ARVAMUS | Üliõpilane: päris paljud käivad ülikoolis prestiiži pärast või ei tea nad ise ka, miks koolipinki nühivad
Gümnaasiumis on suhteliselt tavaline, et inimesed kuulavad tunnis ja töötavad kaasa. Isegi kui nad seda päriselt ei tee, siis proovitakse vähemalt väliselt jätta asjalik ilme. Reeglina ei ole gümnaasiumis lubatud tunni ajal telefoni näppida või sülearvutit kasutada. Võib-olla mõnes koolis on, aga vähemalt minu koolis see nii ei olnud. Seetõttu on õhkkond asjalikum ja sageli pingutavad inimesed rohkem.
Keskharidust omandades jäi ülikoolist alati selline mulje, et sinna lähevad ikkagi inimesed, kes tahavad mingit konkreetset eriala õppida. Saan aru, et gümnaasiumis pead õppima ka aineid, mis sind võib-olla karvavõrdki ei huvita, aga see tuleb ära teha. Ülikoolis saad valida aga end huvitava eriala ja loengud/seminarid peaksid olema nauditavad: saad ju ikkagi tegeleda sellega, mis on hingelähedane.
Kui läksin ise ülikooli, siis tabas karm reaalsus: auditooriumides on suur hulk inimesi, keda reaalselt ei huvita seal olemine. Kohal ollakse rohkem seetõttu, et nimi kirja panna või siis on säilinud mingigi kohusetunne, et võiks ju kohale minna. Asja juures mõttega aga kohal ei olda.
Mõnes loengus istusin tagumises reas, mis oli kõrgemal ja nii oli tahes-tahtmata näha, mida keegi allpool teeb. Sülearvutite kasutamine on tavaline, sest paljud konspektid ja õppematerjalid on ülikooli ajal arvutis. Hämmastav oli aga see, et osad inimesed mängisid kambaga arvutimänge.
Miks ma teiste ekraane vahin, kui ise õppida tahan? Loomulikult on see ju märgatav, kui sinust paar rida allpool miski kogu aeg plingib. Õppejõule auditooriumi ees jääb aga mulje, et inimene vaatab süvenenud näoga arvutiekraani ja järelikult ta midagi asjalikku seal teeb.
Palju on ka neid, kes ei viitsi kohal käia ja tulevad ainult nendesse ainetesse, kus on vaja nimi kirja panna, sest muidu ei pääse eksamile. Nendes ainetes tegeletakse aga kõige muuga ja poole pealt jalutatakse minema.
Üldjuhul mul oleks sellest täiesti ükskõik. Kes ei taha õppida, see ei taha ja kui eriala ei huvita, siis ei huvita. Kõige rohkem on aga kahju sellest, et kuna kohtade arv on piiratud, siis võis juhtuda, et mõni huvituja jäi mõne ludri pärast uksetaha.
Kuidas on selle kõigega seotud prestiiž? Paljude lapsevanemate arust on elementaarne, et nende laps peab käima ülikoolis. On isegi neid, kes suruvad oma lapsele mingi erialavaliku peale, sest see on "tulus".
Kui noort ennast see asi aga eriti ei huvita, siis mitmest variandist kaks oleksid sellised: ülikool lõpetatakse spikerdades ära ja tegelikke teadmisi pole või siis lõpetatakse ülikool kohusetundlikult ära, aga erialasele tööle ei minda.
Meenub üks lugu ühest neiust, kes omandas oma erialal bakalaureuse- ja magistrikraadi. Kui diplomid olid taskus, siis suundus ta maailma rändama ja tegi ikkagi seda, mida oleks tahtnud teha peale gümnaasiumit. Vähemalt vanemate süda oli rahul.
Arvan, et kõrghariduse mingis vallas võiksid omandada need inimesed, kes sellest erialast huvitatud on. Seaduse järgi võid käia poolteist aastat ülikoolis ja lahkuda ning saad järgmisel sügisel minna mõnda uut eriala tasuta õppima. Pole mõtet käia pinki soojendamas lihtsalt seetõttu, et diplomi omamine on prestiižne või nii. Kui tegelikud teadmised puuduvad, siis saab sellest igaüks aru.
