Kas inimlik külmus on omadus, mille pärast tuleks muretseda?

Mure: Olen alles hiljuti ise hakanud selle peale mõtlema. Ma ei tunne midagi emotsionaalselt. Mul on olnud tülid vanemaga, tema vihastab ja mina räägin talle nii külmalt vastu (peale tüli lõppu olen mõtisklenud kuidas ta nii vihaseks muutus).

Ainus emotsioon mis ma endas leian on naermine lollide/rumalate asjade peale. Kuid see ei tee mind õnnelikumaks, langen tagasi enda algsesse vormi. Vanemaks saades olen nagu järjest külmem. Ma kardan, et midagi võib olla tegemist “alexithymia” taolise asjaga. Olen saanud tuttavaks ka teistega välismaalt, olen nendega kontaktis läbi mikrofoni rääkides. Nemadki on mulle öelnud, et ma räägin nagu robot.

Kas asi on tõsine või on see mu omadus? Tõnis, 17. (Katkendid pikemast kirjast).

Dr Noormann: Ka omadus võib tõsine probleem olla. Aga see pole praegu peateema. Sa oled kusagilt kokku puutunud ilusa ja võõrapärase isiksuseomaduse nimega ja nüüd ilmselt püüad seda enda käitumisega sobitada.

Seda diagnoosi kasutatakse suhteliselt harva, sest sisaldab endas paljude teiste nii haiguslike, pärlike kui ka kasvatuslike käitumishäirete sümptomeid. Selles mõttes ei saa enesediagnoosi küll tõsiselt võtta.

Alexithymia kõige laiemas psühholoogilises tähenduses on tõsimeelsus, emotsioonide puudumine, ka endasse elamine, suhtlematus. Selline inimene kogeb küll tundeid iseendas, kuid ei suuda neid teistele mõistetavate emotsioonidena välja näidata või reageerib siseaistingutele mitteadekvaatsete tundepuhangutega.

Selline inimene suudab iseennast seletada küll ratsionaalselt, kuid mitte emotsionaalselt, ta ei suuda ka seletada oma emotsioonide põhjusi ja tal on vaid ratsionaalne enesehinnang.

Alexithymia alla on püütud paigutada ka kuni geniaalsuseni tugevaid loogikuid ja ka huumorivaeseid inimesi, kes näevad kõiges vaid loogilist ratsionaalsust, kui keelduvad nägemast emotsionaalset signaalsüsteemi.

Psühhiaatritel on selle käitumisilmingu kohta ilmselt ka teistsugune arvamine. Alexithymiat on seostatud ka Asperger-sündroomiga.

Mida sina teha saad? Sul on ilmselt tugev eneseanalüüsi võime. Siis püüa lausa kirja panna oma mina-pilt, psüühiline pinnalaotus. Kuna meil on kuus põhiemotsiooni, mis avalduvad ka miimikas ja kehakeeles — rõõm, kurbus, üllatus, hirm, viha, vastikus — siis püüa oma käitumisest eri situatsioonides leida neile vaste ja see kirja panna.

Peale nende on veel emotsionaalsed kestvamad seisundid, mida tunneteks nimetame — armastus, armukadedus, huvi, igavus, häbi, süütunne ja stress. Püüa needki oma käitumises ära tunda, üles leida ja kirja panna.

Nende analüüs ja üldistus aitavad sul leida need “pudelikaelad”, millesse sinu emotsionaalsus takerdunud on. Ka siis, kui peaksid psühholoogi abi otsima, tahab tema kohe kõigepealt just sellisest eneseanalüüsist kuulda, mitte iseendale huupi pandud võõrkeelset diagnoosi arvestada.