Mind jäeti maha, kas peaksin suitsiidi tegema?
See tunne oli imeline. Ma ei pannud tähele Tema vigu...ma ei soovinudki neid näha ega mõista.
Ma tahtsin lihtsalt Temaga koos olla, vaatamata sellele, et meil oli
kaugsuhe. Oli. Kõik oli alguses tipp-topp, suurepärane. Kuid siis Ta äkitselt hakkas
masetsema, langes depressiooni põhjuseta, oli kurb jne jne.
Lõpuks ta ütles mulle kõik välja, mis Talle minus ei meeldinud: mu
käitumine, välimus... ma ei suuda kirjutada selliseid sõnu siia.
Ta jättis mu.
Ma langesin depressiooni. Mul on tunne, et ma kaotan vähehaaval usaldust
inimeste vastu. On tunne, et ma ei hakka enam kunagi kedagi armastama.
Lakkasin armastamast ja mõistsin, et tegin vea. Ma olin pime, tõesti.
Kuid sellest ajast saati mind painavad õudusunenäod. Ma ei suuda magadagi.
Ma mõtlen selle peale, kas ma tõesti olen siis nii jube? Kas ma tõesti
peaksin siit maailmast kaduma? Oleks see siis kõigile parem?
Ma ei tea enam, mida mõelda!
Tiiger, 17
Dr Noormann: Tunnete lein ei erine oma mõjult psüühikale palju päris leinast. Sellest
ülesaamine võtab aega ja parim on suhtuda juhtunusse kui vääramatusse jõusse
ehk saatusse. Sinu puhul on tegemist aga Sinu enda vastu pöördunud vaenuga.
Suur armastus sunnib uskuma kõike, mida armastatu ütleb, kaasa arvatud
negatiivne hinnang Sinu kohta. See sunnibki Sind endalt küsima, kas ma olen
tõesti nii jube, et ei väärigi selle mehe armastust. See on pigem sobimatuse
kui "jubeduse" küsimus ja traagilisena võtta ei tohi.
Teine asi on enesesüüdistus, et pimesi uskusid ja usaldasid sellist inimest.
See toob tõesti pahatihti kaasa usaldamatuse uute tunnete ja eelarvamuse
uute võimaluste vastu. Neist mõtetest tuleb jõuga lahti saada. See ongi see
paljuräägitud positiivne mõtlemine, kus endaga sisekõnes rääkides vaidled
surnuks halvad mõtled ja surud asemele optimistlikud.
