Andestusest ja inimsuhetest: leppimised ja taaskohtumised võivad viia millegi väga ilusa või suureni
Võita on andestamisest ja leppimisest väga palju, kaotada enamasti mitte midagi. Vahel me tõesti peaks ületama oma ego ja uhkuse, ja mõtlema suurele pildile ja sellele, mida kõike head oleks sellest, kui andestaksime osadele inimestele ja teeksime nendega rahu.
Elu ei kesta igavesti, miks siis näiteks uhkustunde pärast olla jäik. On väärtuseid ja suhteid, mis on palju enamat väärt, kui uhkusest millestki kahjulikust kinnipidamine. Võiksime avardada oma meeled ja tundemaailma positiivsetele muutustele ja soojematele inimsuhetele. Meil on tegelikult ohtralt võimalusi nii ära leppida inimestega, kellel oleme näiteks kunagi midagi mõtlematult inetult öelnud, või ka kontakteeruda näiteks kellegagi, kellega minevikus suhtlesime väga lähedaselt ja palju, kuid kellega nüüd pole pikemat aega kontakteerunud. Me üllatume, kui positiivseid tundeid võivad sellised asjad meis tekitada. Samuti võivad leppimised ja taaskohtumised viia millegi väga ilusa või suureni. Elul on meile pakkuda rohkem, kui suudame ettegi kujutada ja hoomata.
Meie elu pole igavene ja noorus on veel lühem. Seega oleks tõsiselt kasulik läbi mõelda, kas on inimesi, kellele võiks andestada, kellega võiks ära leppida, või kellega võiks taas suhtlema hakata. Kõigil inimestel on hirme ja probleeme, me ei erine tegelikult üksteisest kuigi palju. Kui oleme teineteisega avatumad ja ehitame üles tugevamaid suhteid, muutub meie elu peagi päikselisemaks. Maailmas jagub niigi negatiivsust ja kriitikat, miks siis mitte võtta asi kätte, ja juba täna ära leppida mõne inimesega, või taastada suhtlus mõne inimesega, kes meile reaalselt väga palju tähendab, kuid kellega ära leppimast või kontakteerumast on tagasi hoidnud näiteks uhkus, ego, häbelikkus või sisemised hirmud?
