Arvustus: “Boyband“ — suurejooneline muusikalielamus
Lõpuks on vaatajate ette jõudnud kauaoodatud Endla teatri eriprojekt Peter Quilter’i Boyband, ning ootamine on olnud seda väärt. Boyband’is saab näha seda, mida pole Endla teatris kaua või mitte kunagi näha olnud: tõelist vaatemängu. Kasutatud on kõiki vahendeid: silmapaistvad ning särtsakad kostüümid, eriefektid, taustatantsijad, üleeestiline pop-kuulsus ning palju muud.
Lavastus keskendub poiste eduteele koos kõigi kurvide ning mäest üles-alla minekutega ning sellele, mis elus on tõesti tähtis ning mis mitte. Teele tipuni jäävad aga sõprussuhted teiste bändi liikmetega, mured perega ning nende turvalisusega mis on ohustatud hullunud fännide tõttu ning eraelu absoluutne puudumine. Draamaderohkes sündmustekäigus toovad helgemat poolt esile lõbusad ning palju äratundmisrõõmu toovad muusikalised etteasted. Esitusele tulevad nii poistebändide hiilgajal tuntumaks saanud hitid kui ka veidi vanemad hitid. Iga saalisistuja võib leida repertuaarist vähemalt ühe laulu, mis on tema jaoks tuttav ning nauditav
Näitlejate valimisel on oldud nutikad. On võetud üks üleeestiline kuulsus Koit Toome, et meelitada vaatajaskonda, kellele on kõrvale pandud kohalikud, kohati ka veidi vähem tuntumad näitlejad (Sten Karpov, Priit Loog, Tambet Seling, Bert Raudsep, Indrek Taalmaa, Ireen Kennik, Ahti Puudersell, Kaili Viidas ning Liis Laigna) . Kooslus töötab väga hästi. Dünaamika näitlejate ning rahva vahel on hea. Koit ei võta kogu tähelepanu teistelt näitlejatelt ära ning lisab ka veidi särtsu. Kogu suhtlemine rahvaga õnnestub näitlejatel ning taustatantsijatel hästi. Näitlejad liiguvad saali esimeste ridade ees astudes justkui rahva jaoks harjumuspärastest piiridest. Kogu koreograafia on viimistletud pea perfektsuseni ning mõnus on vaadata inimeste raske töö vilja.
Lava on dekoreeritud väga efektselt. Vastupidiselt enamustele näidenditele, kus vaataja võib juba enne etenduse algust kõik rekvisiidid ning lava dekoratsioonid üle vaadata ning iga nurga alt analüüsida, on enamuse lava peitmiseks kasutatud eesriiet, et säilitada salapära ning ootusärevus. Meeleolu loomiseks on riputatud saali lakke diskopall, mis lisab kogu õhkkonnale funki ning on huvitav lisaefekt lisaks kõigele. Laval on rekvisiite minimaalselt ja asju kasutatakse mitmekülgselt. Kus on vajalik võetakse toolid välja ning tehakse nendega väike show ning hotellimeeleolu loomiseks võetakse appi tekid-padjad. Valgustus on tasemel. Pea igat etteastet poistebänd Freedom’i poole saadab efektne valgustus ning korra võetakse appi ka veidi sädemeid. Kostüümis on samuti üsnagi efektsed. Kord võib näha näitlejate seljas mõnele tuntud poistebändile omaseid riideid ning kord liigagi paljastavaid särke või isegi mitte seda. Üleüldiselt on näitlejate stiil väga värviline ning omapärane.
Boyband’i tegijad on teinud tubli tööd. Istudes saalis võib vaatajal lausa tekkida tunne, nagu ta istuks hoopis kinosaalis ning vaataks etenduse asemel filmi. Tänu laval käivale lõbusale showle ning kaasahaaravale liikumisele, võib nii mõnelgi saalisistujal tekkida tahtmine samuti tantsima minna või natukenegi ennast toolis liigutada. Etendusest jäid puudu vaid lõputiitrid.
Boyband on üks kaasahaarav ning Pärnus ennenägematu muusikal. Seda võib uhkelt kutsuda meelelahutuseks ning kahe vaatluse vältel võib igaüks sealt endale midagi meelepärast leida. Kuigi esmapilgul paistab etendus veidi pinnapealne, on seal ka sees sügavam mõte. Soovitan kõigil seda vaatama minna, kuid sel juhul peaks kiirustama, kuna etendusi on vaid loetud arv. Isiklikult läheksin lavastust võimalusel veelkord vaatama.