Loe, milline näeb välja eestlase tööpäev Austraalia farmis!
Täna oli meil taas tööpäev, aga lühem kui tavaliselt. Täna saime tööd teha vaid viis tundi, sest siin on alanud vihmahooaeg ning vihm kimbutab meid igapäevaga üha rohkem ja rohkem. See vihm siin oma madalamas staadiumis on sama võrdväärne Eestis aset leidva padukaga. Vihm on raske, kiiresti langev ning vaheldumisi külm ja soe.
Kuna me ei ole veel Cheliga saanud võimalust korjata mangosid, sest mangodeni on aega oma kolm nädalat, siis oleme farmitöödes piirdunud siiani vaid lychee korjamisega, heina kuhjamisega, vihmutite liigutamisega, nööride sidumisega puude külge ja veel mõne pisema ülesandega, mis meile ette on antud. Seega otsustasin ma kirjeldada natukene lychee korjamist.
Päev algab siin varahommikul äratusega nii poole viie ajal. Peseme hambad ning suundume avatud ühiskööki sööma. Hommikusöögiks vahelduva eduga peale keedetud pudru, müsli või hommikuhelveste piimaga muud ei ole. Valetan, vahel teeme ka grill-võileibu ahjus. Mitte, et ei jaksaks osta, lihtsalt ei viitsi teha midagi suuremat.
Pärast seda paneme ennast riidesse, sõltumata ilmast, lühikesed püksid, särk, nokamüts tagurpidi pähe ja töökindad kätte. Me peaksime tööandjate sõnul kandma siin saapaid, paraku oleme me siiani tavalistes tossudes, aga ajab asja ära, seni kuni saapaid vaja ei lähe, ette rutates ja oma tulevasi tööülesandeid teades, meil neid vaja ei lähegi. Inimesed kogunevad maja ukse juurde ning angaarist tulevad kaks autot, mille peale on laotud virnadesse kollased suured kastid, kuhu sisse pannakse kokku korjatud viljad. Inimesed jagunevad kahte gruppi, vahet ei ole kuidas, ja istuvad auto taga olevasse lahtisesse autokasti. Need autod on kahekohalised ja taga on suur puidust äärteta kast. Eestis selliseid väga palju ei ole vist. Vähemasti ma ei mäleta, et oleksin näinud.
Sõidame autodega tööplatsile, mis on sama maa-ala peal, kus elamu hoonedki, kõigest mõned sajad meetrid kaugemale. Plats on muidugi suurem, ei oskagi öelda, kui mitu hektarit, aga väga suur ja lai, tean vaid seda, et farmi ümber saab joosta. Ning selle ise väljamõeldud jooksuraja pikkuseks tuleb umbes 3 kilomeetrit. Kohale jõudes, astume maha autost, kuid alles siis, kui auto on seiskunud. Mäletan, et korra hüppasin masinast enne maha, kui see viimaks seisma oli jäänud ja sain töödejuhatajalt sõimata ning mind teavitati, et kui veel korra sedasi teen, siis on goodbye Charlie. Tuletan meelde, et seda väljendit kasutatakse siin tihti ja seda vaid ühel põhjusel — lahti laskmise korral.
Väljas jagatakse meile oksakäärid, lühemad ja pikemad ning suur valge ämber, kuhu sisse me peame korjama puu otsast vilju. Kui ämber peaks täis saama, mida ta ka saab korjamise jooksul oma 10-20 korda, siis tuleb see tühjendada auto taga olevatesse kollastesse suurtesse kastidesse.
Ideaalseks korjamiseks jagatakse iga puurea peale 2-3 inimest ning eesmärk on liikuda koos edasi. Ehk edasi liikumise võlu peitub selles, et paarilisega, kellega sa samas reas oled, peate olema teineteisega sama puu peal kogu aeg ja samuti tuleb jälgida, et me oma paariga ei oleks liiga ees, ega liiga taga teistest paaridest, kes on paralleelsetel ridadel. Meeskond, meeskond ja meeskond.
Vilju ei tule siin korjata ükshaaval, vaid võtta kinni suuremast oksast ja leida üles ilusamad ning priskemad kobarad ning need lihtsalt sealt ära rebida. Supervisor ei kasuta ise neid kääre, vaid rebib kätega, olen märganud, et nii on tõesti lihtsam, vahel aga tüütu. Korjata tuleb vaid roosasid lychee vilju, sest niimoodi meilt nõutakse. Korjamine kestab kokku tavaliselt oma 6-7 tundi.
Pärast seda suundume me esimesele smokole, sedasi nimetatakse siin 15-20-minutilist pausi. Seal pakutakse teed piimaga, kohvi piimaga ja kahte erinevat sorti küpsist, mida suurest hirmust ja tühjakõhu tundest alla kugistame. Lõunale järgneb angaaris korralik püsti seismine lintmasinate taga. Lint jookseb ühest kohast teise ja meile antakse ette kollane kast, mis on tulvil viljadest. Me peame kätte võtma kobara ja hakkama teistsuguste oksakääridega ükshaaval lõikama vilju sealt küljest ära lindile, mis omakorda kannab viljad puhastusse ja siis pakkimisse. Ehk teisisõnu, algab nii-öelda viljade puhastamine ja pakendamine. Meie ei pakenda, me vaid lõikame. Ja seda mitte Cheliga kahekesi, vaid ikka kogu meeskonnaga. Chel tegelikult pakendab üksinda koos farmeriga. Viimased korrad on see nüristav üksluine robotlikku reaalsust pealesuruv tegevus kestnud lausa 8 tundi. Selle kella sees tavaliselt on ka tunnine lõuna ja veel üks korralik küpsiste õgimise smoko.
Viljade lõikumise ajal, olles oma mõtetes, ei puudu ka vahelduva eduga kõrvu “meelitavad” farmeri ja töödejuhataja poolt tulenevad perverssed, ülemäärased ja üsna ebadekvaatsed komplimendid ning maiad naljad naiste kohta. Ehk lihtsamas keeles, nendel meestel siin on probleemid oma sugutungi väljendamisega.
Kogu selle protsessi, nii korjamise kui ka lõikamise ajal, oleme sunnitud vait olema ja teineteisega mitte rääkima, see ei meeldi farmerile ning tundub, et tema silmis kahjustab meie töökvaliteeti. Tööpäev lõpeb tavaliselt kella 17.00-18.00 ajal õhtul, mis annab meile natukene aega hinge tõmbamiseks, pesemiseks, söömiseks ja siis juba magama minemiseks, sest kella 18.30-st alates on väljas pime. Magama minnaksegi 20 ajal, vähemasti seda teeme meie. Itaallased istuvad ja kuulavad oma “reggae forever muusikat” mitmeid tunde, enne kui nad liigsest kanepisuitsetamisest unne vajuvad. Selles ei ole midagi halba, igaüks leiab oma. Mina ja Chel lihtsalt ei tunne, et sooviksime sellisest melust nii tõsiselt osa võtta. Hommik toob taas uue päeva!
