Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

Tähtajaline elu: nädalavahetuse jooksul ei saanud ma sõpradelt ühtegi kirja. Ehmatusega taipasin, et tegelikult ei ootagi ma nii väga uudiseid Eestist



Tähtajaline elu: nädalavahetuse jooksul ei saanud ma sõpradelt ühtegi kirja. Ehmatusega taipasin, et tegelikult ei ootagi ma nii väga uudiseid Eestist
Foto: Unsplash/Alvaro Serrano

Loe 2. peatükki Heli Künnapase noorteraamatust "Tähtajaline elu" 2. osa. Esimest osa saad lugeda SIIT!

2.
Kellele: mitmele
Kellelt: Rebecca
Aeg: 12. aprill

Tere kallikesed!

Tuulise linna lähedalt, nagu Chicagot kutsutakse, lähevad minu sõnad teieni teele. Chicago on siit umbes poolteist tundi lõuna poole. Kas te pole kunagi mõelnud, et millal jõuab tuul minu juurest teieni? Me oleme nii kaugel ja samas on meie ümber ju ikka üks ja see sama maailm. Kummaline. Ja samas nii loogiline.
Esimesed avastusretked uues kodus ja selle ümbruses on tehtud. Siin on samuti suur ja ameerikalik maja. Minu tuba on küll pisike ja koosneb enamasti suurest voodist ja sisseehitatud riidekapist. Voodit pole ma päris segi veel ajanudki, sest kasutan magamiseks sellest vaid imeväikest osa. Kappi panin ka riided ära. Kõik, mis poole aasta jooksul olen kogunud. Enamus kapist on ikka kasutamata.
Maja taga on tiik ning majas sees bassein. Hmm, arvata võite, mille järgi ma selle pere valisin. Kaksikutest beebid polnud ilmselt peamine põhjus. Jah, uues kohas ja uue hooga, aga juba alustamisel on mu põhjused valed ... Ehk saan siiski hakkama.
Töötan siin tõesti täie rauaga. Nädala normi 45 tundi teen ära tööpäevadel ning nädalavahetused on pärast vabad. Pere saab oma raha eest minult ikka kõik, sest tegemist väikeste kaksikutega jätkub. Mingist erilisest lebotamisest siin küll juttu ei ole. Samas läheb aeg seetõttu kiiremini ja päevad justkui sulavad käest. Enamasti. Mitte küll sellistel
päevadel, kui nad kahekesi kooris nutavad ja mingile rahustamisele ei allu. Juhtub ka seda.
Suurim masendus on mul auto teemal. Perel (eriti Maryl) on hunnik reegleid auto kasutamise kohta. Üks neist on, et mul peavad kohalik juhiluba olema. Neil pidi olema selline kindlustus, et kui Eesti juhiloaga sõidan ja midagi juhtub, siis kindlustus ei kata kulusid. Iseenesest väga loogiline. Probleem on aga selles, et kirjalikule testile pääsemise järjekord on 2 kuud. Lihtne matemaatika näitab, et sel juhul olen oma siinsest poolest aastast peaaegu poole põhimõtteliselt koduarestis. Nad lubasid veel uurida, et äkki lähimates maakondades on varasemaid aegu ja ma ei pea äkki juunikuuni ootama.
Praegu on mu elu aga tegelikult siin hea ja rahulik. Kui ma oma 9 tundi päevas ära töötan, siis ma ei kipugi enam kuhugi. Raha jääb ka alles. Olen igal õhtul püüdnud koduses sisebasseinis ujuda ja raamatuid ka lugeda. Kui ma ei mõtleks, et see on sunnitud puhkus, siis oleks nagu täitsa puhkus. Pean veel harjutama seda, kuidas halbu asju ignoreerida ja nautida seda, mis mul hetkel elus olemas on.
Pererahval on siin veel 2 väikest koera, kass ja kalad... No kui kass sööks ühe väikse kalaeine, siis oleks küll ainult koerad ja kass. No olgu – siinsed kalad on nii suured, et jätkuks mitmeks kalaeineks nii koertele kui kassidele. Näha on, et Mary ja Thomas on pikalt ainult kahekesi koos olnud ning nunnutamise vajaduse loomade peal välja elanud. Nüüd küll elavad koerad basseini eesruumis, mis on ühendatud suure õueaedikuga. Tohutult aega nendega ei veedeta, aga on tunda, et neil on oluline koht peres. Kui mina õhtuti ujuma lähen, siis teevad nad hullu kisa. Hea on, et siin majad nii suured on, et magamistubadesse see lärm ei kosta.
Hoolimata kõigest sellest, mis siin on teistmoodi, tundub, et nad siiski püüavad mind mõista. Näiteks jõudsime kokkuleppele, et saan lisatööna lehti riisuda. Oi, kuidas ma sellest olen puudust tundnud. Siin on see töö aga tegemata. Nii et kui homme on ilus ilm, saan ma lõpuks ometi jälle õues töötamist nautida.
Päikest teile!
Kallistan!

Loe veel

Seotud lood:

Rebecca

Kehv internetiühendus ei vedanud mind seekord alt ja sain kirja katkestusteta ära saata. Vähe sellest, et ühendus oli niigi halb, siis elas kontoritoa kõrval toas kass, kes püüdis kogu netis istutud aja jooksul juhet ukse alt enda juurde sikutada. Esimesel korral ei saanud ma aru, mis toimub, kuid peale esimest netikatkestust oskasin ettevaatlikum olla.
Nädalavahetuse jooksul ei potsatanud mu mailboxi’i mitte ühtegi vastust. Esmaspäeva hommikul saatsin järgmise kirjatüki enda poolt teele.

Kellele: mitmele
Kellelt: Rebecca
Aeg: 15. aprill

Tere kena esmaspäeva hommikut kõigile!
Olete nädalavahetusel vist kõik netist eemal ... või kõigil on nii kiire? Igatahes kirjutan juba jälle ning alustuseks veidi minu nädalavahetusest.
Kokkulepe ilmataadiga toimis ja saingi laupäeva hommikul alustada lehtede riisumisega. Kuna elame peaaegu Michigani järve ääres, siis on siin pidevalt päris tuuline. Järve ääres elamine ei tähenda muidugi seda, et mingilgi moel vee äärde pääseks. Naabrid ja eratee sildid on kõikjal ees, nii et mina saan järve vaid teise korruse terrassilt läbi puude imetleda. Praegu veel saab, aga kui kõik puud täitsa lehte lähevad, on seegi järvevaade kadunud. Järve ääres olen aga käinud küll. Siin lähedal on mingi kool. Läbi selle õue saab. Seal on küll ka sissepääsukeelu sildid üleval, aga ma tõesti ei jõua enam kogu seda keelumajandust järgida. Mis mõttes järv on ja ma mitte kuidagi selleni ei pääse? Nii ma siis marsingi õhtuti läbi kooli parkla ja istun järve ääres suurtel kividel või mahalangenud puudel. Suured veekogud on alati nii võimsad.
Laupäevase riisumisega läks aga nii, et alustasin hommikul kell 10 ja lõpetasin umbes kell 21. Ei, jõud ei saanud otsa, aga selleks ajaks oli juba umbes 1,5 tundi päike loojas olnud ja ma tõesti ei näinud enam mitte midagi. Lootsin küll väga, et saan ühe päevaga lõpetatud, aga no ei õnnestunud.
Kui õhtul kinda käest ära võtsin, siis – üllatus-üllatus – oli peopesal mitu korralikku villi. Üldse tundus, et kogu keha tahab kohe maha surra. Pole nalja asi, kui 101 aastat pole mingit füüsilist tööd teinud ja siis alustuseks kohe 11 tundi järjest.
Pereema Mary ütles, et järgmisel päeval ma ei tohi enam välja minna, sest olen nii sant. Muidugi saadeti mind laupäeva õhtul kohe mullivanni. Ma polegi enne mullivannis käinud, seega nautisin täiega. Panin korralikult mullivahtu ka, et oleks ikka nagu päris. Oligi. Kuni äkitselt oli liiga päris ... ehk liiga vahune. Läks tükk võitlemist, enne kui õnnestus vaht allutada ja vannitoapõrand päästa.
Vannitoast väljasaamine oli omaette ooper. Siin on ju ukselingid ümmargused nupud. Aga katsu seda keerata, kui peopesa on rivist väljas. Kuna ma praegu siin teile kirjutan, siis ilmselgelt ma lõpuks ikka välja sain.
Pühapäeva hommikul käisime perekondlikult kohalikus loomaaias. Täitsa uskumatu – sellises pisikeses kohas on täiesti korralik loomaaed, kus on pingviinid, kängurud, kaelkirjakud ja kõik muud loomad. See on kõigile tasuta ning lahtiolekuaegadel võib vabalt sisse-välja käia. Kindlasti lähen sinna veel. Täna oli käimisega veidi raskusi. Kogu keha oli eilsest tööpäevast kange, nii et see võttis loomade nautimiselt tähelepanu ära. Või noh – tegelikult hoopis pööras sellele tähelepanu, sest ega loomaaed ei ole ju tegelikult päris normaalne koht. Vähemalt mitte loomade jaoks. Kuigi teisalt peavad vaid mõned loomad kannatama selleks, et inimkonnal säiliks mingigi kontakt loodusega. Äkki see polegi nii suur hind?
Pühapäeva pärastlõunal olin aga eestlasliku jonniga loomulikult uuesti õues. Töö jäi eelmisel päeval ju pooleli. Oi, kui valus oli ... vähemalt algul. Kui hoo sisse sain, siis lasin veel 7 tundi järjest. Nüüd sai tõesti kõik valmis. Tenniseväljak ja sissesõidutee tuleb veel selle puhumismasinaga üle puhuda, et ka lahtise mulla ära saaks, kuid muidu on kõik tehtud.
Kui tuppa uudist teatama tulin, sain Mary käest veel 100 dollarit. Saatsin ta seejärel ikka vaatama ma, et mis ma teinud olin. Mary oli väga vaimustunud. Aed ei olevat kunagi nii kaunis välja näinud. Põõsa alt lehtede seest leidsin ka paar aiapäkapikku, mis olevat ammu kadunud olnud. Eks see andis ka plusspunkte. Mulle jääb muidugi arusaamatuks, kuidas saab täiskasvanud inimeste maja õues midagi mitteliikuvat ära kaduda? Saan aru, kui lapsed liigutaksid asju ... või koerad, aga needki on siin majas oma aedikus kinni. Pigem on küsimus, et millal Mary ja Thomas üldse ise sattusid viimati oma maja taha aeda? Usun, et see oli väga ammu. Ja kui aknast vaadata, siis tõesti põõsa all lehtede sees aiapäkapikke ei näe.
Hetkel võib lisaraha teenimise võimalustega siin rahule jääda. Kuna mul praegu vaba ajaga nagunii midagi paremat teha pole, siis sobis selline nädalavahetuse veetmine väga hästi.

Kallistan!
Rebecca

Jah, nädalavahetuse jooksul ei saanud ma sõpradelt ühtegi kirja. Minu Ameerika aasta alguse mitmekümne kirjaga päeva jooksul ei saa seda sugugi võrrelda, surus mõru tunne sisemuses. Ehmatusega taipasin, et tegelikult ei ootagi ma nii väga uudiseid Eestist. Mul polnud enam õrna aimugi, mis aastaaeg Eestis on. Jah, ma tean, et neil on samuti aprillikuu, nagu meil, aga milline see Eestis välja peaks nägema? Ja milline tegelikult on? Seda ma ei teadnud. Ja ma ei tundnud sellest ka puudust.
Ammugi ei mõelnud ma enam mitmes ajatsoonis. Eesti kellaaega arvutasin vaid koju helistades, et ma päris keskööl nende telefoni otsa ei satuks. Ise aga elasin nüüd täiel määral kohaliku kella järgi, ega ajanud ennast segadusse sellega, mida samal ajal Eestis teeksin.
Ma ei mõelnud inimestele, kes mulle pole kirjutanud, kellele ma pole meelde tulnud. Ma ei mõelnud, millised on praegu nende igapäevased elud, millega nad tegelevad, kuidas ja kellega suhtlevad. Esimestel kuudel tundsin iga uudisega, kuidas ma millestki ilma jään. Nüüd teadsin juba ammu, et ma pole osa sellest. Ma olen kusagil mujal. Mingis muus süsteemis.
Jah, tundsin ennast üksi. Aga mitte üksikuna. Lihtsalt kuidagi mitme koha vahel hõljumas. Aga enam polnud see Eesti ja Ameerika vahel kõikumine, vaid Eesti-Connecticut-Wisconsin trajektooril ekslemine. Ebamäärane olek päris kodu-esimese USA kodu-teise USA kodu vahel. Tahtmine olla kõikjal ja mitte kusagil. Sobimine kõikjale ja mitte kusagile.
Ma igatsesin oma Connecticuti osariiki maha jäänud sõpru. Sealset elurütmi, kohti, inimesi. Connecticutis kohapeal olles tundsin, et midagi on puudu. Praegu eemal olles saan aru, kui hästi ma enda jaoks seal elu olin juba sisse seadnud. Ja nüüd tuli otsast peale alata. Ainult selle vahega, et kui Connecticutis alustasin oktoobrikuus teadmisega, et elan seal vaid aasta, siis siin alustasin teadmisega, et elan siin vaid pool aastat... Millest praeguseks on järgi jäänud veel vaid viis kuud. Kõigest!
Ma ei tea enam ise ka, kas see on pikk või lühike aeg. Sõprussuhete ja toimiva elukorralduse ülesehitamiseks lühike, samas elamatajätmiseks ja niisama oktoobrikuu ootamiseks pikk aeg. Saa siis aru, et mida oleks õige teha.

Heli Künnapase noorteromaani "Tähtajaline elu" 2.osa on poodides saadaval detsembri keskpaigas. Kirjaniku ja kirjastaja muudest tegemistest ja ülejäänud teostest saad lugeda siit!

Jätkub järgmisel kolmapäeval!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare