Dr Noormann: Küllap see on midagi depressioonilaadset, kuigi ainult kirja alusel mingit diagnoosi panna ei saa. Aga lastes pähe selle koleda võimaluse, et see ongi depressioon, pead saama ta psühhoterapeudi või psühhiaatri juurde. Vabatahtlikult ta sinna eri lähe. Selles ongi depressiooni olemus — inimene on mingitele saatuselöökidele alla andnud ning võitlemast loobunud. Ka abiotsimisest selline inimene tavaliselt keeldub. Tähendab, et ise ennast aidata ta ei suuda. Sa pead olema niivõrd tugev ja jõuline, et suudad ta liikuma panna. Temas on kadunud optimism — elujaatus, usk, lootus ning ta leidnud mugavuse passiivsuses — mitte midagi tehes ja ennast haletsedes. Teinekord on vaja lausa füüsilist jõudu, et selline inimene riietuma saada, välja tulema meelitada. Sellist inimest ei tohi haletseda — temaga juhtunule kaasa tundes ja kaasa nuttes me teda aktiivsemaks ei muuda, küll süvendame temas enesehaletsust ja kasvatame abitust. Suru peale optimistlikud ja positiivset mõtlemist nõudvad jututeemad ja igasugune negativism temas pööra naljaks või pea tühiseks. Püüa ta saada ka oma probleemide põhjustele konstruktiivse lahenduse otsimise teele. Ära jäta teda üksi oma enesehävituslike mõtetega. See ongi sõbra roll. Manitsemine ja üleskutsed norutamisest loobuma ei aita, kuigi see võib sõbrateona välja paista.

Jaga
Kommentaarid