Psühholoog selgitab, mis vahe on pahatahtlikul valetajal ja fantaseerijal

Mure: Tere dr. Noormann. Ma tutvusin ligi aasta tagasi ühe tüdrukuga, ta valetas mulle kogu oma elu kohta ja üldse kõike, sellest sain ka muidugi hiljem teada, aga selleks ajaks olin temasse juba kiindunud. Ja ma hakkasin teda sõna otseses mõttes kontrollima, varem ma usaldasid kõiki, seega uurisin tema tegemiste kohta ta sõbrannade käest. Kuigi ta valetab siiani, ei suuda ma teda unustada, ma ei tahagi teda unustada. Lihtsalt öelge kuidas ma saaksin kontrollimisvajadusest lahti, mida ma pean selleks tegema.

Ma armastan teda liiga palju, et temast loobuda. Ma andestan talle KÕIK. Aga enam ma ei suuda mitte kedagi 100%liselt usaldada. Palun aidake, ma ei tea enam mida teha, me tülitseme 24/7. Ma tean, et ma tema tahab minuga koos olla. Me tülitseme, aga siiski lepime ära. Ma tahan lihtsalt
kontrollimisvajadusest lahti saada. Peaksin ma psühholoogi juurde pöörduma?

Oskate kedagi äkki soovitada? Tahaksin lõpuks teda jälle usaldama hakata ja temaga mitte enam tülitseda. See on mu suurim soov. Aitähh. // A...18

Dr Noormann: Valetamine pole psühholoogiliselt just päris selgepiiriline nähtus. Väga tihti paistab valetamisena ka fantaseerimine. Eriti siis, kui see puudutab rääkija enesehinnangulisi fakte. Selle taga on soov end paremana, tähtsamana, huvitavamana näidata. Ja probleemseks muudab selle nähtuse see, et ta räägib siis enda arvates tõtt ehk usub täiesti veendunult kõike seda, mida enda kohta räägib. See on nn "peeglisse valetamine" ehk siiruse puudumine - ta "retušeerib" oma peegelpilti endale meeldivmaks. Kõige sagedamini fantaseeritakse oma minevikku - lisatakse sinna põnevaid, dramaatilisi ja traagilisi seiku ning seiklusi, õpinguid, saavutusi. Inimene, kes on õppinud enda minevikku nii "kaunistama", kaotab tihti kontrolli ka oleviku ja olude üle ning fantaasia tungib ka enesemääratlusse ja enesehinnangusse. Enesemääratlus fantaasiates on ebaadekvaatne arusaam, kui on vaja öelda "ma olen...". Enesehinnangute fantaasiapool on pigem unistamine "ma suudan..., ma saavutan..." Seda viimast ei saa pahakski panna, sest unistused eemalduvad meis kõigis kuigivõrd reaalsusest ja seda valetamiseks pidada ei tohi. Seda fantaasiatest ja fantaseerimisest.

Kuid valetamine on teadlik püüd esitada valeandmeid, püüd teadlikult kedagi petta, teadlikult püüda olnut eitada, püüd kavatsusi ja plaane läbimõeldult teisiti serveerida. Nii pead sinagi oma suhetes teadma, et valetamise juures on alati määravaks see, kas tegu on teadvustatud tahte ilmingu või "sinisilmse" enesepettusega.

Kui esimene neist, on tegu pahatahtlikkusega, mis täiskasvanute maailmas on juriidilises keeles ka "kuritahtlikkus". Pead ise otsustama, kas sa oled langenud pahatahtlikkuse või fantaasiate ohvriks. Kui esimene neist, ei saa sel suhtel pikka tulevikku olla, sest valetatakse inimesele, keda ei usaldata. Ja sinus tekkinud kontrollimisvajadus on selle kaugemale ulatuv järelmõju sinu psüühikas - samuti usaldamatuse ilmingud. Inimene, keda ei usaldata, kaldub ebausaldama ka teisi.

Üks usaldamatuse ja selle mõjul ka kontrollimisvajaduse ilming on armukadedus. Paradoksaalne, aga sellist usaldamatust ravitakse usaldusega. Sest usaldus, nagu usaldamatuski on nakkavad suheteseisundid. Kui sinu tüdruk märkab, et sa tema iga sõna ja iga sammu ei kontrolli, kaob vajadus teadlikult midagi varjata või valetada. Fantaasiatega on asi keerulisem, aga nagu öeldud, pole see pahatahtlikkus.

Kui oled märganud, et usaldamatus on saamas sinu loomuosaks, pead ennast
muutes teadma, et usaldamatus ja kontrollimisvajadus on kergem tekkima madala enesehinnanguga inimestel. Kõrgema enesehinnanguga inimeste
enesemääratlus ütleb "minusuguseid" ei peteta. (Kuigi petiste hulka tema
ümber see loomulikult ei vähenda.)