Marvel on enda filmidega juba alates 2008. a saadik meie meeli lahutanud, kui esimene “Raudmees” tuli välja. Praegu on aasta 2018 ja nüüd on Marvel välja andnud 18 superkangelase filmi. Kõige viimane nendest on fännide poolt kaua oodatud, “Tasujad: Igaviku sõda”, mis täitis kõik ootused. Igas Marveli filmis on keegi paha tegelane, kes võitleb selle filmi peategelase ja tema sõpradega, aga seekord tulevad kõikide Marveli filmide tegelased kokku ja võitlevad Thanosega, kes proovib saada kokku kõiki Igaviku kive, et kaotada maa pealt pool inimkonda.

Filmi tegevustikus toimus nii palju asju. Lugu oli küll ühtne, aga igakord toimus midagi huvitavat. Juba filmi algus hakkab pihta paari tuntud tegelase surmaga. Filmi lavastasid vennad Russod, kes lavastasid ka viimased “Kapten Ameerika” filmid. Nad said väga hästi hakkama ja seda mitmes mõttes. Kõik oli päris hästi välja toodud ja mida ei jäänud puudu. Thanos, keda mängis Josh Brolin, oli kõige mitmekülgsem ja huvitavam tegelane filmis, võib olla ka üldse Marveli universumis. Tema backstory oli kõige huvitavam üldse, võrreldes teistega eelmistest filmidest. See põhjus, miks ta Igaviku kive otsima hakkas, oli omamoodi imelik, aga samas ka geniaalne. Ta mingis mõttes soovis head, aga samas ajal olles ise ka õel ja kuri juht. Thanos oli CGI’ga loodud tegelane ja see tuli väga hästi välja. Tavaliselt CGI’ga loodud juhid olid nii head ega näita kõiki emotsioone ja mõtteid välja, aga Thanosel tuli kõik välja. Thanosel oli viis peakäsutäitjat, kes olid kõik omamoodi huvitavad. Filmi pealahingud toimusid kahes kohas. Esimene toimus Wakandas ja teine toimus ühel planeedil. Mõlemas lahingus prooviti saada kahte viimast Igaviku kivi. Need lahingud olid kõik väga vinged ja väga hästi planeeritud. Ei olnud mingisuguseid lihtsalt pealerünnakuid, vaid olid kindlad plaanid.

Mina proovisin võimalikult vähe enne kinno minekut kuulata selle filmi kohta. Kõik jagasid filmi kohta spoilereid. Filmis suri küll palju peategelasi, aga ma ei hakka nimesid palju nimetama. Kindlasti ütlen Ämblikmehe surma kohta ühe asja ära. Tema surma kohta meeldis mulle see, et teda nãidati ikka sellise lapsena ja ta oli nii öelda Tony Starki laps. Kuigi ta oli üks tasujatest ja võitlenud paljude pahade tegelastega, kartis ta ikka surma. See väärib kiitmist, see tehti väga hästi. Üleüldse olid tegelaste surmad väga hästi teostatud, ei olnud lihtsalt, et lastake maha ja korras, oli ikka korralikult läbi mõeldud ja läbi viidud. Samas vajab ka mainimist see, et paljud tähtsad tegevused olid ka väga hästi tehtud. Näiteks, kui prooviti Thanoselt kätte saada käe katet, kus peal olid Igaviku kivid, siis ei löödud teda lihtsalt uimaseks ja ei võetud ära, vaid sellega nähti ikka vaeva.

Kui rääkida efektidest, siis film oli täis väga vingeid efekte. Oli näha palju pisidetaile, mis oli silmale väga mõnus. Oli ka palju tegelasi, kes olidki ise CGI ja need olid väga hästi tehtud. Film ei olnud komöödia, aga naerda sai ikka palju. See polnud küll sama, mis “Thor: Ragnarök”, et terve film oli väga naljakas, vaid selles filmis oli selline Marvelik huumor, tehti nalja üksteise üle jne. Samas oli filmis ikka kõige naljakam tegelane Thor, kellel oli päris palju teemasid, millest nalja teha.

Marvelil on kombeks panna peale esimesi lõputiitreid mingisugune klipp, mis juhatab sisse järgmise filmi. Seekord tuli see ekstra lõpp ikka väga hilja. Suurema osa inimesi oli saalist juba lahkunud ja ma seisin all ukse juures. Siis üks mees küsis töötajalt, et kas midagi tuleb veel, ning pärast kõik tiitred tuli klipp ja viimane filmi looga seotud lause, mis pani nii väga ootama juba uut Igaviku sõja filmi, mis peaks ilmuma järgmisel aastal, aga kes teab. Üldine lõpp oli mõtlema panev, et mida Thanos küll edasi teeb, kui ta sai oma eesmärgi täidetud.

Kõkkuvõtteks oli film väga vinge, suurepäraste tegelaste, heade efektidega ja huvitava looga. Minu jaoks 9/10st.
Thanos tuleb tagasi!

Jaga
Kommentaarid