"Süü on tähtedel" autorilt! LOE KATKENDIT leidlikult mitmekihilisest koomilisest romaanist "Katherine'ite küllus"

Mis puutub suhetesse, siis meeldivad Colin Singletonile Katherine’i-nimelised tüdrukud. Ja mis puutub Katherine’i-nimelistesse tüdrukutesse, siis jätavad need Colini alati maha. Üheksateistkümmend korda järjest, kui täpne olla. Kui too anagrammihull äpardunud imelaps kodust kaugele automatkale läheb, on tal taskus kümme tuhat dollarit, kannul verejanuline metssiga ja kõrvalistmel ülekaaluline sõbramees, kes armastab "Kohtunik Judyt" – aga mitte ainumastki Katherine’it. Colini suur ülesanne on tõestada Katherine’i ennustatavuse alusteoreemi, mille abil saaks ennustada suvalise suhte käiku, maksta kätte kõigi mahajäetavate eest ja saada lõpuks tüdruk endale. Selles leidlikult mitmekihilises koomilises romaanis annavad armastus, sõprus ja surnud Austria-Ungari ertshertsog viimaks kokku üllatava ja seisukohti muutva tulemuse.

John Green

Katherine’ite küllus

Inglise keelest tõlkinud Eve Laur

Kirjastus Pegasus

(üks)

Järgmisel hommikul pärast seda, kui tuntud imelaps Colin Singleton oli keskkooli lõpetanud ja üheksateistkümnes Katherine’i-nimeline tüdruk oli ta maha jätnud, läks ta vanni. Colin eelistas alati vanni; üks tema peamisi elulisi põhimõtteid oli mitte kunagi teha püstijalu asju, mida sai teha lamades. Ta ronis vanni niipea, kui vesi oli soojaks läinud, ning istus ja vaatas omamoodi ilmetu näoga pealt, kuidas vesi teda vallutas. Vesi kerkis mööda ta vannis ristamisi kronksu tõmmatud jalgu. Poiss pani tähele, ehkki ähmaselt, et ta oli selle vanni jaoks liiga pikk ja liiga suur – justkui peaaegu täiskasvanud inimene, kes mängib last.
Kui vesi hakkas üle tema kõhna, ent lihasteta kõhu loksuma, mõtles poiss Archimedesele. Kui Colin oli umbes nelja-aastane, luges ta üht raamatut Kreeka filosoofist Archimedesest, kes oli vanni istudes avastanud, et keha ruumala saab mõõta vee väljasurve abil. Selle avastuse peale oli Archimedes väidetavalt hõisanud: “Heureka!” ja ihualasti mööda tänavaid ringi tormanud. Raamatus oli öeldud, et paljude tähtsate avastuste juurde kuulub heureka-hetk. Sellest hoolimata tahtis Colin ikkagi tähtsaid avastusi teha, nii et ta uuris asja ema käest, kui too õhtul koju tuli.
“Emme, kas minul tuleb ka kunagi heureka-hetk?”
“Oi, kullapai,” ütles ema tal käest kinni võttes. “Mis lahti?”
“Ma tahan endale ka heureka-hetke,” nõudis poiss umbes samasugusel toonil, nagu mõni teine laps oleks väljendanud oma igatsust teismelise ninja-kilpkonna järele.
Ema surus käeselja vastu poja põske ja naeratas, nägu talle nii lähedal, et poiss tundis kohvi ja meigi lõhna. “Muidugi, pisi-Colin. Muidugi saad.”
Aga emad valetavad. See käib neil töökohustuste hulka.

Colin hingas sügavalt sisse ja libistas end peadpidi vee alla. Ma nutan, mõtles ta ja avas silmad, et kibedasse seebivette vahtida. Mul on nututuju, järelikult ma nutan, aga sellest on võimatu aru saada, kuna ma olen vee all. Ehkki tegelikult ta ei nutnud. Imelikul kombel oli ta liiga suures masenduses, et nutta. Tal oli liiga valus. Tundus, nagu oleks tüdruk temast nutva osa ära võtnud.
Ta tõmbas vannil korgi eest, tõusis püsti, kuivatas ja pani riidesse. Kui ta vannitoast välja tuli, istusid mõlemad vanemad tema voodil. See polnud kunagi hea märk, kui mõlemad vanemad korraga tema toas viibisid. Aastate jooksul oli see tähendanud järgmist:

1. Sinu vanaema/vanaisa/tädi-Suzie-keda-sa-pole-kunagi-­­­näi­nud­-aga-kes-oli-tore-inimene-ja-kellest-on-nii- väga-kahju on surnud.
2. Sa lased sel Katherine’i-nimelisel tüdrukul oma tähelepanu õpingutelt kõrvale tõmmata.
3. Laste saamiseks tehakse midagi sellist, mis tundub sulle pärastpoole huvitav, aga praegu ajab kõigest judinad peale, ja mõnikord teevad inimesed laste saamiseks mõeldud kehaosadega ka sääraseid asju, mis ei ole otseselt lapsetegemisega seotud, näiteks suudlevad üksteist sellistesse kohtadesse, mis ei asu näo peal.

See ei tähendanud kunagi:

4. Üks Katherine’i-nimeline tüdruk helistas sulle, kui sa vannis olid. Ta palub andeks. Ta armastab sind ikka veel ja tegi kohutava vea ja ootab sind all.
Ent sellegipoolest tundis Colin tahtmatult lootust, et vanemad olid tulnud tema tuppa teatama neljanda kategooria uudist. Üldiselt oli ta pessimistlik inimene, aga Katherine’ite suhtes tegi ta erandi: talle tundus alati, et nad tulevad tema juurde tagasi. Temas paisus tunne, et ta armastab tüdrukut ja tüdruk armastab teda samuti, ta tajus kurgupõhjas adrenaliini maitset, võib-olla tunneb ta veel kunagi tüdruku kätt oma peos ja kuuleb tema valju kannatamatut häält, kui see end sosinaks kokku pakib ja ütleb ma-armastan-sind nii kähku ja vaikselt, nagu ta seda alati öelnud oli. Tüdruk ütles: “Ma armastan sind,” justkui oleks see ilmatumalt suur saladus.
Isa tõusis püsti ja astus pojale vastu. “Katherine helistas minu mobiilile,” ütles ta. “Ta on sinu pärast mures.” Colin tundis isa kätt oma õlal, siis astusid nad teineteisele lähemale ja kallistasid.
“Meie oleme samuti mures,” ütles ema. Ta oli väikest kasvu naine, kel olid pruunid lokkis juuksed ja laubal üksik valge salk. “Ja hämmingus,” lisas ta. “Mis juhtus?”
“Ma ei tea,” ütles Colin tasakesi isa õla sisse. “Ta lihtsalt… tal sai minust kõrini. Tüdines ära. Või nii ta ütles.” Ja siis tõusis ema püsti ja läks üleüldiseks kallistamiseks, kõik kohad olid käsi täis ja ema nuttis. Colin puges kallistustest välja ja istus voodile. Tal oli kange vajadus nad otsekohe oma toast välja saata, justkui ähvardaks ta õhku lennata, kui nad ära ei lähe. Sõna otseses mõttes. Soolikad seinu mööda laiali, imelapse aju kolbast päevatekile läigatanud.
“Noh, mingil hetkel tuleb meil maha istuda ja sinu võimalusi kaaluda,” ütles isa. Isa oli kaalumises kibe käsi. “Ei tahaks just halva asja juures häid külgi otsida, aga paistab, et sul on tänavu suvel rohkem vaba aega. Võib-olla Northwesterni suvekool?”
“Mul on päriselt ka vaja üksi olla, ainult täna,” vastas Colin, püüdes jätta rahulikku muljet, et vanemad ära läheksid ja temal poleks vaja õhku lennata. “Äkki kaalume homme?”
“Loomulikult, kullapai,” ütles emme. “Me oleme päev otsa kodus. Sa võid iga kell alla tulla, kui tahad, ja me armastame sind ja sa oled nii-nii eriline, Colin, ja ära kuula seda tüdrukut, sa oled ikkagi kõige suurepärasem, kõige helgema peaga poiss…” Ja sel hetkel tormas kõige erilisem, suurepärasem ja helgema peaga poiss vannituppa ning oksendas oma sisikonna pahupidi. Eks seegi käis plahvatuse eest.
“Oih, Colin!” hüüatas ema.
“Mul on vaja lihtsalt üksi olla,” teatas Colin vannitoast. “Palun!”
Kui ta välja tuli, olid nad kadunud.
Järgmised neliteist tundi luges Colin ilma söögi-, joogi- või oksepause tegemata aina uuesti oma aastaraamatut, mille ta oli kõigest neli päeva tagasi kätte saanud. Kui harilik aastaraamatujura kõrvale jätta, võis sealt leida seitsekümmend kaks pühendust. Kaksteist olid lihtsalt allkirjad, viiskümmend kuus olid ära märkinud tema tarkuse, kakskümmend viis ütlesid, et oleksid tahtnud teda paremini tundma õppida, üksteist ütlesid, et temaga oli inglise keele tunnis lõbus, seitse kasutasid sõna “pupillaarsfinkter” ja tervenisti seitseteist lõpetasid sõnadega: “Ole lahe edasi!” Colin Singleton sai edasi lahe olla niisama palju, kui sinivaal sai edasi sale või Bangladesh edasi rikas olla. Tõenäoliselt tegid need seitseteist inimest nalja. Ta mõtles selle üle järele – ja pidas aru, kuidas kakskümmend viis tema klassikaaslast, kellest mõnega oli ta kaksteist aastat järjest ühes koolis käinud, võisid tahta teda “paremini tunda õppida”. Justkui poleks neil selleks seni võimalust olnud.
Aga enamasti luges ta nende neljateistkümne tunni jooksul üha uuesti Katherine XIX sissekannet:

Col!
Kõigi kohtade terviseks, kus me käinud oleme. Ja kõigi kohtade terviseks, kuhu me veel läheme. Ja siin ma nüüd olen, sosistan ikka ja jälle ja jälle ja jälle: maarmastansind.
Kuulun igavesti sulle
K-a-t-h-e-r-i-n-e

Lõpuks leidis poiss, et voodi on tema meeleolu jaoks liiga mugav paik, sestap heitis ta selili põrandale ja sirutas jalad vaibal laiali. Ta paigutas “kuulun igavesti sulle” tähti ringi, kuni leidis lõpuks sobiva anagrammi: kuulus, ei, igatsev null. Ja nii lebas too igatsev null seal põrandal ja kordas endamisi ammugi pähe kulunud sõnumit ja tahtis nutta, aga selle asemel tundis vaid valu oma päikesepõimiku taga. Nutmine annab midagi juurde: nutmine võrdub sina pluss pisarad. Aga see tunne, mis Colinit praegu valdas, oli nutmise kohutav vastand. See oli sina miinus midagi. Ta mõtles aina ühele sõnale – igavesti – ja tundis põletavat valu otse rinnakorvi all.
Nii valusasti polnud ta veel kunagi jalaga tagumikku saanud. Ja seda viimast oli ta saanud üksjagu palju.

(kaks)
Niisugune valu kestis peaaegu kella kümneni õhtul, kuni üks võrdlemisi priske ja karvane Liibanoni päritolu tüüp ilma koputamata Colini tuppa sisse sadas. Colin pööras pead ja kõõritas üles tema poole.
“Mis pagan siin toimub?” küsis Hassan peaaegu karjudes.
“Ta jättis mu maha,” vastas Colin.
“Kuulsin jah. Kuule, Sitzpinkler , ma lohutaks sind hea meelega, aga mul on praegu sihuke põiekas, et sellega saaks põleva maja ära kustutada.” Hassan tuhises voodist mööda ja tegi vannitoa ukse lahti. “Jessas, Singleton, mida sa söönud oled?! Haiseb nagu – ÄÄÄH! ROPS! ROPS! AIIIIEEE!” Ja samal ajal, kui Hassan karjus, mõtles Colin: Õigus jah. Pott. Oleks pidanud vett peale tõmbama.
“Ära pahanda, kui muist mööda läks,” ütles Hassan tagasi tulles. Ta istus voodiservale ja andis Colini kõhuli lamavale kehale kerge jalavopsu. “Ma pidin seal kahe krdi käega nina kinni hoidma, nii et Piksepüss käis vabalt tilla-talla. See krdi endel on üks kõva pendel.” Colin ei naernud. “Jessas, sinuga on ikka päris kööga, sest a) Pikse­­püssi naljad on mu kõige parem materjal ja b) no kes see unustab omaenda ropsile vett peale tõmmata?”
“Ma tahaks ainult urgu pugeda ja maha surra.” Colin rääkis koorekarva vaiba sisse, hääl kuuldavalt tundetu.
“Ossa poiss,” ütles Hassan aeglaselt välja hingates.
“Ma tahtsin ainult seda, et ta mind armastaks, ja oma eluga midagi mõttekat peale hakata. Ja vaata, mis sellest välja tuli. No vaata!” ütles ta.
“Vaatangi. Ja muideks, kafir , see ei meeldi mulle, mida ma näen. Või mida ma haistan, kui juba jutuks tuli.” Hassan heitis voodile selili ja jättis Colini ahastuse korraks õhku rippuma.
“Ma olen lihtsalt… Ma olen lihtsalt üks äkapüks. Võib-olla ongi asi selles? Mis siis, kui ma istun kümne aasta pärast mingis krdi kontorikuudis ja löön numbreid kokku ja õpin korvpallistatistikat pähe, et oma fantaasialiigas laineid lüüa, ja olen temast ilma ja ei tee kunagi midagi silmapaistvat ja olen lihtsalt üks mõttetu mees?”
Hassan tõusis istuli, käed põlvedel. “Vaat selleks ongi vaja jumalat uskuda. Sest mina ei arva, et mul kunagi üldse mingi kontorikuut tuleb, ja ma olen rõõmsam kui siga sitahunnikus.”
Colin ohkas. Kuigi Hassan polnud ise just eriti usklik inimene, üritas ta sageli naljaviluks Colinit pöörata. “Õige. Usu jumalasse. Väga hea mõte. Ma usuks hea meelega kas või seda, et ma saan udusulis hiidpingviinide seljas kosmosesse lennata ja nullgravitatsiooni juures Katherine XIX-t keppida.”
“Singleton, sinul on jumalat vaja rohkem kui kellelgi teisel, keda ma kunagi kohanud olen.”
“Nojah, ja sinul on vaja kolledžisse minna,” pomises Colin. Hassan oigas. Ta oli lõpetanud kooli Colinist aasta varem ja võtnud “aastaks aja maha”, hoolimata sellest, et oli Chicago Loyola ülikooli sisse saanud. Kuna Hassan ei olnud ennast ka tulevaks sügiseks loengutesse kirja pannud, siis paistis, et tema ühest pausiaastast saab peagi kaks.
“Ära hõõru seda mulle nina alla,” ütles Hassan muiates. “Tead, vend, mina ei ole omadega nii krdi mudas, et ma ei saa ennast vaiba pealt püsti aetud ja omaenda ropsi alla loputatud. Ja tead, miks? Sest jumal on minuga.”
“Ära tule mind jälle pöörama!” oigas Colin, kel polnud praegu sugugi naljatuju. Hassan kargas püsti, istus Colinile kaksiratsi selga, surus sõbra käed vastu maad ja hakkas karjuma: “Ei ole teist jumalat peale jumala ja Muhamed on tema prohvet! Korda minu järel, Sitzpinkler! La ilaha illa-llah!” Colin hakkas Hassani keharaskuse all hingetult naerma ja Hassan naeris kaasa. “Ma üritan sind sunni­kut põrgust päästa!”
“Käi mu pealt ära, muidu ma olengi varsti seal,” kähises Colin.
Hassan tõusis püsti ja lülitus kohe tõsisele lainele. “Nii, milles täpselt probleem on?”
“Probleem on täpselt selles, et ta jättis mu maha. Et ma olen üksi. Issand jumal, ma olen jälle üksi! Ja mitte ainult seda: ma olen ka täielik äkapüks, juhul kui sa pole tähele pannud. Ma olen põhja kõrbenud, ma olen endine. Katherine XIX endine peika. Endine imelaps. Endine suur lootus. Praegune suur pettumus.” Nagu Colin oli Hassanile lugematuid kordi seletanud, on sõnade “imelaps” ja “geenius” vahel selge vahe.
Imelapsed saavad väga kiiresti selgeks selle, mille teised inimesed on varem välja uurinud; geeniused avastavad seda, mida keegi teine pole enne avastanud. Imelapsed õpivad, geeniused teevad. Valdav enamik imelapsi ei saa täiseas geeniusteks. Colin oli peaaegu kindel, et tema kuulus õnnetu enamiku hulka.
Hassan istus voodile ja sikutas oma karvast lõualotti. “Kas põhiprobleem on praegu geeniuse värk või Katherine’i värk?”
“Ma armastan teda nii väga,” oli Colini ainus vastus. Ent tegelikult olid need kaks probleemi Colini jaoks omavahel seotud. Probleem oli selles, et too kõige erilisem, suurepärasem, helgema peaga poiss oli… noh, olematu. Suur Probleem oli see, et Tema oli tühi koht. Colin Singleton, tuntud imelaps, tuntud Katherine’i sõdade veteran, tuntud jobu ja Sitzpinkler, oli Katherine XIX jaoks tühi koht ja maailma jaoks niisamuti. Ühtäkki polnud ta ei kellegi peika ega ka kellegi geenius. Ja see oli – kui kasutada imelapsele ootus­­päraselt varjundirikast sõna – mage.
“Vaata, see geeniuse värk,” jätkas Hassan, nagu polekski Colin talle just äsja oma armastust kurtnud, “ei tähenda midagi. Asi on lihtsalt selles, et sa tahad kuulus olla.”
“Ei ole asi selles. Ma tahan oluline olla,” ütles ta.
“Just. Nagu ma ütlesin, sa tahad kuulus olla. Kuulus on uus populaarne. Ja ega sust järgmist krdi Ameerika supermodelli ei saa, see on jumala kindel. Nii et järelikult tahad sa olla järgmine Ameerika supergeenius ja vingud nüüd selle üle – ära võta isiklikult! –, et sa polegi veel selleks saanud.”
“Sinust pole üldse kasu,” pomises Colin vaiba sisse. Ta pööras pead ja vaatas üles Hassanile otsa.
“Tõuse püsti!” ütles Hassan ja küünitas käe alla. Colin haaras tal käest kinni, vinnas end üles ja üritas siis Hassani kätt lahti lasta. Aga Hassan surus selle kõvemini pihku. “Kafir, sul on väga keeruline probleem, millele on väga lihtne lahendus.”