Tegime suhteväsimuse tõttu pausi. Kas mul on mõtet veel midagi loota?
Läksime poisiga lahku ja põhjuseks oli väsimus, ütles et on väsinud suhtest ja minuga koos olemisest. Kuid see tekkis tal kuidagi nii järsult, et ma ei osanud oodata sellist asja, seega oli parajalt shokeeritud. Meil ei olnud tülisid ega midagi, ikka päris pikka aega. Ma ei oska omi järeldusi siin teha, alguses ikka pommitasin küll küsimustega, sisetunnegi ütles et midagi on valesti.. Olen nii mures ja ei tea mida edasi teha. Jätsin ta üksi, et ta saaks puhata minust ja hoolikamalt järgi mõelda. Ta on tegelikult väga hooliv poiss, meil klappis väga hästi, olime pea 8 kuud koos ja me saime väga lähedasteks, aga praegu tunneb ta vaid hoolivust mu vastu. Minu küsimus olekski siis, et kas mul on üldse lootust, et jään ootama? Ja kuidas peaksin temasse suhtuma?
LL, 19
Dr Noormann:
Suheteväsimus on tõepoolest olemas. Polegi nagu põhjust lahku minna, tülisid ju pole. Aga põhjust kokku jääda ka pole. Siis me tunneme seda suhete ammendumisena ja märkame väsimusena. Suhted näivad nagu tundvat, et nende püsimise eest ei võidelda, nad lihtsalt on nagu igapäevased asjad meie ümber ja püsivad iseenesest ja muutumatuna. Siis tekivad algul väikesemad, hiljem suuremad tülid, mille kõige ausam analüüs näitab, et nende ainus eesmärk ongi seisma jäänud vett loksutada ja leppimise kaudu uut huvi teineteise vastu äratada.
Ning lahendusena nähakse võimalust asju veidi kaugemalt vaadata, järele mõtelda, segusele jõuda. See on suhetepuhkus — järelemõtlemise aeg. Mingis vormis elab selle läbi iga suhe. Tavaliselt enne otsustavaid tegusid — enne abiellumise otsustamist, aga ka enne lahku mineku otsustamist.
Arvan, et teilgi tuleks võtta mingiks ajaks puhkus teineteisest ja mitte otsustada kohe lahku minna. Paar nädalat peaks olema see minimaalne aeg, mis peaks andma selguse, kas üldse suudate teineteiseta elada või ka teineteisega elada. Ja tavaliselt saab siis selgeks ka see, kuidas teineteisega koos jätkates tundeid elustada ja suhtlemist erksamaks muuta.
