Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

Avameelse neiu PIHTIMUS: lugu sellest, kuidas ma aastaid oma kehakaaluga maadlesin

 (13)

Avameelse neiu PIHTIMUS: lugu sellest, kuidas ma aastaid oma kehakaaluga maadlesin
Foto: Guillaume Bolduc/Unsplash.com

„Ma pole kunagi oma kehaga rahul olnud“, usun et seda lauset võivad öelda paljud ja kui kuskil kellegagi vesteldes taolist teemat puudutada, siis on reeglina inimeste reaktsioon negatiivne. Öeldakse, et pole sul viga midagi ja milleks üldse vinguda? Mina aga arvan, et kõige tähtsam on see, et inimene ise enesega rahul oleks.

Minu võitlus kaaluga on kestnud juba terve igavik - võib öelda, et peaaegu 10 aastat. Puberteediea alguses toimuvad meie kõigi kehas muutused - kes muutub vähem, kes rohkem ning sel ajal kosusin ma kõvasti, näonahk muutus inetuks ning see, mis mulle peeglist vastu vaatas, polnud meeldiv.

Ühel päeval otsustasin, et ei taha enam nii tihti oma kaalule mõelda ning tuleb asuda tegudele. Üritasin regulaarselt sporti teha, sundisin end selleks, kuid asjatult. Mulle polnud sport kunagi meeldinud ja just sel hetkel olid kõik kehalise kasvatuse tunnid minu jaoks kõige ebameeldivamad.
Aja möödudes sain aru, et kõige alus on toitumine. Hakkasin lugema erinevaid artikleid ja foorumeid kaalulangetamisest ning asusin kõike uut enda peal katsetama. Tegin läbi igasuguseid dieete, kaal langes, kuid energiat ei olnud ning polnud tuju midagi teha. Ilmselgelt ei suutnud ma ühtegi alustatud lollust lõpuni teha ning murdudes pugisin end isegi raskemaks, kui esialgu olin. Pärast seda andsin alla ning elasin ligi viis aastat leppides, et ju ma siis olen ja jäängi selliseks- endale ebameeldivaks.
Keskkooli lõpetades mõtlesin tagantjärgi, et kiirdieedid on täielik jama ning tarbida tuleks hoopis värskemat kraami ning normaalses koguses. Ülikooli esimesel aastal võtsin end taas käsile ning ma sain hakkama! Tegin ise endale toitumiskava, pidades sellest üsna rangelt kinni ning saavutasin kaalu, mida olin soovinud. Samal ajal oli mul alati hea tuju, piisavalt energiat ning ma ei tundnud, et oleks torditükist keeldudes millestki ilma jäänud. Kõige tähtsam harjumus, mis endale külge võtta, on puhta vee joomine. Esialgu tundus ulmeline, et ma peaks tarbima päevas mitu liitrit vett, kuid nüüdseks on see osa mu elust ning usun, et see on ka üks põhjustest, miks mu nahk on niisutatud ning palju puhtam.
Minu silmis on kõige alus korrapäraste vahedega toitumine ning planeerimine. Kui teadsin, et pidin pikema aja kodust eemal viibima, siis varusin endale kas paki porgandeid või pähkleid, mille abil hoidsin kõhu kuni järgmise toidukorrani täis. Päev koosnes viiest kuni kuuest toidukorrast, nii oli seedimine korras ning miski ei jäänud kõhtu „istuma“.

Loe veel

Seotud lood:

Sain aru, et minu keha kõige suuremaks vaenlaseks on just suhkrurikkad toidud, mitte süsivesikurikkad. Just nimelt, neil on vahe, võtke kätte pakk kaerahelbeid ning lugege, kui palju sisaldab see süsivesikuid ning mis hulk neist on puhas suhkur. Võrdlemiseks võite kõrvale võtta karamellikommid. Ilmselgelt sobib igapäevase menüü hulka näiteks kaerahelbepuder, mitte kommid, kuigi nende mõlema süsivesikute sisaldus on väga kõrge. Mida vähem suhkrut, seda parem. Ja sealjuures tuleb mainida, et mitte rasv ei ole meie vaenlane, vaid pigem ikka suhkur. Suhkur ladestub liigses koguses keharasvaks.

Ühe päeva toitumisskeem peaks välja nägema kui tagurpidi püramiid. Hommikusöök kõige rikkalikum ning süsivesikurohkem ja sealt edasi järjest kergemaks ning paremini seeditavaks. Tänu selle järgimisele on hommikuks kõhus kerge tunne. Pean tunnistama, et pigem tuleb anduda oma isudele enne lõunat, pärast seda peab proovima end ohjeldada, nii raske kui see ka poleks. Niimoodi oma elu sättides hakkasid mu üleliigsed kilod hõlpsalt kaduma.

Omast kogemusest tean hoiatada, et kui keegi pakub sulle kringlit või kommi, siis pigem ära võta isegi väikest tükki, pole ju mõtet end õrritada. Teame ju küll, et saades millegi hea maitse suhu, siis ei suuda enam lõpetada, vähemalt mina kuulun nende nõrkade inimeste hulka. Muidugi võib endale mõned korrad nädalas ka midagi eelnimetatust lubada, kuid seda kõike ühe toidukorrana, mitte põhitoidu kõrvale magustoiduna. See punnitab toidukorra liiga suureks ning seetõttu tõuseb veresuhkru tase ning see tekitab omakorda veel suurema toiduisu. Lõpuks avastadki end tervet kringlit järamas!

Me ju kõik soovime, et meil ei tekiks igasuguste snäkkide ja maiustuse järgi tapvaid isusid. Saladus seisneb selles, et kui keha saab iga paari tunni järel kütust ning see ei ole liiga magus ega rasvane, siis püsib veresuhkru tase stabiilne. Vastupidiselt aga näiteks iga viie tunni tagant toituval inimesel on enne järgmist söögikorda kõht lihtsalt nii tühi, et ta sööks kõik ettejuhtuva ära. See kõik toimub lihtsal põhjusel - veresuhkru tase on langenud kriitiliselt madalale ning pärast rikkalikku söögikorda tõuseb see väga kõrgele. Selline kiire muutus ajab inimese vähese aja pärast uuesti sööma. Mina näen end vaevlemas enamjaolt õhtusööki süües, mis peaks olema päeva kõige väiksem toidukord, kuid vahel juhtub kõik vastupidi. Hiigelsuure portsu ära söönud, tunnen poole tunni pärast, et tahaks sama palju veel süüa.

Ligi aasta tagasi avastasin enda jaoks jõusaali, kus saab omaette nokitseda ning treenida just neid piirkondi, mida soovin. Sain aru, miks varasemalt sportimine mu jaoks nii vastumeelne oli, ma lihtsalt pole rühmatreeningu inimene. Mulle ei meeldi, kui keegi sunnib mind hüppama, kargama ning tegema selliseid liigutusi, mis mulle ei meeldi ning mille kasulikkusest mul aimugi pole. Nüüdseks tegelen vabatahtlikult regulaarse spordiga. Pärast trenni olen alati positiivselt meelestatud ning võin öelda, et olen sellest juba natuke sõltuvuses, kuid siiski ikka normaalsuse piirides!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare