Viis aastat tagasi rääkisin küberkiusamisest. Nüüd räägin vähemalt sama olulisel teemal. Eestis elab umbkaudu neljandik vene rahvusest inimesi. Kas Teie olete kunagi mõelnud, kui palju intelligentseid ja toredaid inimesi nende hulgas leidub?

Lõppude lõpuks on meil ka sarnased ideaalid: tahame hästi elada.

Isiklikult mõtlesin mõned päevad tagasi sellele, mitu venelasest sõpra mul on. Jah, mõni tuttav nagu on, aga päris igapäevaselt noortega, kelle emakeeleks on vene keel, ma väga palju läbi ei käi. Kindlasti on teie seas inimesi, kes minuga samastuda suudavad. Inimesi, kes teavad, et nende naaber on teisest rahvusest, aga tegelikult ei satu nendega kunagi kontakti looma.

Miks teen seda videot? Aasta 2018 on hetk murranguks. On aeg lõpetada noorte kategooriatesse surumine. Kasvame samas riigis, sama poliitilise korra all, sarnases kultuurilises ruumis, seisame silmitsi sarnaste probleemidega. Lõppude lõpuks on meil ka sarnased ideaalid: tahame hästi elada.

Sõna "hästi" defineerib igaüks erinevalt. Kuid selleks, et see „hästi" oleks kõigile võimalik, tuleb luua raamistik, mis selle võimalikuks teeb. On näha, et ühiskonnas oodatakse muutusi. Kui olete märganud, on Eestis pead kergitanud uus poliitiline liikumine nimega Eesti200, kelle ideede hulgas on hästi kõlama jäänud ka idee ühisest koolist kõikidele Eesti noortele.

Kas olete kunagi mõelnud, mis saaks, kui Eesti ja Vene noored käiksid samas koolis? Kõlab utoopiliselt, eks? Aga minu arvates on see täiesti saavutatav. Tänases Eestis elame kahes paralleeluniversumis, kahes erinevas koolisüsteemis, kuigi seisame vastamisi samade probleemidega.

Öeldakse, et kaks pead on ikka kaks pead, aga praegusel hetkel üritame ühte pead isoleerida. Proovin seda nüüd vähem kujundlikult selgitada. Kui meil on mitu vaatenurka ja seisukohta, suudame langetada mõistlikuma otsuse.

Tänases Eestis elame kahes paralleeluniversumis, kahes erinevas koolisüsteemis, kuigi seisame vastamisi samade probleemidega.

Näiteks oletame, et võtame Eestist sada inimest: 75 eestlast ja 25 venelast. Nendest kahekümne viiest viis suudavad võib-olla õppida eesti keele perfektselt selgeks ja integreeruda eestikeelsesse ühiskonda, näiteks poliitikas osalemise kaudu. Siit aga mõtlemiskoht: mis saab ülejäänud kahekümnest? Kui surume venekeelsed noored eraldi alg- ja põhikoolidesse, eraldi universumitesse, isoleerime nad ka võimalusest jätkata haridusteed eestikeelsetes kõrgkoolides ja see on selge kaotus mitte ainult neile noortele endile, vaid ka Eesti riigile.

Sattusin hiljuti analüüsile aastast 2010. Nüüd kriitikud saavad tulistada mu pihta, et miks ma uuemaid andmeid ei kasuta. Paraku on see teema moes väga hooti. Mõnel aastal kihab pott tulistest aruteludest, teisel aastal ei kostu kuskilt midagi. Sellepärast pärineb analüüs aastast 2010. Selle järgi napib häid vene koole ja edumeelsemad vene noored eelistavad edasiõppimiseks eesti gümnaasiume.

Võrdlus oli toodud aastatega 2006 ja 2009, kus nende kolme aastaga läks venekeelsetesse gümnaasiumitesse poole vähem õpilasi. Kindlasti on siin peidetud muutujaid. See tähendab, et demograafia mängib samuti rolli. Mida vähem nõudlust, seda madalam kvaliteet. Siit aga järgnev probleem: edasi ülikooli pääsemine. Madalama haridustasemega koolidest ülikoolidesse saamine on Vene noorte jaoks probleemne. Ja imestavad eestlased, miks venelased tunnevad ennast isoleeritult?

Üks koolisüsteem. Kool, kus venelased huvituvad eestlastest, meie ühiskonna mõistmisest ja eestlased huvituvad venelastest ning nende mõistmisest. Taolise kooli loomisega on seotud kindlasti palju hirme, sealhulgas näiteks eestlaste hirm, et nende keel ja meel jääb venelaste omale alla. See on tegelikult aga võrdlemisi alusetu, sest Eestis elab kolme eestlase kohta üks venelane ja need arvud räägivad juba enda eest.

Seepärast võikski jääda avalik ruum kõikide rahvuste ühiseks mängumaaks. Üheks hirmuks ja argumendiks on veel olnud hariduse kvaliteedi kannatamine, sest venekeelsed noored ei suudaks eestikeelsete õpikutega sammu pidada. Siin räägiksin teile oma isiklikust kogemusest. Kaks aastat tagasi läksin õppima Prantsusmaale. Rääkisin prantsuse keelt minimaalselt, teate küll, café ja croissant ja nii edasi. Esimese aasta poole pealt läks õppimine üle täielikult prantsuskeelseks. See ei olnud põhikool ega gümnaasium, vaid kõrgkool. Jah, Prantsuse õigusteadus prantsuse keeles. Isegi mina, kelle keelevaist on halb, hakkasin rääkima pärast poolteist aastat prantsuse keelt. Olen täiesti veendunud, et keele suudab omandada igaüks, kui ta natukenegi pingutab. Ühendades esimesena näiteks gümnaasiumid, on neile Vene rahvusest noortele, kes on eesti keelt õppinud lasteaias või põhikoolis, eesti keele omandamine lihtne.

Kui surume venekeelsed noored eraldi alg- ja põhikoolidesse, eraldi universumitesse, isoleerime nad ka võimalusest jätkata haridusteed eestikeelsetes kõrgkoolides ja see on selge kaotus mitte ainult neile noortele endile, vaid ka Eesti riigile.

Et ma ei pakuks Teile vaid ühepoolset arvamust, saame kommentaare otse Strasbourgist Nikita Lumijõelt, kelle emakeeleks on vene keel, kuid on lõpetamas Tartu Ülikoolis riigiteaduste magistriõpet.

Nikita Lumijõe: "Kallid Eesti ja Vene noored, mul on teile küsimus. Kas sooviksite omavahel tuttavaks saada? Kas teile ei tundu veider, et te ei tunne siiani oma naabrit, sest et ta on teisest rahvusest? Kas poleks aeg edasi liikuda? Tean, Eesti noored, et olete tolereerivad. Kallid Vene noored, ma ei saa rääkida kõikide eestlastest noorte eest, aga mul on nii mõnigi eestlasest tuttav, kes nõustub minuga: Ootame teid, tahame teiega tuttavaks saada. Viime meie kodumaa kõik koos helgema tuleviku poole.

Väike teade siit minupoolt ka tuntud Eesti juutuuberitele, eriti näiteks Istoprotsendile: ära mind kohe pikalt saada, vaid vaata kogu video lõpuni ja mõtle natuke kaasa.