Ma pean selle Facebooki postitama! Kohe!
Facebook on koht, kus saab mugavalt sõpradega suhelda, nendega infot jagada ning uurida erinevate ürituste ja sõprade tegemiste kohta. See on moodne 21. sajandi suhtluskeskkond, milleta enamik ehk elu ette ei kujutakski. Nüüd liiguvad need uudised Facebooki uutest sätetest ja nii mõnigi plaanib oma konto kinni panna.
Hakkasingi ükskord mõtlema kõigest seoses Facebookiga. Mõni asi on üheaegselt kurb ja naljakas. Inimesed on õnnelikud, kui nende postitus suurepärasest aastavahetusest Pariisis kogub 100 like'i. Nad jagavad Pariisis tehtud pilte kõigi oma sõpradega mugavalt ühe klikiga, kuid... Kas pole mitte toredam naaseda Eestisse, saada kokku oma lähedaste sõpradega ning nendega muljetada silmas-silma, koos emotsioonidega? Sa paned küll Facebookis pildi juurde ”feeling awesome”, kuid inimesed ei näe ega tunne seda emotsiooni, mis sul tegelikult on. No, ja tegelikult on nii, et sa paned selle "feeling awesome" sinna suhteliselt niisama, sest seda emotsiooni ei pruugi sul sel hetkel üldse olla, kui sa seda postitust trükid ja neid pilte õles laed.
Inimesed ootavad ootusärevusega oma sünnipäeva ja vaatavad, kas see aasta on virtuaalseid õnnitlusi rohkem kui eelmine aasta. Tuntakse end suurepäraselt, kui nähakse, et sõber sai ainult 55 õnnitlust, aga vat sina said 150. Ei mõelda kohati sellele, et need õnnitlused on trükid enamasti täiesti niisama, moe pärast.
Meil on aeg hakata väärtustama neid reaalseid sõpru, kes meil alati olemas on ning kellega on meil muid mälestusi kui vaid mitmetunnised “lahedad” vestlused Facebooki kommentaariumites. Me suhtleme facebookis kümnete inimestega, kuid reaalses elus ei seo meid miski. Oleme kuidagi kunagi tuttavaks saanud ja aega veetnud, kuid need ajad on möödas. Selle asemel, et rääkida bussis enda kõrval reaalse inimesega, oleme hõivatud oma telefonidega. Võin ükskõik mille peale kihla vedada, et 90% inimestest, kes istuvad telefonis, on hõivatud Facebooki vestlustega. Facebook ja üleüldse telefon on justkui väljapääs sellest pärismaailmast. Imelik on ju niisama istuda ja teisi vahtida? Teate, see on minu jaoks ka imelik ja ausalt öeldes ka ma ise võtan vahel üksi olles telefoni välja ja loen kasvõi uudiseid, sest kuidagi imelik on ilma selleta.
Su kallim teeb sulle üllatuse ning sa teed kohe pildi ning pead seda koos teistega jagama. Suhtestaatust peab ka muidugi kohe uuendama, et teised ikka teaksid. Ükskõik, kus sa oled või mida sa teed-see tundub vajalik su facebooki sõpradega jagamiseks. Isegi postitakse, et ” at tallinn- üle pika aja ka siin linnas koos kasutajaga Renor Tondor. Teen ülestunnistuse, et ka mina olin üks sellistest. See tundus kuidagi selline elu osa, et sa annadki teistele teada, mida sa teed ja kus sa oled. Nüüd teen ka seda vahel, kuid 90% vähem kui varem. Mu elus on hakanud lihtsalt liiga palju asju juhtuma ning neid kõiki ei jõuaks oma facebooki sõpradega jagada ning üleüldse, pole nagu otsest vajadust ka seda teha. Las teavad need, kes teavad. Mina sain kogemuse ning ma mäletan seda. Ma sain elamuse ning ma tundsin seda.
Aga ma mõistan neid inimesi, kes on kurvad, kuna nende kallim ei taha suhtestaatust muuta või ei ole nõus positama koos temaga pilti. Miks seda peakski tegema? Piisab sellest, kui teie öökapil on armas pilt teist kahest ning te teate, et olete paar. Teie lähedased sõbrad teavad niigi, et te seda olete ning miks peakski seda kogu Facebook teadma? Jah, sa oled õnnelik, et sõbrad tegid sulle üllatussünnipäeva peo, sa oled meeletult õnnelik ning tahad seda kogu maailmaga jagada. Pole midagi halba selle jagamisest Facebooki keskkonnas, kuid hoopis lahedam oleks teha megalahe video sellel päeval, mida hiljem kokku miksida ja Youtube panna või plaadile kõrvetada. Tehke meeletult pilte ja ilmutage neist mõned oma albumitesse. Teile jäävad mälestused, kogemused ja need emotsioonid, kuid mitte lihtsalt laigid ja kommentaarid.
Kuidas ma selle kõige jagamisest Facebookis lahti sain oli tegelikult lihtne. Ma lihtsalt sain aru, et need inimesed, keda huvitab, kus ma olen ja mis ma teen, saavad seda ka ilma sotsiaalmeediata teada. Ja ma jagasin rõõmu ja head tunnet nende inimestega, kes mul reaalselt kõrval olemas olid ning tundsin end hästi. Mind ei köitnud plaan minna Facebooki ja jagada kõigiga seda, mida ma teen. Samas mõnda asja jagan ma siiani. Näiteks oma esinemisi, laulude kavereid ja infot selle kohta, kudas mul kuskil võistlusel läks. Paljud on sellest huvitatud, kuid ma ei jaksaks ju neile kõigile helistada ja infot jagada. On mugav panna Youtube esinemise video ning rääkida mõnele sõbrale lähemalt sellest, kuidas oli.
Jah, ma saaksin Facebookita hakkama. Aga väga mugav on leida sealt inimesi, uurida ühiste sõprade kohta ning hoida pilk peal värsketel uudistel ning jagada lihtsalt ja kiirelt uudiseid kõigi sõprade ja tuttavatega. Usun, et Facebookist loobumine muudaks elus päris paljutki, kuid ilma mõjuva põhjuseta ma siiski seda tegema ei hakka.
