Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

ARVAMUS | Kas õppida õppimise või naudingu pärast?



ARVAMUS | Kas õppida õppimise või naudingu pärast?
Allikas: Unsplash

Viimaste aastatega olen aina enam ja enam veendunud, kui oluline on enese täiendamine terve elu jooksul. Nii pärast keskkooli (ülikool), kui ka edaspidi tööl (nt täiendkoolitused). Meie maailm areneb ja muutub nii kiiresti, et konkurentsis püsimiseks on oluline muutustega kaasas käia.

Portaalis Euroopa Noortekaart on kirjutatatud: „Tänapäeval toimuvate muutuste kiirus tingib pideva vajaduse oma teadmiste ja oskuste täiendamiseks ning uute omandamiseks, et tulla muutuvas maailmas toime. Elukestev õppimine haarab kõiki elu jooksul ette võetud õppetegevusi, mille eesmärgiks on parandada ja täiendada oma teadmisi ja oskusi vastavalt iseenda, ühiskonna ja tööturu vajadustele." Üks kõige olulisemaid asju, mis haridus inimesele annab, on oskus muutustega kohaneda ning uutest ja ägedatest võimalustest kinni haarata. Pole oluline, kust sa oled tulnud. Oluline on see, et kõigile oleksid õppimiseks võrdsed võimalused. Oluline on tahe ja motivatsioon ja see saab tulla ainult meie enese seest. Uute oskuste omandamine, töökohal õppimine ning võimalusel kursustel ja seminaridel käimine on üks viis, kuidas hoida mõte erksana ning tunda, et käid ajaga kaasas.

Kui ma lõpetasin keskkooli, teadsin, et pean (rõhk sõnal "pean") edasi õppima minema, sest see on vajalik ja kõik ju teevad nii. Ma võtsin seda kui tüütut kohustust, mis tuleb enda õlgadele võtta pärast seda, kui olen koolis juba õppinud 12 aastat. See tundus mulle õudne! Sel korral aga andsin ühiskonna survele alla ja nii ma läksingi esialgu õppima vaid õppimise pärast. Selleks, et ma saaksin öelda,et ka mina käin ülikoolis. Sest mida teised arvaksid, kui ma ei läheks?? Tegin valesid valikuid, kuna too hetk mulle tundus, et muud ei jää üle. Ma olen alati olnud trotsi täis tütarlaps ja kui keegi tuleb mulle ette kirjutama, mida ma tegema peaks, siis ma ei tee seda nimme. Too aeg aga oli mu ümber kuidagi see mentaliteet, et õppima minemise aeg on just PRAEGU! Kes siis vanemana enam õppima läheb? See oli justkui imelik. Jumal tänatud, et ma otsustasin siiski aja maha võtta ja anda endale hingamis- ning avastamisruumi. Vandusin endale, et ma ei lähe õppima enne, kui ma tean täpselt, mida ma teha tahan. Kui ma lähen õppima, siis midagi sellist, mida saan pärast kooli töös rakendada. Millega tõesti tahan oma elus tegeleda.

Loe veel

Seotud lood:

Lõpuks oli keskkooli lõpu ja edasiõppimise vahele jäänud lausa neli aastat, kuid ma usun, et see oli vajalik, sest kogu selle aja jooksul mõistsin ma aina enam, et kui ma tahan edasi areneda, pean ma midagi selleks tegema. Ma ei mallanud enam oodata, ning otsustasin hakata uurima ülikoolide ja erialade nimekirju. Mis tunduks kõige ahvatlevam, mida oleks põnev õppida ning millega ka reaalselt edasiselt oleks põnev tegeleda. Ma ei olnud kunagi andragoogikast kuulnud ning otsustasin proovida. Pean tunnistama, et alguses olin kabuhirmul. Viis, kuidas õpilastele ülesannete lahendamisel antakse nii vabad käed, hämmastas mind ja viis lausa rööpast välja. Ma ei osanud alguses selle vabadusega midagi peale hakata. Olin nii harjunud, et keskkoolis pannakse paika nii ülesanne, kui ka see, kuidas sa täpselt seda tegema pead. Siin, andragoogikas, seda ei olnud ning olin alguses täitsa hädas. Ja, mis mind kõige enam hirmutas, oli see, et kogu aeg pidi rääkima ja oma arvamust avaldama. Ja veel teiste ees! Mis aga selle kõik aja möödudes lihtsamaks teeb, on tõik, et õppejõud aitavad ruumis ja grupis tekitada turvatunde, tänu millele oma arvamuse avaldamine ei olegi enam üldse nii hirmus ega raske. Ma ei ole kunagi kohanud ega kuulnud, et sellist asja tuleks ette kusagil mujal, et turvatunde tekitamine grupis on väga olulisel kohal. See teeb õppimise ning koolis käimise nii nauditavaks ning soovin, et ka koolis, nii algklassides, põhi- kui keskkoolis seda tehtaks. Ja mitte ainult 1. klassis, kui kool algab, vaid püsivalt. Et turvatunne jääks, mitte ei kaoks ära. Sest me kõik ju kasvame ja areneme pidevalt ja sellise asja meeldetuletus ei teeks üldse paha.

Lugesin hiljuti üht arvamuslugu, kus oli kirjutatud nii: „Inimene, eriti noor inimene, peaks saama pidevat tagasisidet, et ta on suutlik, et ta on justkui uuenduste allalaadija. Et tema ideed on need, mis loovad maailma, kus me homme kõik elame". See kõik on õige ja ma olen täiesti nõus, välja arvatud tõik, et rõhk on pandud „noore inimese" motiveerimisse ja tagasisidestamisse. Ei ole vahet, kas õppima läheb noor või eakam inimene, meil kõigil on vaja tunnustust ja tuge täpselt samamoodi. Inimesele tuleb anda võimalus end ise motiveerida ja endale ise eesmärgid seada, kuid väga oluline on ka tunnustus, sest mõnikord kipub see motivatsioon ära kaduma ning kas või väike toetav sõna võib anda väga palju juurde. Andragoogika õppes olen aru saanud, et on täiesti võimalik, et õppimine võib olla nauditav, kui sa oskad valida õige eriala. Ma ei mäleta enam aega, mil oleksin olnud stressis, sest peab õppima või kooli minema. Naudin igat sammu sellest protsessist maksimaalselt ja 12. klassi lõpus poleks ma end näinud seda ütlemas, aga mulle meeldib väga koolis käia.

Omast kogemusest võin öelda, et ka õppimisse on võimalik suhtuda tõsiselt ja mänguliselt samaaegselt. Ole loov ja avatud uutele kogemustele ning teadmistele, astu julgusega vastu kõikidele väljakutsetele ning korraga on õppimine pigem nauditav võimalus, millest kinni haarata, mitte tüütu kohustus, millest tahaks juba lahti saada ja mida kiiremini seda parem!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare