Sellest lahkuminekust on möödas kuskil 2 kuud ja mu tunded pole veidikenegi vähenenud. Armusin temasse juba esimesel korral, mil teda nägin. See oli mu esimene suhe ja ma ei astu kergelt suhtesse, kuna mul ei teki tunded nii lihtsalt. Ma tahaksin teada, kuidas ma saaksin temast nii öelda üle saada? Me ei suhtle enam väga, aga ma tahaks talle ikka veel kogu aeg kirjutada kõigest, mis vahepeal juhtub, aga ma tean, et ei tohiks.

Vahepeal kirjutangi talle. Mul on tunne, et tema on juba üle saanud. Ta tundub nii ükskõikne nagu tal oleks täiesti suva nagu meil polekski midagi olnud. Ma armastan seda noormeest tõesti.

Vahepeal olid mul väga halvad mõtted peas, mida ei tohiks olla. Tahtsin endale haiget teha. Ma pole sellest mitte kellelegi rääkinud, sest inimesed näevad mind kui rõõmsameelset neidu ja ma tahakski selleks jääda. Ma lihtsalt tahaks ka edasi liikuda. Ma tahaks olla jälle rõõmus, aga me käime selle noormehega veel ühes koolis ka ja see teeb temast üle saamise veel raskemaks. Jah, öeldakse, et see üle saamine tekib ajaga. Et kõik ei lähegi nii ruttu. Aga samas äkki ma sisimas ei taha ka temast üle saada, sest mul on siirad tunded tema vastu ja ma näen endiselt oma tulevikku vaid koos temaga. Ta on lihtsalt imeline. Aga ma tean, et ma ei saa igavesti temas kinni olla. Ma teeksin talle lihtsalt haiget oma kohaloluga. Kuidas ma saaksin sellest võimalikult kiiresti üle saada? Mari, 17.

Dr. Noormann: Tülitseda võib mitmel erineval moel ja mitmel erineval põhjusel. Kui tülitsemise sisu on süüdistav: "sina oled..." on asi kahtlane, sest reedab (tavaliselt iseloomude) sobimatust. Kui tülitsetakse teineteisele veana tunduva käitumise pärast, reedab see dominantsus (võimu-) võitlust. Kui tüli tekib eriarvamuste või erinevate tõekspidamiste pinnal, on tegemist kõige sagedamini kodusest või sotsiaalsest kasvatusest tingitud eetiliste või poliitiliste hinnangute kokkupõrkega.

Neist esimene, kus süüdistatakse teise olemist, on kõige destruktiivsem tüli, sest ei ühel ega teisel poolel pole ei tahtmist ega siis ka võimalustki ennast muuta ja selle ühepoolne nõudmine tundub täiesti õigesti egoismina. Muuta saab käitumist ja sellel pinnal tülidest on võimalik üle saada, kui suudate ära leppida, kokku leppida või kompromissini jõuda. Antagonistlikke tülisid (erinev maailmavaade, erinevad väärtushinnangud, kõlbluspõhimõtted) on võimalik vältida sel teel, et sellest mitte rääkida. Aga elu on näidanud, et need kokkupõrked jäävad suhet mürgitama väga pikaks ajaks.

Aga armastusel on siiski ka üks väga väärt omadus - peale selle, et ta on sobivuse määraja, on ta ka sobivuse looja. Armastav inimene on tavalisest rohkem valmis oma arvamusi, käitumist, kui ka olemist püüdma muuta teise soovide kohaselt. Kui see on vastastikune, jõutakse igal juhul sobimiseni. Võib arvata, et teie võimuvõitlus ongi selle sobivuse loomise tehniline ja rabedam aeg. Selles mõttes ei tohiks praegu näha tähtsama eesmärgina unustamist ega ülesaamist, vaid veidi kainemat analüüsi nii iseendas, kui ka koos selle poisiga, MIKS te olete tülitsenud.

Ja veel üks elutarkuslik tähelepanek. Praegu, talve eel, sügiskaamose tingimustes oleme kurvameelsuse ja enesehaletsuse toel tihti hoopis traagilisemalt radikaalsemad kui muul ajal. Sellepärast soovitavad suhetepsühholoogid kriisiolukorras suhe sügisel mingiks ajaks ehk külmutada, kuid mitte lõpetada. Talvel me lihtsalt oleme abitumad suhteid säilitama ja parandama, kui kevadel. Nii, nagu hommik olevat õhtust targem, on ka kevad sügisest optimistlikum ja sügisel purunevatena tunduvad suhted näivad kevadel hoopis lootustandvamad.

Jaga
Kommentaarid