Surnud lähedase unes nägemine: armastatud inimese surm on surmaelamustest kõige vapustavam

Mure: Pärast oma vanaema surma 4 kuud tagasi ei saa ma enam päevagi olla temale mõtlemata. Vahepeal tuleb mulle meelde mõni temaga veedetud seik ja siis hakkavad pisarad voolama.

Ma näen teda unes, iga kord erineval, nädalas umbes korra või paar. Ma ei saa temaga rääkida, lihtsalt näen teda, ükskord ta kallistas mind, samas mina lihtsalt seisin ühe koha peal ja ei saanud ennast liigutada.

Juhtub tihti, kui ma ärkan selle peale ülesse ja nutan. Ka mu õppimine on peale ta surma halvemaks muutunud. Küsimus olekski selles, kas ma peaksin pöörduma psühholoogi juurde, või on see normaalne? Lennu, 15.

Dr Noormann: Sõltuvalt suhetest ja enda emotsionaalsuslävest võib lein kesta kaua. Armastatud inimese surm on surmaelamustest kõige vapustavam. Alles seda kogedes taipame tegelikult, mis on surm ja see võib käivitada ühe painavaima eksistentsialistliku mõtte - milleks elada, kui tuleb surra. Aasta lähedast inimest leinata pole mingil määral üllatav. Algul on leina valdav tunne viha ebaõiglase saatuse vastu, mis avaldub ka painavates unenägudes, nagu sinugi puhul. Kogu kunst on muuta kaotusvalu mälestusteks.