Noor Tervisekassast: raha loobitakse tuulde. Pole vahet, millisest kassast eluks vajalik summa pangakontole laekub
Mul päriselt ei ole vahet, kas minu hambaravi, mõne pisike lapse vähiravi või mõne ema võitlust eluga rahastab Haigekassa või Tervisekassa. See ei mängi mingisugust rolli olukorras, kus peamine on saada abi.
Nii palju on vähiravimeid, mis ei kuulu vajalikku nimekirja ega ole "kulutõhusad". Olukord, kus kellegi elu on "mitte kulutõhus", samal ajal, kui Haigekassa Tervisekassaks muutmine on kohe hirmus vajalik, ajab lihtsalt nutma. Selle asemel, et midagi päriselt paremaks teha, mõni korduvalt häid tulemusi näidanud ravim inimestele kättesaadavaks muuta, tegeletakse lapsikustega.
865 000 eurot on väga suur raha. See on raha, mis loobitakse tuulde, mis kulub mitte millegi peale. Sest töötuna pole vahet, millisest kassast see eluks vajalik summa pangakontole laekub ja millise asutuse töötajad tööd leida aitavad. Ning haigena on oluline terveks saada, vahet pole, mis nime kannab asutus, mis ravi rahastab.
Ma ilmselt suudaks seda jube vajalikku nimevahetust aktsepteerida, kui poleks olukordi, kus inimene, kellel on pooleli võitlus elu eest ja surma vastu, avastab ennast üks hetk tupikust, kus tema elu pole enam kulutõhus.
Kui meie ühiskonnas ei oleks vaja vähiravifondi, mis hetkel päästab riigi poolt prügikasti visatud elusid (ja neid pole vähe). Kui ei oleks otstarvet saatel "Kodutunne", mida vaadates peab pisaraid pühkima. Kui ma ei peaks päevast-päeva kuulma lugusid vaesuses elavatest lastest, vanuritest ja noortest peredest. Kui jõulude aeg ei jookseks igalt kanalilt heategevussaated, mis koguvad annetusi Eesti inimeste heaks, kelle lood on nii kurvad ja traagilised, et valus vaadata.
Kui inimeste hambad ei laguneks puhtalt raha puudumise pärast. Kui Tallinn-Tartu maanteel ei saaks riigi tegemata töö pärast otsa lubamatult paljud imelised elud. Kui iga laps saaks vahel kinos või teatris käia. Kui igal elul oleks hindamatu väärtus ka riigi seisukohalt.
Sel hetkel, kui riik suudab tagada inimelu hindamatu väärtuse ja panustab piisavalt selle püsimisse. Kui suudetakse lahendada probleem nimega vaesus ja leitakse raha kõigi elude tarbeks. Kui kõigil lastel on ilus kodu ja säravad silmad. Kui suudetakse lahendada kõik päris probleemid ja raha peaks veel üle jääma, siis minugi poolest, vahetage neid nimesid palju jaksate!
Praegusel hetkel, kui raha on alati puudu ja elude päästmiseks ning naeratuste võlumiseks peavad annetusi tegema lihtsad Eesti inimesed, kes teenivad palka, mis ei ole just kõige kõrgem, on selline raha tuulde loopimine riigi poolt lausa häbiväärne!
Samal ajal, kui inimesed kuskil kõrgel teevad suuri ja tähtsaid otsuseid, ja jagavad raha nii, kuidas juhtub, koguvad vabatahtlikud kaubanduskeskustes ja erinevatel suurüritustel raha, et lahendada päris probleeme. Ei, neile ei maksta palka ja nad teevad seda kõike oma pere, sõprade ja vaba aja arvelt, sest iga elu loeb ja iga laps, kes üle pika aja jälle naeratab, on hindamatu varandus ja puhas rõõm.
Kui raha on kohe nii jalus, et peab hakkama selliseid totrusi välja mõtlema, siis mul on üks soovitus. Las haigekassa jääb haigekassaks ja töötukassa töötukassaks. See raha aga annetage näiteks vähiravifondile „Kingitud Elu" või saatele "Kodutunne"! Sest siis on sellest päriselt ka midagi kasu, uskuge mind!
Kellelgi ei ole vahet, millise nimega asutus talle abikäe ulatab, kui seda vaja on. Aga kellelgi on kirjeldamatult valus, kui otsa lõpeb see pisike killuke "lihtlabast statistikat".
Siinkohal võiks natuke mõelda meie riigi prioriteetidele, kas see, mida tehakse ja millele raha kulutatakse on ka päriselt oluline...
