Mis on Eestis elamise mõte, kui nii paljud noored leiavad oma õnne võõrsil rännates?

Mure: Käisin koolilõpuekskursioonil Rootsis. Tagasisõidul oli laevas breikarite konkurss. Sain tuttavaks ühe eesti poisiga, kes ka esines. Pärast tantsisime terve öö ja istusime väljas tekil. Rääkisime juttu ja ta hoidis mu ümbert kinni. Mõtlesin kogu aeg, mis ma teen, kui ta üritab mind suudelda, aga midagi ei juhtunudki.

Ta polnudki selline seikleja, nagu algul arvasin. Teistsugune seikleja oli. Ütles, et on 21 aastane, kuid elab juba 4 aastat, kus juhtub üle Euroopa. Eestisse ei trulnud ta mitte peret ega tuttavaid vaatama, vaid laeval peetud tantsuvõistluse pärast. Kooli olevat ta juba 9. Klassis pooleli jätnud ja imestas, miks mina koolis edasi käia kavatsen.

Elust pidava t võtma kõike, mida iga päev võimaldab. Teda ei häirinud, et tal on vaid juhuslikud tööotsad juhuslike ansamblite taustatantsijana. Külmal ajal kolivat lõuna poole, kindlat elu kohta pole, ka raha mitte. Kui ma imestasin, ütles, et nii elavat sajad noored ja nii olevatki õige. Polevat muresid ja kohustusi ning polevat kellelegi koormaks kaelas. Ta arvas, et ta elu on õnnelik.

Ma kutsusin ta hommikul Tallina vanalinna jalutama ning vahetasime telefoninumbreid. Ta ei tulnud. Helistasin talle ja ta ütles, et tal pole tagasisõidu piletit ning ei saa sellepärast laevalt lahkuda ja peab ennast laeval peitma. Aga nii ta rändavatki.

Nüüd olen ma ikkagi segaduses. Järsku nii ongi õige elada. Ehk elavad mitmed teisedki noored oma tulevikuillusioonides nagu mingi idüllkardina taga. Miks näha vaeva ja piinelda ses ebaõiglases ja rahaahnes maailmas ning kunagi ikka taibata, et targem on Eestist jalga lasta ja kusagil lahedamas maailmas kuskil kaugemal kasvõi juhutöödega leiba teenida.

Mina õppisin hästi ja mul oleks ülikoolis edasi õppmine ka juskui ettemääratud sundkäik. Aga mu kaks klassivenda, kes keskhariduse lõpni ei jõudnudki, elavad ka juba aasta aega vist kusagil Austraalias ja olevat rahul.

Mis on Eestis elamise mõte, kui juba praegused mõtted tulevikust teevad mind pigem õnnetuks ja murelikuks? Minu keskeriharidusega vanemad pidid minu ja õdede koolitamiseks paljust loobuma, kuna elavad miinimumpalgast ja laste abirahast.

Isegi selle minu Rootsi sõidu eest pidid tädilt raha laenama. Kui nüüd edasi õppima hakkan, läheb neil veelgi raskemaks ja raske on uskuda juttu ilusast ja õigalsest Eestist nende suust, kelle luksusautod Toompeale on pargitud.

Praegune aeg on mulle niikuinii muutuste aeg. Ehk ongi tõesti õigem välismaale tööd otsima minna, kuigi perest oleks raske loobuda?
Ma ei usugi, et te minu jutu peale mingit tarka nõu anda suudate, aga öelge, kumba on kergem taluda – kas riskiga seotud ebaõnnestumisi kusagil kodust kaugel või illusioonide purunemist oma kodus? Elina, 18.

Dr Noormann: Kui nüüd väga akadeemiliselt sinu emotsionaalsele kirjale vastama pean, siis väga otsene vastus on olemas küll. Kui võrrelda vaid neid kahte tingimust, siis illusioonide purunemist on alati raskem taluda. Nii on purunenud armastusega, õppimis- või töösoovide luhtumisega, õnnelikult alanud abielu purunemisega. Kuigi ka riski taha on ikka ka midagi illusioomnidesarnast peidetud, oleme riskeerides sellega alateadvuses arvestanud ning ebaõnnestudes süüdistame ikka ennast, mitte saatust .

Pealegi teeme riskeerides valikuid mingite konkreetsete tegude või otsustuste vahel, illusioonid on komplekssemad ja nende täitumine on seotud pikaajalisemate positiivsete eneseteostuslike plaanidega ja kaugemate unistustega. Riskeeritakse olevikus, unistatakse tulevikust. Olusid ja seega ka olevikku saab muuta, tulevik tuleb muuta unistuste muutmisega.

Aga sul tuleb kaaluda ka muid tingimusi ja olusid otsustades kodumaa ja välismaa vahel. Kõigepealt emotsionaalne tegur. Oled sa kogenud veidikenegi pikemat lahusolekut kodustest ja sõpradest, harjumustestki? Kuidas suudaksid säilitada sulle rahuldava suhtlemise ja suhted nendega?

Teiseks on sinu võimed, millele saad loota ja toetuda üksinda olles. Keeltega on sul asi ilmselt korras. Kuna oled pärit hoolega raha lugevast perest, pole sul ehk ka ohtu mõttetult kulutada ja mitte arvestada kasvõi väikese majandusliku tagalaga.

Välismaal on igal riigil omad kombed ja treeglid, mille järgimine tähendab kuigivõrd ka omadest loobumist. See tähendab ka igasuguseid ahvatlusi, mille saatuslikumaks vormiks võib olla sõltuvus. Lõuna-Ameerikas näiteks on mitmed meie mõistes narkootikumid legaalsed. Selliste asjadega arvestamine eeldab ühe tähtsama iseloomuomadusena tahet, ja enesekontrolli, teinekord lausa raudset. Minnalaskmismeeleolud, nagu võib oletada selle poisi kohta laevas viivad kunagi paratamatult karidele. Kui välismaale minek on sul tõsisemaltvõetav valik, on väga akasulik leida kaaslane. Kahekesi on uutes oludes kindlasti kergem.