Dr Noormann: Enda üle kontrolli saavutamine pole lihtne ja vajab pikka treenimist. Aga ühe käepärase ja küllalt tõhusa võtte võin harjutamiseks soovitada küll.

Igasugusele agressiivsele puhangule alates röögatusest kuni kallale tormamiseni eelneb aju teatud piirkondade aktiviseerumine. Selle tulemusena kandub ärevus lõpplihaste tremolona (värisemisena) kätesse, jalgadesse, huultesse, lõuga. Alles sellele järgneb afektilaadne kogukeha reaktsioon või rünnak. Aju taltsutada ilma spetsiaalse autosugestiivse treeninguta või farmakoloogilise sekkumiseta pole võimalik. Kuid aju ärevust saab taltsutada tagurpidi seosega. Kui suudame kätesse ja näolihastesse jõudnud värinat kui ründe eelsignaali jõuga pidurdada, siis saab aju piltlikult seletades aru, et kui reaktsiooni ei järgne, pole mõtet ka erutuda ja taltub.

Nii aitab kriitilises olukorras rahuneda sõrmi ja käsi risti surumine, huuli kokku pigistamine, jalgu vastu maad surumine, enda ümbert kõvasti kinni hoidmine. Alateadlikult teeme seda raskes olukorras niikuinii, aga kui see võtta teadvustatud käitumiseks ja seda pidevalt kordame, hakkab aju välise erutuse korral käituma keha järgi, mitte vastupidi. Kogu saladus on selle momendi teadvustatud tabamises, et enne kätega vehkima või karjuma hakkamist taipaksime need kehaosad sundkorras kontrolli alla saada.

Nii treenivad rahulikkust ärevates suhtlemissituatsioonis toime tulemiseks politseinikud, õpetajad, kaamera või mikrofoni ees esinejad, poliitikudki. Küllap kõlbab see ka loomupärastele kaklejatele, nagu ennast iseloomustad.

Jaga
Kommentaarid