Nagu toona kombeks oli, noored endale kaasat valida ei saanud, peamiselt majanduslikel põhjustel tegid nende eest valiku vanemad ning sama saatus ootab ka Helenat, keda sunnitakse abielluma noormehega, kes talle üldsegi ei meeldi. Noor neiu otsustab aga kodust põgeneda ja ise enda õnne otsima hakata.

Helena lisas kiirust, hoolimata sellest, et võis iga hetk pikali kukkuda. Aednik püsis rahulikult neiu kannul.

„Nad võtavad hobused!" hüüdis aednik selja taha vaatamata. Põgenejad asusid juba pargi kaugemas servas järve ääres ja mõisahoone eest polnud neid võimalik näha. Aga kahtlemata oli aednikul õigus. Raimond ei saanud endale lubada sellist alandust, et tema ettepanek lükatakse tagasi niivõrd alandaval moel nagu põgenedes. Sellest räägitaks seltskondades aastaid.

„Ta on seal," näitas aednik ja muutis üle muruplatsi joostes suunda. Ka Helena nägi nüüd tuttavat kuju tee ääres seisva tõlla kõrval ootamas. See oli Toomas. Toomas oli kahekümne nelja aastane, tugeva kehaehitusega ja pikemate lokkis juustega nägus noormees. Paksud tumedad kulmud tema silmade kohal tundusid justkui kokku kasvanud olevat. Noormees jooksis neile vastu. Kaisutanud Helenat kõvasti, haaras ta kohe aedniku käest kohvri, vinnas selle tõlda ning ronis ise sellele järgi, et seejärel Helenale käsi ulatada ja neiu tõlda aidata. Helena ei jõudnud istudagi, kui tõld juba kihutama hakkas. Tüdruk lendas kiljudes istmesse.

„Nad jõuavad meile järgi," ütles Toomas, kui oli tõllaaknast välja vaadanud.

„Nemad?" Helena upitas end samuti aknale. Kaugel selja taga tõusis pimedusest kihutavate hobuste kapjade alt tolmu. Raimondi kõrval kihutasid tema tõlla kaks kutsarit, kes olid tõlla taha kinnitatud saatehobused lahti päästnud ja ratsutasid nüüd nendel oma isandaga kaasa. Ilma tõllata oli võimalus põgenejaid püüda suurem. Hobused galopeerisid nagu hullud ja nende lähenemine oli silmnähtav.

„Issand!" kiljatas Helena. Kas ta tõesti ei pääse oma saatusest?

„Kohe jõuame sillale, mis viib üle jõe!" hüüdis Toomas läbi kisa ja hobuste pruuskamise ning kutsari hüüete, „see on ainuke tee siitpoolt suure teeni. Me ei lase neid mõisapargist välja!"

„Ei lase?" vaatas Helena küsivalt Toomasele otsa. Ta pööras pilgu ettepoole. Tee tegi väikese käänaku ja uhkete valgete käsipuudega puusild paistis eemal nagu hõbedane kuukaar. Lai jõgi sillerdas rahulikult oma sügavas sängis, justkui teda inimeste maailm üldse ei segaks.
Helena vaatas uuesti tagasi. Kolm ratsanikku olid juba väga lähedale jõudnud ja nüüd võis, esimeste õhtuste kuukiirte valguses, näha lausa nende näoilmeid. Raimond kees vihast ja vehkis ähvardavalt oma hõbedase saabliga, mida ta alati uhkeldades kaasas oli kandnud.

„Kas ta hakkab kedagi tapma?" küsis Helena valjusti.

„Tal on piisavalt põhjust," vastas Toomas, avas tõllaukse ja vehkis midagi silla teises otsas seisvale mehele. Tõllarattad hakkasid üle sillalaudade sõites valju klõbinat tegema ning kutsar andis peale kurvis hoo maha võtmist uuesti vaestele hobustele piitsa. Nood surusid kabjad sillalaudisesse ja tõmbasid tõlda võimsa jõuga edasi. Helenale tundus tagaajajaid vaadates, nagu oleks aeg hakanud end veelgi aeglasemalt edasi kerima. Tagaajajad jõudsid juba tolmu ülesse keerutades sillale viivasse kurvi, tõld aga kihutas kolinaga silla lõppu tähistavatel poollahtistel laudadel, tehes veel valjemat häält kui enne. Korraga kadus klõbin. Selle asemele tuli maapinna tuttav krabisev hääl ja selja taga kostus kärgatus, mis pani Helena kriiskama ja hobused perutama. Helena pööras pea plahvatuse suunas. Vaatepilt oli hämmastav. Lauajuppe, tolmu ja sodi sadas taevast alla nagu vihma. Tolm hajus ja kaugel selja taga, selles kohas, kus oli olnud enne sild, haigutas tühi koht.

Andunud ajaloofänn ja bibliofiil Marcus E. Zumm on töötanud oma debüütromaani "Piraatide kuninganna" kallal üle dekaadi. Kirjutamisest vabal ajal töötab ta Raadio 2-s helirežissöörina - raadioinimeste keeles on see amet produ, kes saabub esimesena ja lahkub viimasena ning vastutab tehniliselt kõige selle eest, mis helidena meie kõrvu kostub.