Olen 13 ja tutvusin 17aastase poisiga. Pärast seda toimub minuga midagi kummalist

Kuidas ma peaksin seda võtma? See poiss vist meeldib mulle, aga oma ebakindluse tõttu ma ei taha temaga tegemist eriti teha. Ja ma ei tea, mis minuga on juhtunud. Miks mind valdavad nii segased tunded? Mis toimub üldse? Olen ka mõelnud, et oh, ei tahagi enam selle poisiga suhelda, ei tea, mida teha. Kohutavalt tugev tõmme on surma poole. MA EI TEA, MIS MINUGA ON JUHTUNUD! MIS TOIMUB?
Palun vastake  kui te oleksite nii hea, mulle ekstra e-mailides. Ma  ei tahaks, et see mure siin avalikustatakse. Loodan, et mõistate ja leiate aega, et kirjutada mulle meilile oma vastus.
Ettetänades,
L. !3
 
Dr Noormann:

See temaatika on kirjades nii sagedane, et pole mingit mõtet  tunda hirmu avalikuks tulemise pärast.  Ma seletan Sulle siiski avalikult vastates  ka paljudele teistele ja Sinust vanematelegi samasisuliste küsimuste esitajatele veidi laiemalt,  mis Sinuga on juhtunud ja mis toimub.
 
On selline nähtus armastuse psühholoogias nagu tundevalmidus.  Meie organism on tsükliline. Nii kehaliselt, vaimselt kui hingeliselt.  Kõige tavalisem tsükkel on ööpäevane ärkvelolek ja uni, aga ka parema ja halvema töövõime tunnid päevas. Oleme tähele pannud paremate ja halvemate  koormustaluvuste perioode spordis. Teame nädalalõpu väsimust, teame kevadväsimust ja sügisekaamost. Naiste elus on tsüklilisus rohkem märgatav kui meeste juures. Füüsilis-bioloogilised igakuised tsüklid ja sellega seotud  meeleolukõikumised on naistele hästi tuttavad.
 
Kuid ka meie emotsionaalsuses ja tunnetes on mingi seletamatu tsüklilisus. Kevadeti armutakse sagedamini. Talvel väidavad paljud naised oma tundeid üleüldse talveunes olevat. Kuid naistele on omane ka eelaimduslik „ma tunnen ennast kohe armuvat“, kuigi objekti polegi veel silmapiiril.  Sa peaksid lugema Leo Tolstoi „Sõda ja rahu“,  seal on see ilming väga ilusasti lahti kirjutatud. Noor Nataša Rostova valmistub ballile minema ja teab juba ette, et täna ta armub  Ta elab sellele tundele ja naudib seda. Ja nii juhtubki. Esimeses sobivas mehes tunneb ta ära armastatu, kuigi pole teda varem näinudki. Seda on püütud seletada ettenägemisvõimega, kuid sisuliselt on see tundevalmidus — naise, eriti noore või isegi väga noore naise hing on armastuseks valmis, ta ootab ja otsib seda ning võib armuda muu suhtesobivuse seisukohast võttes lausa „huupi“ või sotsiaalselt taunitavasse mehesse (vangi, pahelisse poissi).
 
Tänapäevaselt avaldub see tundevalmiduse sündroom võib isegi öelda, et päris massiliselt tüdrukute Internetisuhtlemises.
Ma saan kirju suure Internetiarmastuse teemadel  üle päeva. Ma usun, et see on tüdrukutele tõepoolest tunne, kuid teoreetiliselt siiski tundevalmidus. Pealegi  ohtusid täis. Teist nägemata võib kohtumine sellise veebiarmastatuga valmistada pettumuse ja noorele armastusele on see midagi hinges katki käristav kogemus, mis võib panna  järgmisi samalaadseid tundeid juba ette kahtlasteks pidama.
Kahjuks on Internetitutvus ka paljude teesklejate, ärakasutajate ja petiste tegutsemismaa. Neidki murekirju tuleb sageli lugeda.
 
Vihjasid ka „tugevat tõmmet surma poole“. Praktiliselt  see küll ei teostu, kuid on meeleoluseisundina seletatav küll. Armastusega koos kasutame ju sõnu „igavesti“, „surmani“ ja „parem surra, kui armastuses pettuda“, või „parem surra armastades, kui elada armastuseta“. Need seosed armastuse ja olematuse vahel  tingivadki mõttelaadis „tugeva tõmbe surma poole“.  Õnnetu armastus on röövinud elu mitte ainult Romeolt ja Julialt, kuid tänapäeval on see tingitud rohkem reedetud ja alandatud armastusest. Ka vastamata, st vastastikuseks suhteks kujunemata armastus võib küll elutahte röövida, kuid tegelikult vabatahtlikku  elust lahkumist toob kaasa haruharva.