PIHTIMUS | Vaimne vägivald viis mind elu ja surma piirile
Me räägime, et füüsiline vägivald on kole ja paha, kuid kõige rohkem teeb haiget siiski vaimne vägivald. Sellega kaasnevad vigastused on küll teistele nähtamatud, kuid ei kao nii kiiresti kui nähtavad vigastused.
Ei ole ilmselt kedagi, kes ei oleks moel või teisel puutunud kokku vaimse vägivallaga. Koolis esineb seda väga sageli. Eriti tüdrukute seas. Poisid demonstreerivad rohkem jõudu, kuid tüdrukud panevad rõhku sõnadele.
Vaimne vägivald jääb paraku varjatuks. Hirmutatakse telefonikõnedega, laimatakse, mõnitatakse välimust, riietust ja käitumist. Õnnetus on ka see, et politsei ei saa vaimse vägivalla puhul eriti palju ära teha. Tean omast käest, mida see tähendab.
Mind mõnitati vaimselt 3 aastat. Kui see algas, olin kõigest 15-aastane. Ei hakka eitamagi, et olin ka ise süüdi, kuid nagu selgus, ei unustata ega andestata asju nii lihtsalt. Palju esines ka telefoni terrorit. Olin siis noor ja naiivne ning uskusin kõike. Kuid kõige suurem viga, mis ma üldse teha sain, oli see, et ma hakkasin iseendast ka halvasti arvama.
Pidevad mõnitused ja solvangud minu välimuse aadressil panid mu seisu, kus ma ühel hetkel tundsin, et mul ei ole enam teist teed kui teha enesetapp. Mõtlesin omaette olles sellest, kas võtta mingid tabletid sisse ning oodata siis enda surma või uputada end Pärnu jõkke.
Iga mu päev algas nagu robotil. Äratus, pesemine, kool, õppimine, masetsemine ja õppimine. Ma ei elanud mitte millegi nimel. Inimesed, kes mind nokkisid, olidki just tüdrukud. Aru ma neist ei saanud.
Nii selleni, mil hakkas midagi muutuma. Nimelt olin ma noil aegadel ka väga isekas. See isekus päädis enda parima sõbraga tülliminekut. Mulle öeldi siis otse kogu tõde näkku, mida mina ei olnud suutnud näha. Oma suureks hirmuks avastasin, et need alandused ei teinud minust mitte süngete mõtetega masetsejat, vaid ka iseka tõpra. Asusin asja kuidagigi parandama. Asusin ignoreerima enda mõnitajate poolt tulnud e-kirju ja telefonikõnesid. Vahetasin enda telefoninumbri ära ning hakkasin psühholoogiaalaseid raamatuid lugema. Sel ajal juhtus ka üks teine pööre. Iga päev, mil ma ennast kas või juhuslikult peeglist nägin, viis see mind hoopis teisele arusaamisele kui varem. Ma ei vaadanud ennast enam kui inetut inimest. Mu enesehinnang hakkas hoopiski tõusma. Päike hakkas tõusma aina kõrgemale ning minu maailm avardus üha enam.
Toona suve lõpus võtsin enda kaks sõpra kaasa ning kohtusime mu kahe peamise mõnitajaga. Paika panna meil tülinorijaid ei õnnestunud, kuid rahule nad mu jätsid. Igatahes uueks kooliaastaks oli mul niiöelda “teine tulemine”. Olin muutunud enda hingelt avatumaks ning rõõmsamaks. Ma suutsin igast algavast päevast rõõmu tunda ning leida eesmärgi edasi elamiseks. Sain aru, et mu elus on palju tähtsamaid asju ning mu sõbrad hoolivad minust. Suutsin teha järelduse, mida oleksin pidanud tegema juba palju varem: tülinorijatest bimbod ei olnud ega ole siiamaani mitte kui midagi väärt.
Tänaseks on mu enesehinnang võtnud totaalse pöörde positiivsuse poole. Mulle on küll vahepeal öeldud mõnitavaid märkusi välimuse kohta, kuid ma ei lase ennast nendest heidutada. Nüüdseks ma tean, kes ma iseenda jaoks olen ja see on kõige tähtsam.
Oskan oma kogemustest soovitada, et peab olema usaldusisik, kes sind suudaks aidata. Vaikides ei tohi kannatada, see muudab asja hullemaks. Mitte kunagi ei tohi jätta selliseid asju endasse, sest ühel hetkel viib see meid mõtlematute tegudeni.
