Enamgi veel, mul pole õrna aimugi, kellele ma kirjutan. Ebatõenäoline, et KE on päriselt mõni heategija, kellel on uuest tüdrukust kahju. Või veel parem, salaaustaja. Sest loomulikult läksid mu mõtted otsejoones sinna, eluaegse romantiliste komöödiate vaatamise ning eale ebakohaste raamatute lugemise tagajärg. Huvitav, miks ma Adam Kravitzit suudlesin? Ta oli Chicagos mu naaber. Kas on paremat lugu kui tüdrukust, kes avastab, et tõeline armastus on kõik see aeg oodanud kõrvalmajas? Mu naaber, nagu välja tuli, oli muidugi karboniseeritud süljega zombi, aga pole hullu. Inimene õpib kogu elu.
KE on kindlasti julm nali. Ta pole tõenäoliselt isegi mitte poiss. Lihtsalt mõni õel tüdruk, kes peab nõrkadele jahti. Sest olgem ausad: ma olen nõrk. Võimalik, et isegi hale. Ma valetasin. Mul ei ole karates musta vööd. Ma ei ole karm. Kuni eelmise kuuni arvasin, et olin. Päriselt ka arvasin. Elu andis omad löögid, mind situti täis, aga ma võtsin selle külmalt südamesse, kui nüüd metafoore segada. Või siis ka mitte. Vahel tundus täpselt, nagu oleks keegi mulle südamesse sittunud. Ainus asi, mille üle ma uhkust tunnen: keegi ei näinud mind nutmas. Ja siis sai minust uus tüdruk WVKKs, siin imelikus Valley-nimelises kohas, mis on Los Angeleses, aga ei ole Los Angeleses või midagi sellist, sest mu isa abiellus ühe rikka tädiga, kes lõhnab röstitud mandlite järele, ja mahl maksab siin kaksteist dollarit, ja ma ei tea. Ma ei tea enam mitte midagi.
Ma olen sama eksinud ja segaduses ja üksi nagu alati. Ei, keskkool ei ole see aeg, millele ma heldinult tagasi vaatan. Ema ütles mulle kunagi, et maailmas on kahte sorti inimesi: need, kes armastavad oma keskkooliaega, ja need, kes veedavad terve järgmise kümnendi sellest taastudes. „Mis ei tapa, teeb tugevaks,” ütles ta.
Aga miski tappis ta ja mina ei ole tugevam. Nii et võta näpust, võib-olla on olemas veel kolmandat sorti inimesi: need, kes ei taastugi keskkoolist.

Püsi lainel, sest tulekul on ka teine ja kolmas peatükk!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare