Mõlemal kasvatusviisil on omad head ja pahad küljed. Võib-olla pole mina just kõige õigem inimene rääkima sellest, milline on just see õige viis oma lastest täiskasvanud kasvatada, kuid siiski saan rääkida sellest, kuidas mind on kasvatatud.

Esiteks, ma pole kunagi karistada saanud. Isegi mitte õrnalt rihma või vitsaga, mitte kunagi. Sellise kogemuse puudumine tagab kindlasti tulevikus suurema avatuse ja julguse tunnistada oma vigu. Laps, keda karistatakse palju, salatseb ja valetab kindlasti rohkem. Mind on pandud nurka seisma, minu peale on karjutatud ja ma olen saanud noomitusi, mille pärast on hiljem palju nutetud ja sellest olen ka õppinud.

Teiseks, vabakasvatus ei tähenda seda, et lapsel lastakse täiesti nii olla, nagu ta ise tahab. See tähendab, et lastakse lapsel ise areneda ja tegeleda asjadega, mis talle meeldivad. Karmi kasvatuse all olevad lapsed pandakse tihtipeale sunniviisiliselt tegelema millegiga, seatakse mõttetuid piiranguid ja karistatakse liiga palju.

Minu kogemus vabakasvatuse all elades on see, et see on just õige viis. Pahandada olen saand vaid siis, kui olen midagi teinud valesti, mitte lihtsalt vanemate tahte vastast. Mind pole piiratud, pigem suunatud.

Kokkuvõtteks – vabakasvatuse all kasvavatel lastel on suurem võimalus kujuneda täpselt sellisteks, nagu nad olla tahavad, karmi kasvatuse alla lastel on oht jääda oma vanemate käskude taha toppama. Samas aga ei saa vanematele midagi pahaks panna, sest nad tahavad lastele ainult head ja ühegi lapsega ei tule kaasa juhendit nende kasvatamiseks.