Aga juhtus selline asi, et ostsin esimest korda hästi ette koha - 3 koht. Mõtlesin, et küllap mõni vene rahvusest vanem naine kõrvale istub, aga ei. Paar minutit hiljem tuleb üks neiu vene keeles tere ütlema ning istub kõrvale. Ma küsisin seejärel, et kuhu ta sõidab. Vastas, et Narva ning ma pakkusin, et vahetaks kohad ära, kuna ma lähen varem maha.

Hakkasime koos naerma ühe asja peale ning nii see vestlus arenema hakkas. Soovisin head uut aastat ning sealt alates panime mõlemad telefonid ära ja hakkasime suhtlema. Selline tunne oli taaskord nagu teaks inimest kogu elu. Jutt jooksis liiga hästi lihtsalt.

Me olime põhimõtteliselt võõrad. Teadsime üksteist umbes pool tundi, kui juba rääkisime poistest, suhetest, hobidest, mõtetest. Kõige lahedam oli see, et ka tema on sodiaagimärkide huviline ning nii saime sellest üsna pikalt rääkida. Tuli välja, et meie sünnipäevade vahe on 10 päeva ning me mõlemad oleme 17-aastased. Oleme sõnnid. Vahetasime Facebooke ning ma usun, et suhtleme veel pikalt.

Ma tutvun inimestega päris kiiresti ja tihti, kuid põhjus, miks ma selle korra siin ära mainin, on selles, et see vestlus ja juhtum muutis midagi minus. Ma kirjutasin mõned päevad tagasi siin, et me peaksime eelistama reaalset vestlust igal võimalusel virtuaalsele vestlusele. Kui ma oleksin Facebookis istunud, siis ma ei usu, et ta oleks minuga rääkima hakanud. Sama kehtib ka vastupidi. Algselt olidki mõlemal telefonid käes, kuid mingi etapp panime need lihtsalt ära ja hakkasime rääkima.

Ja nüüd mõtlen sellele, et kui ma oleksin selle inimesega näiteks netis tutvunud, siis ei teaks ma temast kuu ajaga pooltki seda, mida ma sain 1,5 tunniga teada. Lisaks sain ma lugeda emotsioone ning ühe lause taga näha mitu lauset lisaks. Netis see võimalik ei ole. Siinkohal ei taha ma netitutvusi maha teha, sest ma olen läbi interneti tutvunud päris mitme toreda inimesega, kellega suhtleme siiani. Aga reaalne tutvus on ikka hoopis teine asi.

Siia kõigele lisaks tuleks muidugi mainida seda, et internetis oleme me kõik mega julged ja võiksime saata tutvumiskirja ükskõik kellele, kuid reaalsuses ei olda nii julged. On ka erandeid. Aga enamasti ollakse reaalses elus sellised, et imelik oleks temaga niisama tutvuma ju minna. Aga imelik talle kirjutada ei ole?! Tegelikult on see pikk teema, kuid ma kirjutan sellest kunagi hiljem, praegu jätan selle lõigu siin poolikuks.

Tahan teile lihtsalt öelda, et ärge istuge niisama ja igavlege bussis, arsti ukse taga või kus iganes, kindlasti on seal inimene, kes tunneb samamoodi igavust ja tahaks suhelda kellegagi - miks mitte minna, istuda kõrvale ja paar sõna juttu ajada. Ehk leiad parima sõbra kogu eluks, lihtsalt jutukaaslase mõneks minutiks või hoopis eluarmastuse. Inimesed ümbritsevad meid kõikjal ning igaüks neist on ainulaadne. Kui sa tunned, et tahaksid mõnega neist tuttavaks saada, siis kasuta võimalust ja tee seda!