Dr Noormann vastab:

Und nähes me tavaliselt vaid näeme midagi ja kuuleme midagi. Meie aju suudab nähtut kuigivõrd ka liigutustesse üle kanda. Nii me unes jooksmist nähes liigutame ka jalgu, unes kukkudes võime ärgata tasakaalutunde kadumise peale, vihastades hambaid kiristada ja midagi katsudes sõrmi liigutada. Samuti kujutleme end ka rääkivat. Tavaliselt hääleaparaat nende kujutlustega kaasa ei tule ning me tegelikult ei räägigi , paremal juhul suu küll liigub, kui kostab vaid segane pomin ja üksikud sõnad. On aga ka inimesi, kes suudavad ka unes nähtavat rääkimist ka paremini artikuleerida. Kuna mõtlemine on kiirem, kui rääkimine, räägime unes kas üksikuid sõnu, kiirkõnes ka mingit teksti, kuid sõnu vahele jättes ja mõtetest üle hüpates. Nii on unes kõnelemine ikka seosetu ja kui sellest midagi välja lugeda saab, siis vaid üksikutele rõhutatud või korduvatele sõnadele tähelepanu pöörates. Hirmu olukorras võib inimene läbi une öelda "ära tee", leina või suure mure olukorras kellegi nime hüüda, naerda läbi une. Suured meeleliigutused - eufooria, õnn, õnnetus, paanika, õudus - mõjutavad meie unenägude sisu ja sealtkaudu ka unes rääkimist.

Ma ei ole kuulnud, et läbi une rääkimine haigus oleks ja nii ei ole selle vastu ka mingit ravi ja küllap pole selleks ka mingit elulist vajadust.

Jaga
Kommentaarid