LUGEJAKIRI: Olin suhtes oma sugulasega ja ma ei unusta seda mitte kunagi — see oli eriline!
Tutvusin oma sugulasega (mitte väga kaugelt, ega ka lähedalt), kellest mul polnud aimugi. Teadsin, et ta on mu sugulane, kuid tundsin nagu oleksin armunud esimesest silmapilgust. Tundsin end kohutavalt halvasti, sest ta on ju mu sugulane.
Mul võivad tunded olla, sest temal ei teki neid niikuinii. Ka tema mõtleb, et oleme sugulased. Pärast kerget masendust mõtlesin endamisi, et mis oleks selles halba, kui sugulased käiksid? Vähe tõenäoline, et me elu lõpuni koos oleme, seega — me ei abiellu, ega ei saa lapsi — milles probleem? Las ta olla mu sugulane, mida see segab? Kas ma mitte ise ei sea just piire endale? Olles kõik need küsimused endalt ära küsinud, rääkisin sugulasele oma tunnetest.
Tunnistan, et see ei olnud kerge. Minu üllatuseks vastas ta samaga. Ka mina polnud teda külmaks jätnud ning tuli välja, et ka temal on tunded minu vastu. Meie kohtumiste tulemusena kujunes meil välja suhe, mis kestis mitu kuud. Minu vanemad said meist väga hästi aru, kuid tema omadel oli sellega algul väga raske harjuda. Neile ei mahtunud see pähe, et sugulased nii koos saavad olla.
Hiljem aga hakkasid ka nemad meie suhet aktsepteerima. Nüüd, kus me enam koos ei ole, suhtleme me lihtsalt nagu tavalised sugulased, kuid see, mis meie vahel oli, ei unusta ta mitte kunagi. See oli eriline.
Tõesti, miks ei võiks kaks sugulast koos olla? Mis neid takistab? See on lihtsalt meid endid piirav mõte, mis seab meile teatud piirid, millest me ühiskonna arvates ei tohi üle astuda. Vabasta end nendest! Me elame ükskord ning igat hetke tuleb võtta täiega. Kui sa oled armunud sugulasse, siis ära arva, et see on midagi keelatut, naudi seda tunnet. Ehk on ka teisel poolel sinu vastu tunded ning teist saavad üksteise hingesugulased.
Hea lugeja, kas Sinu arvates on suhe sugulasega võimalik?
