1. klassist peale kogesin koolivägivalda. Mitte ainult koolikiusamist, vaid vägivalda. Tundsin kodus niinimetatud perfektsuse ja hea mulje jätmise survet ning alati pingutasin õpingutes maksimumini, püüdes õpetajatele ja täiskasvanutele meeldida. Meie kodus pidi alati kõik väga puhas, kena, kaunis olema. Mitte kunagi ei tohtinud jääda muljet, et meil on omavahel probleeme või mingisuguseid puudujääke. Töökasvatus oli kõrgel kohal ning õpetati, et head asjad tulevad kõrge hinnaga. Mu vanemad tänaseni ei tea, et ming algkoolis peksti ja kiusati. Kergema piinamiseni välja.

Käisin väikses vanas mõisakoolis ning õpetajad olid toimuvaga kursis, aga mitte kunagi nad ei teinud mitte midagi, samuti ei informeerinud nad vanemaid. Ma peitsin enda sinikaid ja varjasin väga kiivalt oma vanemate eest oma koolielu igapäeva. Kuna ma olin niinimetatud musterõpilane, klassivanem ja suutsin ka perfektselt igapäevase koolivägivalla all kannatamist varjata, siis vedasin end kuidagi välja, kuni 6. klassis kooli vahetasin. Siis sattusin turvalisse keskkonda.

Ma usun, et minu minapilt kujunes veidraks just koolivägivalla ja kiusamise tõttu. Mulle sisendati juba väiksena, et ma olen kole, paks ja nii edasi. Mis siis, et tark ja heast perekonnast. Suur osa selle kooli õpilastest olid pärit äärmiselt problemaatilistest, vägivaldsetest perekondadest ja keskkonnast ning ilmselgelt oli nende viis end kehtestada koolivägivalla näol, mis kahjuks mulle osaks sai. Vägivallatsejateks olid enamasti minuvanused ja vanemad, suuremas osas just meessoost isikud. Minu keha oli teistest klassikaaslastest palju varaküpsem ja see äratas vanemates meessoost kiusajates tähelepanu. Mäletan lisaks vägivallale jubedaid alandavaid seksuaalseid kommentaare ja mõnitamisi.

Seksuaalne ahistamine..

Mäletan selgelt, kuidas 5. klassis kooli garderoobis mind kaks 9. klassi poissi seksuaalselt ahistasid. Mul oli vaja tunni ajal midagi garderoobist tuua ja need kaks poissi olid koridori peal n-ö hulkumas(klassist järjekordselt välja visatud nagu paljud segajad enamasti olid). Nad tulid mulle garderoobi järele ja lükkasid ukse kinni ning üks neist seisis konkreetselt ukse ette. Mõlemad poisid olid minust väga palju pikemad ja tugevamad. Üks neist surus mu vastu seina ja hoidis kinni. Ma hakkasin vihaselt vastu, teine kiusaja tuli esimesele appi. Kordamööda hoidsid nad mind kinni, olenemata mu vastuhakkamisest.

Nad rebisid mind riidest lahti, et mind käperdada ja ähvardasid, et kui ma ei hakka edaspidi tegema seda, mida nad tahavad, siis nad peksavad ja vägistavad mind sõpradega kambakesi koos ära.

Koridori pealt kostus hääli, nad tõmbasid tagasi ja lubasid mu elu koolis oluliselt hullemaks teha, kui julgen kellelegi sellest midagi rääkida.
Mu pluusil olid osad nööbid eest ära ja pükstel lukk katki. Hoidsin end pisarates n-ö kokku kukkumast ja sundisin end selga panema pikema jope, millega olin kooli tulnud ja päeva lõpuni kandsin seda (väites, et on külm). Õnneks sel päeval koju minnes polnud veel vanemaid kodus ja sain oma pruunile karule, kes mul lapsest saati olnud oli, kõik jälle vaikselt ära nutta. Ma olin õppinud, et kui panen raadio kõvemini mängima ja surun oma pea kõvasti vastu karu, siis saan end niimoodi tühjaks nutta, et keegi ei kuule.
Juba algkoolis ma palvetasin, et mu vanemad ei saaks mitte mingil juhul neist asjadest teada ja et ma mingil viisil ära sureks.

Kuidas ma täna nende mälestuste ja lapsepõlvetraumaga hakkama saan?

Käin üle kahe aasta juba psühholoogi ja psühhiaatri juures + nüüd ka kunstiteraapias toreda kunstiterapeudi Katrin Heinloo juures. Liina Lahesalu on mu suurepärane psühholoog, kes ei mõista mind kunagi hukka ja aitab alati ning mõistab, kui mul mõne teemaga tegelemine kauem aega võtab. See kõik on pikk ja raske töö iseendaga. Käin ka psühhiaatri juures, kelle jaoks mul samuti vaid kiidusõnu jagub — Laura Einroos. Olen saanud psühholoogide ja psühhiaatritega korduvalt ka vastu pükse ja tundnud põhjendamatut, ebaprofessionaalset hukkamõistu ja käitumist.

Kui Sul on samuti halb kogemus selja taga ja arvad, et ei taha enam proovida, siis usu mind...see proovimine ja iseendale võimaluse andmine on seda väärt!

Loe edasi Powerlifting Barbie blogist!