Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

PIHTIMUS | Olen püüdnud endalt korduvalt elu võtta

 (5)

foto-51
Pilt on illustreerivFoto: Ester Vaitmaa

Olen püüdnud endalt korduvalt elu võtta. Ütlemata mitmeid kordi olen olnud enesetapu äärel, kuid miski on mind alati suutnud tagasi hoida. See polnud hirm teadmatuse ees, mis tuleb peale surma, see oli pigem hirm, mis jääb minust alles, mis saab kõigi nende kallite inimestega.

Minu vanemad olid alkohoolikud. Nad hakkasid jooma umbes siis, kui ma olin kümnene. Kodus elamine oli põrgu. Nende joomine võis alata neljapäeval ning lõppeda teisipäeval. Taoline olukord lubas mul ühte normaalset päeva nädalas, kus ma sain tunda normaalset pereelu ning hetkeks tunda end õnnelikuna. Jah, ma olin õnnelik neil hetkedel, sest minu ema oli normaalne ja kuna olin nii noor, siis ei julgenud ometigi vanematele etteheiteid teha.

Elades aastaid taolises olukorras, kus ma ei tundnud end oma kodus kaitstuna, hakkas kõik see mõjuma rängalt minu psüühikale. Kellelegi kurta ei osanud, sest mul oli häbi. Ei sõbrad ega minu pärisisa, mitte keegi polnud kursis kodus toimuvaga. Pidasin vastu ainult sellel põhjusel, et meil oli toona palju koduloomi. Kui lahkusin paariks päevaks kodunt, siis naastes tihti avastasin, et koerad on toitmata ning jalutamata. Tundsin, et see on minu kohustus hoolitseda nende eest, sest ometigi pole nemad milleksi süüdi ega peaks kannatama. Kannatasin selle kõige all hoopiski mina.

Aastaid elasin sellist elu, mil kartsin koju tulla, sest kunagi ei võinud teada, mis mind ees ootab. Heal päeval tulin koju ning ema ja kasuisa olid juba nii purjus, et magasid. Halval päeval aga koju naastes hakkasid pihta alandused ja mõnitused. Polnud harukordne juhtum, kui pidin pealt nägema, kuidas minu ema pekstakse ning üks kord pidin köögipõranda verest puhtaks pesema, sest kähmlus võttis üsnagi tõsise pöörde.

Loe veel

Seotud lood:

Vaikselt hakkasid mu närvid üles andma. Kodus olla oli võimatu. Hakkasin pingete maandamiseks tegema iseendale haiget. Näiteks lõin endale rusikatega täie jõuga vastu jalgu, lõin peaga mitu korda vastu seina või hammustasin enda käsi verele. Ühel päeval, kui kodus oli järjekordne tüli, mille keskmes olin mina, nii ema kui ka kasuisa olid purjus, siis läksin enda tuppa. Mul oli siis üks ronimisredel seina peal. Sidusin sinna nööri ning panin silmuse kaela. Ma olin siis vist neliteist, kui mitte vähem. Ning kuulsin, et ema tuleb trepist ülesse. Sel hetkel oli mul silme ees pilt, kuidas ta tuleb sisse ja näeb, kuidas ma ripun selle nööri otsas, ning tulin alla, sest ei tahtnud talle seda valu tekitada. Ta astus sisse ja hakkas minu peale karjuma. Mis edasi toimus, ma ei mäleta.

See kord, mil olin enesetapule reaalselt kõige lähemal, oli aastaid hiljem. Olin siis juba üsna mõistlikus vanuses inimene, et taolist lollust mitte teha. Kõik kodus oli normaalne, ema ei olnud juba aasta joonud, sest oli Wismaris lasknud endale teha süsti. Kuid see süst toimis vaid aasta. Helistasin talle, et öelda, et teatriring on läbi ja ma lähen nüüd vanavanemate poole. Ning ma kuulsin, et minu ema on purjus. Sain seda tema häälest aru. Tol hetkel, ma mäletan seda siiamaani, mu kogu maailm kukkus kokku. Kõik illusioonid, et mul on normaalne pere, kõik. Astusin bussi pealt maha ja läksin mingisugusele vaateplatvormile, mille nime ei mäleta. Kogu aja olin justkui pilves. Astuda oli imelik, sest ma ei tajunud iseennast. Olin seal vaateplatvormil ja mõtlesin, et astuks sammu. Üle ääre. Olin täiesti apaatne, tuim, senimaani imestan, et miks ma seda siis ei teinud. Sest tol hetkel ei eksisteerinud minu jaoks enam mitte midagi. Kuid mingi hääl vist ütles, et see pole lahendus. Tol hetkel mind ei huvitanud minu ema tunded, mul oli täiesti ükskõik, kui nad minu pärast surnuks joovad. Kuid miski hoidis mind tagasi.

Praeguseks on aastaid möödunud sellest kõigest ning ma tunnen, et olen üle saanud ning oma eluga edasi liikunud. Elan pikemat aega üksi ning mul on täiesti normaalne tudengielu. Kuid miski jääb igaveseks kummitama. Inimene, kes on kord tõugatud äärmusesse, tajub elu teisiti. Ta teab, et iga hetk, kui tal üle viskab, on olemas väljapääs. Ning proovimine iseenesest ei ole talle enam väljakutse, sest ta on kord olnud seal. Ning teab, et astuda on jäänud vaid üks väike samm. Ka praegugi, kui on olnud mõni raskem hetk, mil langen sügavasse masendusse, on tulnud igasugused uitmõtted pähe. Kuid jumal tänatud, et need on tõrjutavad uitmõtted.

Ma soovin, et kõik inimesed kuulaksid üksteist rohkem. Hooliksid üksteisest rohkem. Sellist olukorda, nagu oli minul, on raske tuvastada. Sest kui inimene on harjunud aastaid sellist kaksikelu elama, siis on ta ikka selles väga vilunud. Mitte keegi minu sõpradest ei teadnud, mis minul kodus toimub. Seda ei teadnud ka minu lihane isa, kellele, kui aus olla, ei suuda ma seda siiamaani andestada. Noores vanuses laps ei räägi selliseid asju, sest ta tunneb, et on ISE selles süüdi, et on ISE selle kõik põhjustanud ning üritab asja parandada, kuni ta murdub. Ma soovisin abi, aga ma ei teadnud, kelle poole pöörduda, sest ei tahtnud, et emal minu pärast pahandusi tuleks.

Kallid noored, hoidke üksteist ning vanemad — hoidke enda lapsi. Kui te näete mõnda noorukit, kes on vahepeal kurb või hoiab oma kodust eemale või ei soovi oma perest eriti rääkida, siis proovige uurida, mis on selle põhjuseks. Ma ei tea, kui paljud on samas olukorras pidanud üles kasvama nagu mina. Ma kardan, et palju rohkemad, kui me endile aru anname.

Loodan, et nii mõnigi inimene pärast selle lugemist mõtleb natuke rohkem sellele, mis tema ümber toimub ning on oma kaaskodanike vastu hoolivam.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare