Noorte Hääl uuris kirjaniku käest, millest selline idee sündis.
Jim Ashilevi: Põhjus on kontakt. Salingeri romaani “Kuristik rukkis” peategelane Holden Caulfield räägib ühes kohas, kuidas ta tahaks, et ta saaks mõnele oma lemmikautorile helistada ja temaga juttu rääkida. Mul on alati sama tunne. Ühest küljest kardan teiste kirjanikega suhelda, sest austus nende vastu teeb mind kohmetuks, aga teisalt olen seda meelt, et kui meil on üksteisega midagi jagada, siis jagame, kuni meil see võimalus on. Ma olen elus autor ja tahan kohtuda oma elusate lugejatega. Laupäeval on kõigil huvilistel terve päev aega, et Erinevate Tubade Klubi uksest sisse astuda ja minuga koos ühes mullis olla. Loomupäraselt on ju kirjaniku töö väga üksildane, aga teatritöö on andnud mulle julguse tulla vahel rahva ette ja anda neile seda, mis mul anda on.

Milline on romaani sünnilugu?
Hakkasin seda kirjutama kohe, kui 2014. aasta veebruaris uus Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlus välja kuulutati. Olin tükk aega proosa kirjutamisest eemal olnud, mu eelmine raamat “Ma olen elus olemise tunne” ilmus 2011. aastal. Tundsin, et olen vahepeal kirjanikuna kasvanud ja tahtsin oma proosatehnikas uuele tasemele minna. Kui “Ma olen elus olemise tunne” oli jahe ja minimalistlik, siis nüüd tahtsin kirjutada midagi, milles oleks vurtsu ja lopsakust. See on ilmselt seotud ka isikliku arenguga selles suunas, et ma hoolin üha vähem enda kaitsmisest coolnessi kilbiga ja püüan liikuda inimlikuma eneseväljenduse poole.

Millest romaan räägib ja kui isiklik see lugu on?
See on lugu poisist, kes läks kehade metsa ekslema, et leida peotäit marju. Selleks, et aru saada, mida see tähendab, tuleb laupäeval ETKsse juttu kuulama tulla. Kui isiklik see lugu on? Väga.

Peatükkide vahel kostitab muusikaga Tom-Olaf Urb ehk MC Reket. Seadke laupäeval sammud ETKsse, sest sellist üritust peab oma silmaga nägema! Rohkem informatsiooni ürituse kohta saad SIIT!

Loe ka avapeatükki, seda saad teha SIIN!