Aina enam võime enda ümber näha pilti, kus inimesi sildistatakse pelgalt nende säärejooksu või laia dekoltee ainel, soovimata kaevuda sügavamale, inimhinge tuuma, et näha seda tõelist olemust ja võlu, mis iga olendi hinges heliseb. Seda võib eriti hästi kohata näiteks tööpostil, kus näiteks parem positsioon võidakse omastada korraliku kehaehitusega naisele, kellel kogemusi napib, sellal kui veidi tüsedam ja väliselt mitte nii kaunis tütarlaps visatakse kiirelt kõrvale. Ma ei ütle, et seda juhtub alati, igal pool, kuid aastate möödudes on selline suhtumine küllaltki normaalseks muutunud. Kas põhjus on tõesti siis selles, et nn ilusamaid inimesi on pelgalt silmale kenam vaadata või võrdub välimus meile nüüd sellistel ideelõikudel nagu ,,Ilus – hea“ , ,,Kole – paha“? Kust selline suhtumine küll tulla võib?

Tõele au andes on sisemised väärtused ja tõeline, hingest sirguv ja aina arenev iseloom inimestes tasapisi hääbumas ja unne suikumas. Põhikaardid panustatakse hoopis võimalikult ,,coolile“ soengule, paksule meigikihile ning riietele. Oodatakse teiste tähelepanu ja heakskiitu. Mõeldakse, unistatakse ja loodetakse vastassugupoolelt vaid parimaid sõnu uue outfiti kohta. Ma ei mõtle sellega, nagu naised, kes silmalainerit või põsepuna kasutavad, käituvad valesti või et veidi endale lõhnaõli piserdavad mehed on veidrikud. Igaühel on omad põhimõtted ja uskumused inimelu kohta ning enda väärtuste pealesurumisel pole mingit mõtet. Mul tekib tihti inimesi vaadates küsimus, et kas nende kaunis pealispind on sama chill ja tore nagu seesmine? Kas nad kohtlevad inimesi lugupidamisega ja leebelt, ilma ühegi tagamõtteta? Kas neil on midagi selle meeliülendavalt hämmastava välimuse all varjata?

Jah, ma saan aru, vistrikuid ja kortse on vaja katta, et ,,esinduslikum“ ja ,,atraktiivsem“ välja näha, võtmesõna ongi just ,,välja näha“. Sest ega keegi su iseloomu niisama lihtsalt ei näe, enne kui kohe väga korralikult ja tõepäraselt puurima hakata, kas pole? Seda enamus meist ei lubagi, sest kardetakse, mis siis saab, kui langetame hetkeks oma sisemised, tugevalt ehitatud ja turvatud müürid ning loobume naeratava mannekeeni maskist, lubame teisel tõeliselt näha ja avastada oma sisemaailma, koos kõigi selle varjukohtade, valguse ja pimeduse mängudega. Mina nimetan seda täiesti haavatud olemiseks, sest me anname nüüd loa olla kellelgi teisel meie mõtete, ideede, soovide ja unelmate ja tunnete rägastikus. Võib-olla kardame, et meie välimine pool ei ühti päris täpselt meie sisemise poolega? Et ,,ilusa“ müürid varisevad veelgi ja nähtavale tuleb meie tõeline pale, olgu siis healoomuline või mitte nii lilleline. Siia alla võivad seekord käia mõlemad, nii sisemised iseloomuomadused kui ka puudri alt väljatulevad vistrikud, punakad laigud nahal või sünnimürgid. ,,Koledad“, ,,väärtusetud“, ,,häbiväärsed“ osad meist, mida proovime iga hinna eest katta. Me võime suhtuda neisse, nagu ehk ka oma sisemistele varjukohtadesse viha, põlguse või hirmuga. Hirmuga nii enda kui teiste inimeste reaktsiooni ees. Hirmuga, et kui ma nüüd seda ja seda kohta ei lõhnasta või ära ei kata, arvavad teised inimesed minust seda ja seda ja loomulikult hirm ja häbi enda peegelpildi ees. Loomulikult on meigi kandmine igati okei ja isegi lõbus tegevus, sest valik erinevate huuleläigete, lauvärvide või kehakreemide vahel on suur. Kuid ma leian, et ilusa meigikihi taha ei tohiks peituda ennast haletsev, vihkav ja sügavas depressioonis inimene. Iga naine ja samuti ka mees peaks tundma end oma nahas hästi, olgu siis ilma meigita või mitte, kuid meil kõigil on vaja õppida ennast tingimusteta armastama. Tingimusteta. See tähendab ilma igasuguse tingimuseta. Isegi seda pigmendilaiku sinu õla või mistahes kehaosa peal on vaja armastada tingimusteta. Isegi seda konnasilma või kasvõi raskemal juhul, kaotatud ihuliiget. On vaja armastada end isegi siis, kui kaotame kõik osad oma kehast, nagu on lugu ühest mehest, kes elab ilma käte ja jalgadeta, kuid on sellegipoolest õnnelikum ja positiivsusest pakatavam kui enamus tänapäeva ühiskonna liikmeid. Ta on ehe näide sellest, kuidas isegi ilma peamiste liikumis-suhtlusvahenditeta on võimalik luua igal ühel endale täisväärtuslik ja hea elu. Kõik on meie suhtumises kinni. Meil on valik suhtuda meie arvates mitte nii ilusatesse kohtadesse (olgu need siis millised tahes, sisemised või välimised) tingimusteta hoole ja armastusega, külvates need üle heade sõnadega või siis, vastupidiselt esimesele loopida nende pihta lauseid täis vihkamist ja repliike nagu ,,See näeb nii kole välja!“, ,,Vaata mind, ma olen haletsusväärne“ või ,,Ei tea, mida küll teised mõtlevad...“ Sõna ,,teised“ tuleks mõnel juhul kohe üldse kõrvale visata. Ei pea alati päevast päeva pead murdma, mida küll see ja too inimene mõtleb või mida öelda võib, kui riietun nii ja naapidi või panen seda või toda lõhna. Muidugi ei käi siia alla kuritahtlikud või ükskõik mis viisil ümberkaudseid kahjustavad käitumis-või kõnelemisviisid, kuid lihtsalt sellepärast, et olla nagu ,,kõik teised“ ja selline, kuidas on ühiskonnas ,,alati tehtud“ ja ,,normide“ järgi elatud, on ka vale, sest surub alla sinu enda tõe ja sisemised väärtused, kuidas just sina sooviksid olla ja oma elu elada. Liiga palju aega ja energiat läheb ,,teistele“ mõtlemisele, neile meele järgi olemisele ja nina püsti ajamisele. Ollakse valmis loobuma isegi oma mõtetest ja uskumustest, sest kriitika ja üksmeelne halvakspanu ühiskonna poolt on lihtsalt niivõrd suur. Keegi ei taha olla see nö must lammas või viies ratas vankri all, seega võib näida täiesti okei ja loogiline nii talitada. Me kõik tahame ju lõppude lõpuks olla armastatud, olla hinnatud ja lugupeetud. Ihkame seda nii kangesti, et oleme valmis loobuma kõigest, mis vähegi teed selle poole takistada võivad. Isegi kui loobutavateks on meie enda sisemine, tõeline mina.

Ja kui ühiskond asub nüüd agaralt väärtustama sisemise ilu asemel välimist? Palun väga, enamus meist löövad kaasa. Keegi ei taha tunda end teistest erinevana ja kehvemana, see on normaalne ja selles pole midagi halba, kui teemas veidi sügavamale kaevuda ja põhjus leida. Sest kõigel on ju lõppude lõpuks alati põhjus. Nüüd aga teema juurde. Kui enamus massist pooldab korraga järsku mingit trendi (olgu see siis välimise ilu ülim väärtustamine või mingi muu), kas suudame siis jääda endale kindlaks ja armastavaks ning hinnata erinev olemisest, selle asemel, et need vähesedki omapärasused endas maha matta ning kohe ühiskonnaga kaasa marssida? Olgu teemaks siis taimetoitlus või kulmude kriipsukeseks kitkumine. Muutuste tegemine on alati hea ja igati kasulik isegi, kuid oluline on, et see ei läheks vastuollu meie endiga või tuleks pealesurutud sundimisega. Kui kellelegi sobib näiteks puht moe pärast paastumine või teatud riietumisstiilile andumine, siis palun väga, see on ju lõppude lõpuks tema elu ja tema valikud. Ma leian, et pole väga õige end teiste inimeste asjadesse toppida, kuna igaüks vastutab oma õnne eest ja samuti ka võimalike tagajärgede eest. Meil kõigil peaks siin ilmas olema vaba valik kõiges, kuniks see ei kahjusta meid ümbritsevaid. Ja sellist asja nagu süü pole samuti olemas, on vaid tehtud valikud ja langetatud otsused ühel või teisel momendil, ühe või teise eesmärgi/ajendiga.

Tulles nüüd tagasi sisemise ilu juurde (jaa, ma tean, et olen teemast päris kõrvale kaldunud), siis võiksime endilt küsida, et millised me sisemiselt oleme? Milliste omaduste, soovide, mõtete ja ideedega? Ehk teisisõnu, millised isiksused me tegelikult oleme kauni välisfassaadi ja maski all, mida endale pidevalt ette paneme? Inimsuhteid ja elu üldiselt ei saa rajada välimisele. Sellele ei saa lootma jääda, sest ükskõik, kui palju sisemisi ja välimisi maske me endale ette ehitame, ükspäev peavad müürid langema ning paljastama meie tõelise palge, mida me siis kas armastame või pelgame. Usun, et tõeliselt end armastaval inimesel pole midagi karta ega midagi varjata. Ta ei vaja ilmtingimata igakord meiki, et end oma kehas hästi tunda, vaid oskab hinnata ja aktsepteerida igat osa endas kui ainulaadset ja kordumatut isendit. Igas olekus tunneb ta end kergelt ja hästi, sest tema tõeline ilu ja vundament on rajatud millelegi palju enamale kui särav kleit või siredad sääred. See on midagi nii imelist ja kummastavat, et kahvatab kõik enda kõrval ja paneb inimese kiirgama kui tähe, kõikjale ja kõigile. Sisemine ilu on tegelikult siiski nähtav, hoolimata kõigest, sest inimese tegelikku sügavikku on võimalik näha ka tema käitumises ja üldises olekus, loomulikult juhul, kui inimene on endaga ja teistega tõeliselt aus ja läbinähtav. Ja tõeliselt rõkkava ja positiivse inimese ilu ei jää üldjuhul märkamata, olgu tema väline pool siis milline tahes, kuid sisemiselt kaunis inimene muutub automaatselt kauniks ka väljaspool. Seda on lihtsalt kohe näha, see pole võrreldav millegi muuga. Ta armastab ennast lihtsalt niivõrd palju, et läbi välimise imbuvad need armastusekiired ka väljapoole ja nagu mulle meeldib öelda, kus on armastus, seal on ka ilu. Armastus, olgu siis mistahes vormis, kuid peaasi et positiivne paneb kõik enda ümber särama, see on nagu lõputu voog, mis jõuab kõikjale, valgustades ja teed juhatades inimestel ja olenditel tema ümber.

Võib-olla on välimine ilu sellepärast nii tähtsaks tõusnud, sest esikohale on tulnud füüsilised tegevused oma partneri või siis üldiselt inimestega, olgu selleks siis lihtsalt suudlemine või seks. Igaüks meist on alateadlikult sunnitud nägema hea välja igal hetkel, sest mine sa ju tea, millal keegi sinult midagi küsida võib, mida tahta ja mida loota, et sa teeksid. Seda seksistlikku ja välisele põhinevat maailma on meie sisse juurutatud ja selle tähtsust aina enam süvendatud. Kes see ikka hoolib tänapäeval lahkusest ja headest sõnadest? Vaja ikka ju ripsmetušš peale niristada või parim ülikond selga heita ja tegudele asuda! Lisaks sellele suhtumisele näib ka võimust võtvat arvamus, et olgu ma sisemiselt milline tahes, välimiselt peab ikka hea välja nägema. Võib-olla mõeldakse, et halvad omadused suudetakse peita välisfassaadi taha, piirduda pinnapealse vestluse ja flirdiga ning kogu moos. Ja loomulikult, kui keegi soovib pisut sügavamale sinu hinges uuristada on ju iga kell võimalik valetada või taas üks kaitsev mask ette panna, peaasi et teisel ei tuleks ealeski võimalust meie sisemust näha. See ei tähenda, et meil on kindlasti midagi koledat varjata, vaid võib-olla näitavad meie minevikukogemused, et enda avamine lõppeb lõppude lõpuks taaskord haigetsaamisega. Teine inimene näeb meid, kritiseerib või armastab meid sellisena nagu oleme, kuid lõpuks lahkub ikkagi. Mainisin ennist, et mitte keegi meist ei taha ju ometigi haiget saada, kuid niimoodi ei saa ju üldse täiel rinnal elada, kui me endale isegi võimalust ei anna. Niimoodi võibki terve elu elada turvalistes piirides, justkui mulli sees, kuid sooviksin meelde tuletada, et elu koosneb ka paljuski riskide võtmist, enda ületamist ja proovile panemist.

Ma leian, et meil kõigil on vaja õppida vaatama sügavamale inimeste välisest poolest. Mitte iga väliselt ingel pole tegelikult ingel ja mitte iga välimuselt koletis pole tegelikult koletis. Kõik sõltub meist endist ja meie sees olevast armastusest ja lahkusest nii enda kui kaasinimeste vastu, eriti enda vastu esialgu, sest sealt saab alguse armastus kõige muu vastu. Ma ei väsi kordamast, et sisemine on välimise peegeldus. Sellest saab kõik lõppude lõpuks alguse.