Kuidas saaks maapoiss kauni linnaneiu südame võita?

Mure: Tere, olen 19 aastane noormees, kes äsja kolis maalt suurde linna — Tallinna, et ülikooli astuda. See tingis minu elus suured muudatused. Pealinnas ma olin küll varem ühe korra käinud, aga see oli aastaid tagasi ning seetõttu puudus mul täpne ettekujutus, missugune siin elu täpselt välja näeb.

Nii palju on uut, harjumatut ja kõik on palju keerulisem. Näiteks pani mind imestama see, millised pikad ja lõõtsaga bussid siin ringi sõidavad, sedataolisi ma polnud varem näinudki. Maal naabertalus oli ka buss olemas, aga too oli mõõtmatult väiksem.

Ülikoolis ma kohtasin ühte kena neiut, kes hakkas mulle kohe meeldima. Nii kaunist daami olin ma varem ainult televiisoris näinud. Ta lõhnab hoopis teistmoodi, kui minu kodukandi tüdrukud ning käib palju peenemalt riides. Isale ta küll võibolla ei meeldi, sest ta ei jõuaks talus tööd teha, aga mina olen nüüd iseseisev mees, mind tema arvamus enam ei huvita.

Häda on selles, et ta ei õpi minuga samas teaduskonnas ning seepärast on mul keeruline temaga vestelda. Olen mitu korda püüdnud koridori peal juttu teha. Üks kord kutsusin ta isegi kohtingule. Me käisime lõunaajal koos koolisööklas söömas, kus ma talle päevaprae välja tegin ja ühe piima võtsin kahepeale. Too päev olid makaronid mingi peene kastmega, mis talle näis väga meeldima.

Selleks , et talle rohkem silma hakata, ostsin uued sandaalidki endale, mis on nahast ja puha ning läigivad väga kaunilt. Marati firmapoes oli allahindlus ja see oli minu võimalus, aga tundub, et isegi sellest pole väga kasu. Ma olen segaduses, mida edasi teha, sest peale ema ja vanaema mul ühegi naisega eriti suhtlemiskogemust pole. Mida ma peaksin tegema, et meie suhtes järgmine samm astuda. Sina Dr. Noormann oled mu viimane võimalus. Ints 19

Dr Noormann: Selline naiivsuse ja infantiilsuse (lapsemeelsuse) ja "mats linnas" mentaliteedi pihtimine võib küll mingit psüühilist eneserahuldust pakkuda, kuid tekitab küll pigem kaastunnet, kas kuidagi, ehk kogemata üliõpilasseisuseni jõudunud noormees oma eluga üldse ilma emme ja vanaemata toime suudab tulla. Kaastunne pole aga nõuanne ja tuleks alustada mitte viimasest võimalusest nõu saada, vaid varasematest märkamata jäänud võimalustest eluga kursis olla.