5 asja mida inimesed surivoodil enim kahetsevad

Austraallanna Bronnie Ware hoolitses halastajaõena surijate eest ja avaldas raamatu, kus toob välja viis asja, mida inimesed surres kõige enam kahetsevad. Bronnie Ware töötas palju aastaid lootusetute haigetega, hoolitsedes koju surema saadetud eest.

Ent kui Ware uuris oma patsientidelt, kas nad kahetsevad midagi või teeksid võimalusel midagi oma elus teisiti, kordusid ikka ühed ja samad vastused. Ware võttis need kahetsused kokku raamatusse, mida allpool on kirjutatud. Viis sagedamini esinenud teemat olid järgmised:

1. Elasin nii, nagu teised minult ootasid, mitte, nagu oleksin ise tahtnud

See oli kõige levinum kahetsus. Kui inimesed mõistsid, et elu on peaaegu läbi, ja vaatasid sellele selge pilguga tagasi, nägid nad, kui paljud unistused olid jäänud täitumata. Enamikul ei täitunud pooledki unistused. Nad surid teadmisega, et see oli nende endi valikute tagajärg.        

2. Töötasin liiga palju

Seda ütlesid kõik meessoost patsiendid, kes ei saanud piisavalt osa oma järeltulijate lapsepõlvest või elukaaslase seltsist. Huvitaval kombel kahetsesid liigset tööle pühendumist ka naised, ehkki enamik neist olid vanemast generatsioonist ja paljud ei käinud üldse tööl.

3. Mul polnud julgust oma tundeid väljendada
 
Paljud inimesed varjasid oma tundeid, et teistega mitte tülli minna. Selle tulemusel pidid nad leppima keskpärase eluga ega saanud kunagi inimesteks, kelleks oleksid olnud võimelised arenema. Paljudel põhjustas hinge kogutud kibestumine koguni haigusi. 

4. Kaotasin kontakti sõpradega

Tihtipeale ei mõistnud inimesed kuni viimaste elunädalateni vanade sõprade väärtust, aga alati polnud võimalik neid enam üles leida. Inimesed kahetsesid sügavalt, et ei kulutanud õigel ajal headele sõpradele aega ja tähelepanu, mida nood oleksid väärinud. Surres tunnevad kõik sõpradest puudust.

5. Ma ei lasknud endal õnnelik olla

Seda ütlesid surijad üllatavalt sageli. Paljud ei saanud viimase hetkeni aru, et õnnelik olemine on valik. Harjumuspärase käitumise petlik mugavus varjutas nii nende emotsioone kui ka füüsilist elu. Hirm muutuste ees pani nad teiste — ja iseendi ees rahulolu teesklema, ehkki sügaval sisimas tahtsid nad siiralt naerda ja rumalusi teha.

Vanematelt on alati hea õppust võtta. Juba praegu võiksid noored selle peale mõtlema hakata, et nemad ei teeks neid samu vigu.