Psühholoog selgitab, kuidas saaks noor inimene enda elule mõtte leida

Mure: Tere! Mul on siis pisike mure. Kui algusest võtta, siis mul on kõik
olemas, väga head sõbrad ja sõbrannad, maailma parim perekond ja lihtsalt
mul on väga tore elu. Aga kui nüüd sügavamale minna, siis ma lihtsalt ei
oska oma eluga mitte midagi teha.

Õpin ka gümnaasiumis, aga viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et milleks, mind ju ei huvita see üldse. Nii, aga kui mõtlema hakata mida ma siis üldse tahan, ma lihtsalt ei tea. Mulle on kõik ükstapuha, mind ei huvita miski, mind ei eruta miski.

Olen mõelnud ka edasiõppimise peale, aga lihtsalt ei tea mida tahaks õppida. Mul pole nagu üldse tulevikuplaane, lihtsalt elan päev korraga ja vaatab mis edasi saab.

Probleem on selles, et ma juba peaks teadma mida ma elult tahan ning see
kõik tekitab lihtsalt masendust. Äkki Te lihtsalt oskate mingit nõu anda.
Ette tänades! K., 18.

Dr Noormann: See, mis sind murelikuks teeb, on ees seisev iseseisvumine. Kirjeldad, et sul on olnud väga ilus, kindel ja turvaline elu. Selles pole midagi halba, kui elumuresid ja eluraskusi pole tulnud taluda. Kuid see harjutas sind teadmisega, et keegi mõtlebki sinu eest, otsustab sinu eest, vastutab sinu eest.

Just sellest tekib kõige sagedamini peataolek ja ehmatus juba sellest, et sa ei tunne ennastki, eluraskustest rääkimata. Nüüd aga avastad, et ees on nii palju valikuid ja kohustus midagi neist valida. See muidugi pingestab ja stressab.

Sellise olukorra tekkimist välditakse kasvatuses võõrutamise teel. Algab see vanematest, kes annavad noorele rohkem vabadust, kuid nõuavad seevastu rohkem otsustamist ja vastutust tehtud otsustuse eest. Näiteks ei öelda, mis kell pead õhtul kodus olema, vaid küsivad, mis kell tuled. Kuid ise jälgivad, kas suudad lubatud ajast ka kinni pidada. Või ei kamandata tuba koristama, kuid nõutakse, et tuba olgu korras jne.

Nüüd seisab see võõrutamistegevus sul endal ees. Pead alustama otsustest ja otsustustest enda elu ja elukäigu eest, mitte elama "päev korraga" ehk olla nagu mängukann juhuste küüsis. Jaga kõik võimalused pidevalt kaheks, kuni jääbki järele kaks tähtsamat valikut ja kaalu neid.

Asi on selles, et kui pidevalt tunned paljusid võimalusi, oled endiselt segaduses. Kui aga oled neist kaalukausile jätnud vaid kaks, on kergem otsustada. Elu on muidugi keeruline ja võib-olla tuleb kunagi tehtud valikut muutma hakata, kuid vähemalt sa ujud ise, mitte ei lase end voolust kanda.