Olin lummatud temast kuna mu silmad polnud pikka aega nii kena noormeest näinud. Nii sõbralik ja abivalmis. Juttu me eriti ei rääkinud ilmselt sellepärast kuna mu mõtted olid mujal ja olin hajevil. Ja nii sõitsime terve tee vaikuses kui vaid see, et ta küsis kuhu ma ise minna tahan. Siis Pärnu jõudes ütles ta, et ei saa mind päris kesklinna viia kuna pöörab ise ära, aga ütles et vähemalt olemegi Pärnus. Siis ulatas ta mulle mu koti siis vaatasin talle korraks silma ja vaatas temagi ning tänasin teda ja läinud ta oligi.

Ma ei tea, mis see mul nüüd oli, kas armumine esimest pilgust? Hakkasin kahetsema et temaga rohkem juttu ei teinud, nime ei küsind ja muud sellist. Nüüd on see mul hingel. Tean vaid, et ta elab Pärnus. Tahaksingi nõu et kas on võimalik selline sõnatu armumine esimesest pilgust? Kuidagi ei saa mõtteid mujale. Temast eemale. Elan igapäev lootuses, et ehk näen teda linnapeal. Sõbranna soovitas võtta rahulikult ja ütles: "No praegu sa ei saa otseselt midagi teha, et teda leida. Et parem elada lootuses, et teda näed, kui teda otsima hakata". Olen usklik ja alati mõtlen nii, et jumal ise paneb asju paika. Kui kaua sedalaadi lootused elavad, piinavad ja mõtlemist halvavad? T., 21.

Dr. Noormann: Muidugi on olemas armumune esimesest pilgust ja filmides ikka saadakse kokku ka, kasvõi kümne-kahekümne aasta pärast. Öeldakse, et lootused surevad viimasena. Aga kui surevad, siis vaid kahel moel - siis, kui pettume neis või kui need täituvad. Sina loodad teda kohata ja tutvuda. Kuid pole sugugi kindel, kas see mulje või unistus tundmatuks jäänud teekaaslasest siis ka meeldivaks osutub.

Venelaste rahvuslikus psüühikas idealiseeritakse kolme õde, kellele on antud tunnete nimed - Ljubov (tõlkes Armastus), Veera (tõlkes Usk) ja Nadežda (tõlkes Lootus). Nendega elades võib esimene neist jahtuda, teises võid pettuda, kuid Lootus on kõige püsivam psüühiline kaaslane. Lootused millelegi või millestki sõltuvad vaid sellest, mis on sinu ideaalides ja südames. Tavaliselt need ei halvene, vaid isegi elu halvenedes ja saatuselöökide käes muutuvad lootused aina kaunimaiks. Selles mõttes on tervislikum elada oma lootustega edasi ja nautida seda tunnet, isegi idealiseerida ja ilustada seda. Sinu sõbrannal on õigus - sinu lootused on kindlasti kaunimad, kui reaalsus, milleni võid otsides jõuda. Lootused aitavad ideaale luua ja neid säilitada.

Jaga
Kommentaarid