Abiturient: Imelik mõelda, et varsti ei peagi ma enam kodutöid tegema

Paar aastat tagasi ootasin pikisilmi kooli lõppemist. Gümnaasiumi lõpp seostus mulle vabanemise ja iseseisva elu alustamisega. Nüüd olengi abiturient, kellel viimane kooliaasta käsil. Kogu ülejäänud kooliajaga tundub see aasta armetult lühikesena.

Ma tõesti ei taha, et viimane kooliaasta ruttu läbi saaks. Tahaks elada oma harjumuspärast elu, suhelda klassikaaslastega ja lihtsalt olla. Juunis saan lõputunnistuse kätte ja mind ei seo kooliga enam miski. Imelik on mõelda, et ei pea kodus õppima, kontrolltöid tegema ega klassi ees vastama. 

Täisealisena peaksin teadma, mida tahan tulevikus teha, aga paraku ei ole see nii. See otsus, mis mul teha tuleb, on raske. Mida peaks peale gümnaasiumi tegema kolme-neljaline õpilane? Tahaksin minna ülikooli, kui mu hinded seda võimaldavad. Põhikoolis oli tähtis, et tunnistusele tuleks hinne kolm ja midagi enamat ma ei soovinud. Praegu pingutan ülikooli nimel kõvasti, aga ma ei tea, kas mul õnnestub kaotatud aeg tagasi teha. On küll raske, aga ehk on tulevikus kergem.

Olen mõelnud ka Saksamaale lapsehoidjaks minemisele, siis saaksin keele korralikult selgeks ning ühtlasi oleks ka aega endas selgusele jõuda. Samas oleks välismaale tööle minek siiski vaid probleemide edasi lükkamine.

 

Minu jõulusoov on, et keegi tuleks minu juurde ning annaks head nõu ja leiaks minule kõige õigema tee. Realistlikult mõeldes tean, et mittekeegi ei tule hüva nõu andma. Pean ise otsustama, mis edasi teha. Kooli lõpetamisega kaasnev vabadus, tähendab ka otsustus -ja vastutusvõimet. Hakkan nüüd ju ise oma elu juhtima J.