Arvamus: Maailma kritiseerimisega parandades?
Ligi nädal tagasi ilmunud blogipostituses avaldas Gustav Adolfi endine õpilane Monica arvamusloo, kus avas kooli intra muros väga kriitilises ja minu arvates ülekohtuses võtmes. Kas tõesti on meie koolielu selline?
Mina olen Gustv Adolfi gümnaasiumi õpilasesinduse president ja sellega seoses puutunud kokku paljude õpilaste arvamusega rohkem kui ehk mõni teine meie kooli õpilane. Monica arvamusega, et väliselt paistab kõik kena, kuid koolisiseselt on palju probleeme, ma nõustuda ei saa. Näiteks korraldatakse igal aastal õpilaste seas rahuloluküsitlust, leidmaks kooli murekohtasi ja probleeme, et neid parandada. Kas see siis ei näita mitte, et personal hoolib õpilaste heaolust ja proovib seda parandada?
Loomulikult on igas koolis midagi valesti ja kõik ei saagi rahul olla, aga kas siis kritiseerimine aitab? Igale probleemile leidub ju lahendus! See oli ka põhjus, miks ma õpilasesinduse presidendiks kandideerisin: et koolielu paremaks muuta. Ma mõistan, et eestlastele öeldakse omane olevat vingumine ja kritiseerimine, kuid ei mõista, kas tõesti arvatakse, et sellise käitumisega saab maailmast parem paik. Millal kord lõppeb see üksteise halvustamine ja kivide naabri kapsaaeda loopimine?
Monica väitis, et tema isiksuse ja haigusega ei arvestatud, temale tehti haiget, kui päriti tema eripära kohta. Olen sügavalt veendunud, et seda tehti risti vastupidistel asjaoludel. Iga klassijuhataja tahab, et tema õpilastel läheks hästi, et kõik saaks hakkama ja naudiks õppimist.
Väide: "Sa pead aru saama, et eliitkoolis ei saa õppida, kui sa nii palju puudud!" on minu seisukohalt väga mõistlik küsimus, sest põhikool ei ole sama, mis gümnaasium. Õpetaja hoolitses selle ees, et Monica enesele liiga ei teeks kui tal niigi on raske. Kui mõni õpilane tõesti meie koolist peaks võtma antidepressante, siis miks ta kooli ei vaheta? Keegi ei hoia sind kinni ju, kui sulle ei meeldi!
Isiklikult olen iga päevaga koolis käies õppinud aina rohkem väärtustama GAGi. Meil on suurepärased õpetajad, kes suudavad asjad selgeks teha lennult ja kes aitavad õpilasi, mitte ei tööta neile vastu. Äärelinnakoolist tulnud värske eliitkooliõpilasena tunnistan, et mul oli alguses raske hakkama saada, mis kajastus ka mu hinnetes. Aga õpetajad tegid minuga tööd ja isegi kooli õhkkond motiveeris mind pingutama. Pole kordagi näinud koolis kedagi dressides, kõik on viisakalt riides (nagu kooli riietusnõuded seda ette näevad) ja üksnes vaadeldes nende iidsete linnamüüride vahel minutiks koolielu, mõistad sa, et tegemist on akadeemilise asutusega, kus sinu eest hoolitsetakse ja soovitakse sulle parimat. Õpetajad aitavad oma ajast olümpiaadil käijaid, saamata vastu midagi peale eneseteostuse.
Olles käinud kolmes erinevas koolis, ei suuda ma mõista seda kriitikat. Peaaegu igale õpilaste ideele tullakse vastu ja vajadusel leitakse isegi viise rahastada. Me kõik teame, kui kitsas on koolidel finantsidega, aga meie kool on suutnud (suuresti tänu lapsevanematele ja vilistlastele) leida viise, et õpilaste soovid ellu viia. Kui nüüd õnnestuks saada võimlamaja remont linna eelarvesse sisse, oleksime me kõik seitsmendas taevas.
Tänan südamest Eesti inimesi, kes tegelevad elu parandamisega ja hoolivad sellest, et meie maal oleks parem. Inimesi, kes teevad igapäevaselt tööd Gustav Adolfi Gümnaasiumi ja teiste õppeasutuste arendamisega, et meist kasvaks väärikad ja haritud inimesed, kes on õnnelikud praeguses hetkes ja ka tulevikus. Minu jaoks on meie koolis õppimine mu senise elu üks parimaid võimalusi ja mul on kurb näha, kuidas inimene, kellele võib-olla tõesti meie koolis ei meeldinud, püüab tagantjärele mustata kooli head nime ja mainet.
