ARVAMUS: Just see ongi õnn, et saan Eesti Vabariigis elada!
Me elame rahupiirkonnas. Jah, nii mõnigi kord on suur idanaaber meile 'vaikselt' õlale koputanud, kuid tänapäeval saab tavainimene siin rahumeeli oma igapäevaeluga tegeleda. Meil ei kärgata selja taga pommid ja me ei pea end igapäevaselt keldrites varjama. Eestis viibivad hetkel nii Belgia hävitajad kui ka Ameerika sõdurid, kes on oma kallilt kodumaalt kargesse Eesti talve sunnitud tulema. Seda kõike selleks, et tagada meie pisikese riigi turvalisus.
Peaksime olema õnnelikud selle üle, et elame iseseisvas ja demokraatlikus riigis. Mitme Eestist suurema ja võimsama riigi elanikud ei suuda näiteks vabadest valimistest unistadagi! Selle vähese ajaga, mis Eesti on taasiseseisev olnud, oleme me suutnud ära unustada, kui oluline see kõik, mis meil hetkel käes on, toona tundus.
Nüüd on meil toimiv ja vaba riik, kus ka kõige üksikumatel inimestel on keegi, kellele kindel olla. See on meie kodumaa! Paljud väidavad, et Eesti pakutav sotsiaalabi on pea olematu ja sellest pole abi. Aga mis toimub mujal maailmas? Meie sotsiaalkorterid tunduvad töötutele hindudele luksusvilladena. Kui toetusrahade kallal kobiseda, siis miks peakski üks inimene, kes töötu abirahadest elab, end hästi tundma ja luksuslikku elu elama?! See raha ei ole ja ei tohikski olla mõeldud pikaajalise elatisena. Kui inimene jääb töötuks, on töö otsimisel abiks Töötukassa. Toetus, mis välja makstakse peaks lihtsalt aitama elus püsida, mitte olema piisavalt suur, et sportauto liisingut maksta.
Eestlstel on võimalus olla õnnelik riigi poolt tagatava sisejulgeoleku üle. Me ei pea mitte ühegi operatiivteenistuse väljakutsumise eest raha maksma. Isegi telefonikõne on tasuta! Jah, mina ei tunne ka end õhtuti oma kodulinna Tapa tänavatel jalutades turvaliselt, kuid teen kõik endast oleneva, et ma ei peaks hilisõhtuti kõrvaltänavatel liikuma. Kui see on vältimatu, võtan ma laetud mobiiltelefoni kaasa ja rahustan end sellega, et kaks relvastatud ning eriväljaõppe saanud politseinikku on minust vaid ühe telefonikõne kaugusel.
Iga Eestis elav noor võiks olla õnnelik, et tal on võimalus saada tasuta põhiharidus ehk tugitala oma elule. Arenguriikides ei saa ka tavalised tööklassi inimesed seda endale lubada. Haridus on seal vaid rikkuritele, kuid meil Eestis saavad kõik noored, sõltumata soost, rassist või millestki kolmandast, võrdselt haritud! Kui põhikool saab lõpetatud, on noortele justkui kõik teed valla! Kas minna edasi õppima? Kui jah, siis kuhu? Meil on võimalus pärast gümnaasiumit astuda ükskõik millisesse maailma ülikooli. Ka siin ei mängi rolli majanduslik tase! Kui ollakse väga heade õpitulemustega, on võimalik erinevatest fondidest õpinguteks toetusi küsida. Kuid miks minna näiteks Oxfordi ülikooli, kui ka siinsamas Eestis on kaks maailma tasemel ülikooli? Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli tulevad välistudengid Ameerikast, Hiinast, Austraaliast ja nii edasi. Igast maailma nurgast tahetakse just siia Eestisse õppima tulla. Ja meie ainult viriseme!
Vähe sellest, et Eesti on turvaline, iseseisev ja demokraatlik, rahupiirkonnas ja Euroopa Liidus asuv riik, kus kõigil on võrdsed õigused, on meil vähem kui 25 aastaga välja arendatud ka turvaline e-ühiskond. Minu teada oleme me ainuke riik maailmas, kus korraldatakse e-valimisi; ainuke, kellel on võimalik e-residentsus ja digiretseptid. Nii mõnigi riik peab meie IT-lahendusi utoopilisteks ning ebaturvalisteks, uid just digi- ja mobiil-ID muudavad meie interneti kasutamise turvalisemaks. Kui ka midagi peaks juhtuma, on PPA-l eraldiseisev küberkuritegude lahendamise osakond ning Facebookist on võimalik leida veebikonstaablid.
Eesti on küll tibatillukene riik, kuid kõik 1,3 miljonit inimest, kellel on Eesti Vabariigi kodakondsus, saavad selle üle uhked olla! Mina ei oleks nõus mitte mingi hinna eest loobuma oma kodumaa passist või ID-kaardist, sest a võin ja julgen öelda, et olen siin õnnelik! Just see ongi õnn, et saan Eesti Vabariigis elada!
