Kas on tõsi, et oma tunnetest tuleb rääkida, sest muidu võivad ilusad armastuslood olemata jääda?

Mure: Umbes 2 aastat tagasi üks noormees huvitus minust, me saime tuttavateks, sõpradeks ja siis rääkis ta mulle, et mõtleb minust rohkemast kui sõbrast ja kas meil ei oleks ehk ühist tulevikku?! Mina tookord ei võtnud teda selles osas kuigi tõsiselt ja vastasin „ei“. Ta tuli eelmisel aastal minu kooli õppima ja alustas jälle sama jutuga. Taaskord vastasin talle eitavalt.

Suvi oli vahel ja me ei suhelnud kuigi palju ja nüüd kui ma teda sügisel nägin, tekkis sees kummaline tunne, tunne, et seekord olen mina temast huvitatud. Kuidas muidu seletada kõditavat tunnet kõhus, kui teda näen ja hommikuti teretan, ma tahaks olla pidevalt tema lähedal ja temaga rääkida ja koos lõbusalt aega veeta, nagu varem. Nägin teda nüüd isegi unes.

Ta meeldib mulle, ma tunnen seda, aga ma ei tea kas ma peaksin sellest rääkima, sest me oleme üpris kaugeks jäänud ja ta on nüüd hoopis teises seltskonnas ja minu vastu enam erilist huvi üles ei näita. Samas räägitakse pidevalt, et oma tunnetest tuleb teisele rääkida, vastasel korral võivad paljud ilusad armastuslood olemata jääda jms. Teisalt on tunne, et kui ma ka räägiksin sellest talle ja ta mind seekord ise tagasi lükkaks, oleks ma selle justkui ära teeninund, sest tegin ise sama...Ülle, 17.

Dr Noormann: Tunnetest tuleb rääkida küll, aga mitte nii, nagu õngitseja saagi näkkamise lootuses õnge vette viskab. Kalamehele võib see nalja teha, kui õnge otsas vana saapa välja tõmbab, aga kui väljaöeldud tunnetele vastuseks korvi saad, on asi naljast kaugel. Eriti, kui õngitseja on tüdruk. Oma tunnetest rääkimine ei pruugi teda teisest seltskonnast välja tuua ega erilist huvi ilmutama hakata. Pead kõigepealt saavutama selle, et taas suhtlema hakkate ja ta sinu vastu huvi tundma hakkaks. Meeleheitlik tunnetepuhang on üldjuhul ikkagi tundmatus kohas vette hüppamine.