Menstruatsioon eri kultuurides: naised aetakse kodust minema, et nad elaksid väikestes onnides, kuni verejooks lõpeb

Tänapäeval on eri religioonides ja kultuurides endiselt jälgi menstruatsiooni ebapuhtusest. Islamis, judaismis ja hinduismis võib juhtuda, et menstrueerivatel naistel keelatakse puudutada nii esemeid kui ka toitu, nad ei tohi olla vahekorras ega käia sünagoogis, mošees või templis.

Nepalis on iidvana traditsioon nimega chaupadi, mis tähendab, et menstrueeriv naine peab minema kaugele oma kodukülast ja ootama seal, kuni päevad lõppevad. Nende staatus langeb madalamale kui loomadel ja siinkohal peab ütlema, et loomi ei kohelda nendes kaugetes vaestes mägikülades just kõige suursugusemalt. Mõned aastad tagasi keelati chaupadi Nepalis ära, aga see tava on väga sisse juurdunud ja nii tüdrukud kui ka naised aetakse endiselt kodust minema, et nad elaksid väikestes onnides, kuni verejooks lõpeb.
Kui viimane – istuda terve nädal onnis – kõrvale jätta, leian nii eeliseid kui ka puuduseid selles, et religioonid ja kultuurid on mensist lahti öelnud. Ühest küljest – mis võiks olla veel toredam kui olla päevade ajal rahus? Ei mingeid kohustusi, keegi ei ütle, mida sa tegema pead, ei mingeid tüütuid väikeseid vendi ja õdesid, kes muudkui kaklevad – ma ei taha ju, et nad minu tõttu ebapuhtaks muutuksid. Teisest küljest rajanevad kõik ühiskonnad sellel, et inimesed töötavad, ja sellest ei tuleks ju midagi välja, kui pool töötajatest ei saaks iga kuu nädal aega oma ülesandeid täita. Kui naisterahvad surevad lisaks sellele ka külma, nälja või isegi vägistamise pärast, väljatõugatuna oma perekondadest ainult seetõttu, et nende keha annab märku, et töötab nii, nagu peab, saan ma peamiselt ainult vihaseks ja muutun kurvaks.
Aafrikas on päevad tüdrukute seas tavalisim popitegemise põhjus. Paljudel ei ole raha sidemeid osta, nii et nad püsivad kodus ja jäävad iga kuu teistest üha rohkem maha. Osa isegi ei tea, mis need päevad on, vaid arvavad, et nad on haiged ja hakkavad surema. Indias pole seitse tüdrukut kümnest kuulnud päevadest enne nende algamist ning Iraanis arvab iga teine tüdruk, et menstruatsioon on haigus. Ma ei süüdista neid, enamasti ei ole veri hea märk.
Bangladeshis, Hiinas, Taiwanis ja teistes Aasia riikides on hiiglaslikud, tuhandete töötajatega vabrikuid, kus töötajatele ei ole ette nähtud pause, kuigi nad töötavad palju kauem kui klassikalised kaheksa tundi päevas, isegi mitte siis, kui neil on päevad. Et veri ei lekiks, kasutatakse sukkpükse, ajalehepaberit, savi ja peaaegu ükskõik mida ning tihti põhjustab see tõsiseid infektsioone. Paapua Uus-Guineas elab rahvas, mae engad, ja nemad usuvad, et kui mõni mees puudutab menstruaalverd või menstrueerivat naist, muutub mehe veri mustaks ja ta sureb aeglaselt, ent kindlalt. Kuigi ma ei tea, kas Rootsi ja Uus-Guinea menstrueerijate vahel on mingi maagiline erinevus, on mõned kutid, kes on aastate jooksul puutunud kokku menstrueeriva minu või mu menstruaalverega, ja ma võin garanteerida, et sada protsenti neist on ka täna elu ja tervise juures. Üks on hetkel küll külmetunud, lugesin seda Facebookist, aga teda pole ma tükk aega kohanud, nii et ma arvan, et minu mensivere süü see igatahes pole.
Kuid mitte ainult vanast heast Rootsist kaugel asuvates riikides ei peeta menstruatsiooni millekski müstiliseks, sest isegi arenenud riikides, nagu Prantsusmaa ja Hispaania, ei tohi emakakandjad mõnikord päevade ajal siseneda kaunitesse aedadesse või veinikeldritesse, sest mõned arvavad, et see võib tappa lilled ja muuta veini hapuks.
Teisisõnu on menstruatsioon paljudes maailma nurkades endiselt seotud tabudega ehk see on midagi haigelt tšš-tšši ja miski, millest ei peaks üldse rääkima. Seetõttu pole me üksi, kui leiame, et on piinlik pillata käekotist maha tampoon. Me võime elada kultuuris, mis on avatud ja oma häbidest üle saanud, kuid ülejäänud maailmaga ühendab meid see, et peame menstruatsiooni kas vastikuks, õudseks, häbiväärseks või lausa maagiliselt pühaks, millekski, mis paneb meid tundma, et oleme peast lolliks läinud, kuna reageerime pisiasjade peale ülitugevalt. Kõik see kuklas tiksumas, on kõige põnevam fakt, vähemalt minu arvates, et sõna „tabu“ ise tuleb polüneesiakeelsest sõnast tapua. Nimelt tähendab tapua nii „püha“ kui ka „menstruatsiooni“.

Võida Clara Henry raamat "Jah, mul on päevad, mis siis?" Auhinnaloosis osalemiseks külasta Noorte Hääle Facebooki lehte SIIN!