Reisikiri: vaba linn Christiania — kanepiagul Euroopa stiilis
Naljaga pooleks võib öelda, et Kopenhaagenis on kolm vaatamisväärsust: Väike Merineitsi, Tivoli ja Christiania.
Viimane koht on aga tuntud kui ’linn linna sees’ ja oma unikaalsuses kütab ta valitsusel istmealuse kuumaks ja on külastajatele avasüli lahti.
Arvatavasti ei leia maailmas ühtegi teist koht nagu seda on Christiania linnaosa Kopenhaagenis. Kes veel ei tea, siis tegemist on autonoomse linnakesega, kuhu alates seitsmekümnendatest aastatest tekkis omapärane hippikommuun, samas meelitades ligi ka kunstnikke, narkosõltlasi, kodutuid ja ka niisama uudishimulikke.
Juba kaugelt enne peaväravast sisse astumist näeb graffitiga täis joonistatud taralt esimesi märke teistmoodi ühiskonnast. Sissekäigu juures tervitab kõiki suur kuldsete tähtedega silt Christiania ning on meeldetuletuseks, et kohe-kohe astutakse sisse peaaegu täiesti teistsugusesse maailma.
Huvilised võivad vabalt linnakest külastada, kartmata, et nendega midagi juhtuma peaks. Tasub vaid meeles pidada teed, mida mööda tuldi, sest kohati assotsiaalide elupaika meenutavate tänavate rägastikus on kerge eksida.
Kõndides mööda poriseid asfaltteid, vaadates kola täis topitud aedu ja mõnes kohas karjuvalt katkiseid maju, on raske leppida mõttega, et selle elu on inimesed ise valinud. Keegi pole
Christianiasse sunniviisiliselt topitud, vaid kogu see atmosfäär on olnud piisavalt ahvatlev, et sinna jääda.
Kiituseks neile, kes selle koha asutasid, peab ära mainima, et päris paljud barakkid on asutamisajast peale korralikult ümber ehitatud ja kogu „tsiviilsus“ elektri- ja veevärgi kujul on olemas. Üheskoos on hoolt kantud kommuuni vajaduste eest — ei ole puudu „haigla“, kus abivajajaid ravitakse traditsioonilise meditsiini abil, lasteaiad ja koolid, kus noortega tegelevad mitte küll päris-pedagoogid, kuid asjasse südamega pühendatud inimesed, ka oma teater ja kohvikud on meelelahutseks olemas.
Christiania on koht neile, kes otsivad teistsugust elu, kuid ei tasu arvata, et kõik selle elanikud on elu hammasrataste vahele jäänud. Tänavatel või majahoovide vahel näeb tavalises linnapildis eristamatuid emasid- isasid oma lastega tegelemas, kes on ometi valinud just selle koha elamiseks. Iga täiskasvanu isik on omamoodi „maksumaksja“ ning raha kogutakse ühiskassasse ja elanikkest koosnev nõukogu otsustab, kuidas seda ühisheaolu tarvis kasutada.
Kuid elu selle „sotsiaalse eksperimendi“ alal on jätkuvalt pinnuks silmis valitsusringkonnale, sest lihtsalt alternatiivse eluviisi eelistajate kodupaigas leidub ka neid, kes suunduvad Christianiasse, et oma „doosi“ kätte saada.
Pusher Street on tuntust kogunud sellega, et seal ei või pilte teha, sest kanepikaubitsejad kardavad paaniliselt oma äri paljastada. Ometi võib sealtki rahulikult mööda jalutada, kuid avanev pilt kanepiputkadest, kust võib vabalt endale savu-materjali osta, jätab ajusse suure küsimärgi. Linn on võidelnud oma eriõiguste eest ning saavatanud selle, et kanepit saab seal igaljuhul kätte, kuigi kangema kraami müük (ecstasy, heroiin jms) on keelatud.
Elutempo võtab Christianias hoo maha. Pole siis ka mõni ime, et tigu on valitud ka selle sümboliks.
Siiski ei tasu seda kohta Kopenhaageni-külastuse ajal nimekirjast maha tõmmata. Christiania mõjub nagu hea šokiteraapia, sest kõndides justkui omaette riigikeses, paneb see tahest-tahtmata peas mõtted pöörlema, et kas selline elu on endale aktsepteeritav või mitte. Külastage Christianiat kasvõi mõistmaks seda, et mitte kõik ei vaja viimase tippmoe rõivaid, Iphone’i, autot ja kõiki tsiviilelu mugavusi, et õnnelikud olla.
